Tooted

Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni? Romantiline lühijutustus "24 päeva uue ja parema eluni" on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja "Mõni õhtu romantikat" 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coachi tegevusel saab silma peal hoida blogis www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.

Raamat kajastab 2003. a. 17. septembril 85aastaseks saanud Tallinna Tehnikaülikooli aastapäeva tähistamisega seonduvat infot.

Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani "sõnul väljendamatuks poeesiaks". Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle "asjad, lilled, loomad ja inimesed". Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest. Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on "sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel". Veekann on "suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv". Lehekonn on "siledast rohelisest klaasist kirjapress". Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia. Tõlkija

Käsikiri on kokku pandud kaheksast ajakirjanduses ilmunud reisikirjast, mis vestavad meremeeste töödest-tegemistest kaugel ookeanil. Sekka on põimitud humoorikaid lugusid kodusaarelt.

Vested heli edastamise ja salvestamise tehnika puhuti uperpallitavast arenguloost on pikitud tõestisündinud ja kurioossete juhtumite üleemeelikute kirjelduste ning vanadest trükistest valitud muhedatooniliste tsitaatidega. Autor viib lugeja kunagiste muusikaautomaatide ja fonograafi vaharulli juurest grammofoni ja magnetofoni kaudu nüüdisaegse digitaalsüsteemis lasergrammofonini.

Raamat on mõeldud helitehnikahuvilistele mõnusaks ajaviitelektüüriks.

Sissejuhatus Seni ilmunust Kunstist ja kunstikäsitusest 19. sajandi lõpuaastail Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1900-1914 Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1914-1916 Lõpetuseks Über die estnische Kunst und Kunstauffassung seit der Jahrhundertwende bis 1916 Register

AS Eesti Merelaevandus erastamiskarussellis Tallinna sadama ümberehituse ajad Laevaehitusel leidub Eestis perspektiive Eesti Merelaevanduse laevastiku tehniline uuendamine Saarte Liinid Eesti jäälõhkujad Kaubaveod liinil Tallinn-Kiel Eesti piirivalvelaevastiku kujunemisest Farewell "Vega", "Livonia" ja teised Navigatsioonituled põlevad alati Kuhu läheb Eesti mereharidus Merekaartide koostamisest Eestis pärast 1991. aastat Eesti merealapiirid aastal 1996 Sinilipp - keskkonnasõbraliku ja puhta sadama tunnus Käsmu fenomen Merekultuuri ilmingud vanemas eesti merenduses Võitlus eesti meremeeste renomee ja tuleviku eest Merepäästetegevus Eesti vetes 1996. aasta merenduse kroonika ELA-1997 autorid 1996. a. väljastatud diplomiga kaptenite ja vanemmehaanikute nimekiri Eesti Merehariduskeskuse 1996. a. lõpetanute nimekiri

"Eesti linnud vesivärvides" on koolitööst sündinud austusavaldus maalikunstile ja linnuriigile. Eesti linnud on meie ümber looduses, taevas, koduaias ja isegi kesklinnas. Nüüd on nad oma rändega jõudnud vesivärvide maailma ja pesitsevad mõnusalt selle raamatu kaante vahel. Noore talendi Marie Martine Luppi maalid viiekümne kaheksast linnust ei ole ainult kaunid ja elavad, vaid annavad ka hea võimaluse Eesti linde paremini tundma õppida. Maalide autori Marie Martine Luppi Parksepa keskkooli 8. klassis kaitstud loovöö pälvis ETA riikliku teadustööde konkursi 1. preemia põhikooli astmes ning ka Eesti Kunstiakademia eripreemia. Lisaks on Mariet tunnustatud Ilon Wiklandi preemiaga ning selle aasta vabariiklikul kunstiolümpiaadil sai ta 1. koha.

See raamat on lihtne teejuht, kuidas paremini mõista oma ­emot­sioone. Selles Osho armastatumatest esinemistest pärit­ meeldejäävate ja sisukate tsitaatide valikus võtab ta käsile kolm suurimat emotsiooni: hirmu, viha ja kadeduse. Kui tärka­vad need emotsioonid, oleme sageli dilemma ees, kas neid väljenda­da või alla suruda. Oma tunnete väljendamine võib teisi haavata või tekitada veelgi suurema konflikti ja eksiarvamuse. Aga tunnete allasurumine, isegi heasoovlik­kusena näiva „enese­kontrolli” abil, ei tee neid tundeid olematuks. Me ­tunneme end siis endiselt halvasti, või veel halvem, plahvatame mõne ­tühise asja peale, mis on lahti rebinud vana ravimata emotsionaalse­ haava. Osho pakub enda väljendamise või allasurumise asemel kol­­mandat võimalust. Ta pakub süvenemist oma emot­­­sioo­­nide põhjustesse ja harjumust emotsioo­­ne nende­ tärkamisel jälgida, olles avatud õppe­tundi­dele,­­ mida ­­ need püüavad meile õpetada. Lõpuks leia­me,­­­­­­­ et isegi kõige katsumusterohkemad olukorrad ei ­­suuda meid enam ärritada ega põhjusta meile valu.

Rootsi kirjanduse au ja uhkus Carl Michael Bellman (1740-1795) on eesti lugejale üpris tundmatu nimi, kuid mitte päris. Bellmani iseloomustab noorukimeelelaad, mis lakkamatult värvi vahetab, millel naer ja nutt on ühtviisi kerged tulema; temas on koos kõik need vastandid, tundelisus ja brutaalsus, aristokraadi loomulik peenus ja elegants ning boheemlase kisk inetu ja räpase poole - elujanu metsik ja palavikuline meloodia, milles raskemeelsuse pausid. Bellmani teoste akadeemilises standardväljaandes on kaksteist köidet, millest suurema osa moodustab nn. juhuluule, on veel lavatekste, vaimulikku luulet, satiirilist proosat, autobiograafia fragment, Bellmani rajatud Bacchuse Ordu tseremoniaalsed "ordukapiitlid" ja muud. Kuid Bellmani maailmakirjanduslik kuulsus rajaneb kahel esimesel köitel - "Fredmani epistlid" (1790, 82 epistlit) ja "Fredmani laulud" (1791, 65 laulu). Mõlemas raamatus moodustavad tekst ja meloodia lahutamatu terviku. Algselt piibliparoodiliselt, Sanct Fredmani elurõõmu evangeeliumina mõeldud, barokse joomalaulu traditsiooni jätkavate epistlite kirjutamist alustas Bellman 1760. aastatel ja jätkas seda kuni nende ilmumiseni, jõudes selle aja jooksul küllalt muutuda laadis ja stiilis, kuid mitte olulisemas - murdumatus elurõõmus ja sügavas inimsuses. Epistlitegelaste prototüüpideks olid Stockholmi kõigile teada värvikad kujud - Veenuse ja Bacchuse teenrid, allakäinud, kuid elurõõmsad viinaninad ja kõrtsimuusikud, Bellmani sule all poolmüütilisteks tegelasteks saanud reaalsed isikud. Viisid võttis Bellman kaasaegse, eeskätt prantsuse populaarmuusika (koomiline ooper, vodevill, prantsuse klassikalised šansooniantoloogiad) ja rahvamuusika, näiteks ehtsa tänavamuusika repertuaarist, ta laenud ulatuvad Händelist Mozartini. 51. epistli aluseks jääb näiteks meloodia, millest hiljem sai "Porilaste marss". Kaasaegsed olid tuttavad enamike meloodiatega. Osa oma viise on Bellman tõenäoliselt kirjutanud ka ise. Mati Sirkel

Valik igihaljast huumorit.

aak Känd (sünd. 1955) on kutsumuselt õpetaja, askeldaja ja jutumees – õpetab matemaatikat ja bridži, koostab ja viib läbi õpilaste mälumänge, jutustab lugusid ja muinasjutte, koostab ristsõnu, korraldab ja esineb kirjandusüritustel, tõlgib vene keelest David Samoilovit ja luuletab ka ise. Luuletanud on Jaak lapsepõlvest saati, aga innukamalt viimased kolm aastat, alates 2012. a. kevadest, kui võitis Poetry Slam’i Eestis. Kogusse valitud luuletused on pärit peamiselt aastatest 2012-2015. Varem on Jaagult ilmunud mõned luuletused kogumikus "Sõnaga näkku" (2. osa, 2014).

Üldiste eestikeelsete inimõigusi puudutavate käsitluste vajadust on nenditud juba aastaid. Viimase kümnekonna aasta jooksul on rahvusvaheliste inimõiguste kohta ilmunud lisaks üksikutele artiklitele paar konverentsimaterjalide kogumikku *1, mõned dokumentide kogumikud *2 ja brošüürid. *3 Kuigi teadaolevalt on sel teemal valmimas nii mitmeid tõlkeid * *4 kui ka algupärandeid, ilmus esimene märkimisväärne töö alles 2000. aastal. Salzburgi Ülikooli professor Henn-Jüri Uibopuu on valmis kirjutanud pretensioonika alapealkirjaga ülevaateraamatu rahvusvahelistest inimõigustest.

Kui Gisela end üksildasena tunneb, sõidab ta väikese sinise järve äärde, mis on peitunud metsade rüppe. Gisela elu muutub samamoodi nagu järv oma värve muudab. Tema sees kasvab miski. Miski, kellest võib saada uus inimene. Kas Gisela laseb sel juhtuda?

Käesoleva raamatu koostamisel olen nagu varasemategi puhul kasutanud mitmete autorite kirjutisi ja refereerinud nende mõtteid, mida olen pidanud tähtsaks, aga mis ehk muidu ei ole meie lugejaile üldjuhul kättesaadavad. Olen püüdnud kõiki neid materjale kokku sobitada ja ühte-teist omalt poolt juurde lisanud. Selles raamatus tahaksin rääkida peamiselt Jumalale pühendumisest. Järgmistes peatükkides püüan näidata, mida Jumal meilt ootab ja mida Ta omalt poolt meie päästmiseks ning valmistamiseks on teinud.

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan "Kahe maailma vahel" on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie aja pealiskaudsusest. Romaani tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad – need on pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.

Kuldsed käitumisreeglid seltskonnainimesele, eriti rahvusvaheliselt suhtlevale riigitegelasele, ärimehele ja igale endast lugu pidavale inimesele.

Femme fatalei südame võitmiseks peetakse ühes Ateena korterelamus vahemereliselt kirglik duell, mille relvadeks on merisiiliku salat, täidetud viinapuulehed ja kõige meelierutavamad road, mis viivad keele alla ja võivad samas ka tappa. Kindluse mõttes on retseptid juurde lisatud. Kreeka tõlkija, kirjanik ja lavastaja Andreas Staikos (s 1944) annab mõnusa huumori ja nauditava dramaatikaga edasi võrgutamiskunsti lahinguväljal toimuva intiimse, ent koomilise heitluse, pannes lugejal sõna selle kõige otsesemas mõttes suu vett jooksma... Ämbrit pole juurde lisatud.

"Ma lähen ära" – need on esimesed sõnad, mida lausub Echenoz romaani peategelane Félix Ferrer, kes on otsustanud naisest lahku minna. Need on ka sellesama tegelase viimased sõnad, kui ta pärast aasta jagu kestnud ekslemist ja seiklusi naaseb purustatud südamega kunagisse kodumajja. Ring on täis, muutlikud ajad otsas, rännak lõppenud, ja mees on natuke vanemaks saanud. Südamehaigusest hoolimata on ta üle elanud põnevaid seiklusi: iidse eskimote aarde jahil on ta ära käinud polaaraladel, teda on paljaks varastatud ja tüssatud, teda on võrgutatud ja ta on ise võrgutanud, ühesõnaga, ta on elanud. Sellest kõigest on jäänud ähmane ebameeldivustunne ja hingepiin. Echenoz stiili iseloomustab tabav vähesõnalisus, mitmekihiline iroonia ja täpsus, millega ta sõnu ja kujundeid valib. 1999 sai ta romaani "Ma lähen ära" eest Goncourti kirjandusauhinna.

Jutustuse peategelased on viis eri vanuses last – Epp, Keiu, Tõnn, Taavet ja Kristjan. Lapsed lähevad suvepuhkust veetma ühele eesti rannalaiule – Padalaiule, kus teeb suviti teadustööd nende ornitoloogist vanaisa. Vanaisa pole aga laste veidi varasemast saabumisest teavitatud ning ta ei viibigi laste saabumise ajal laiul. Lapsed püstitavad vanaisa “kadumise” kohta fantastilisi teooriaid ning hulljulgete ookeaniületajate eeskujul valmistavad kõrkjatest parve “Taara”. Laiul viibiva seltskonna vastu hakkavad huvi tundma kaks rannaküla poissi Kaarel ja Aivar, kes salamisi laiul maabuvad, end sukkpükstest valmistatud peamaskidega maskeerivad, kuid ometi hetkeks linnalaste vaatevälja satuvad. Tegevustik võtab kiireid humoorikaid pöördeid, kuni selgub, et igasugused teooriad vanaisa kadumisest on olnud vaid mäng, võimalus muremõtteid eemale peletada.

See on 12-aastase Reena päevik tema elumuutustest kuni esimese armumiseni. Reena on tore ja tark äärelinnatüdruk. Kuni viienda klassi lõpuni keerles Reena elu ümber muusika – ta õppis muusikakallakuga koolis viiulit. Aga tasapisi selgus, et ükskõik, kui väga Reena ka ei püüaks, ei ole ta selle kooli jaoks piisavalt hea. Nii jäi ta ühtäkki ilma peaaegu kogu oma senisest maailmast.

Raamatus vaadeldakse Muhamedi elu, islamit pärast Muhamedi surma, müstitsismi islamis, dogmaatikat, usulahkusid ning islami seost nüüdiskultuuriga.

Ema surmaga kaasnenud leinamõtisklusi ja sõjaaegset rahvuslikku kannatust väljendab lüürikakogu "Mureliku suuga" (Tln. 1942, 2. tr. 1943). Välismaal on ilmunud kogud "Sädemed tuhas" (Toronto 1954) ja "Ääremail" (Stokholm 1963) sisaldavad nägemuslikult jõulisi kojuigatsusvärsse ning kosmilise avarustunnetusega filosoofilist luulet.

"Nukkude teater" on seni peamiselt näidendeid ja filmistsenaariumeid kirjutanud autori esimene lasteraamat. Mihkel Ulman alustas kirjutamist 1999. aastal näidenditest, millest seitse on ka lavale jõudnud. Ta on pälvinud mitmeid näidendivõistluste preemiaid. Ulman on olnud ka telesarja "Me saame hakkama!" stsenarist, viimasel paaril aastal on ta kirjutanud peamiselt filmikäsikirju, neist "Röövlirahnu Martin" on juba ka linastunud.

Käesolevas teoses pole eesmärgiks mitte niivõrd rahvakunstialane analüüs, kui just selle unikaalse pärandi tutvustamine.

Elie Wiesel (1928–2016) oli Rumeenia juudi päritolu ameerika kirjanik ja õpetlane, kes pühendas oma elu holokausti mälestuste jäädvustamisele ning oli ülemaailmselt tuntud inimõiguste eestkõneleja. 1986. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. „Öö“ on Elie Wieseli isiklikel kogemustel põhineva triloogia esimene osa. Autor kirjeldab oma ellujäämist ja läbielamisi teismelisena Teise maailmasõja lõpuaastail. Lugu algab Sigheti linna juudi kogukonnas ning kulmineerub Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrite halastamatus tegelikkuses. Painava jutustuse võtab kokku valus tõde: kus puudub inimlikkus, seal jumal sureb. Originaali pealkiri La Nuit.

Muinasjuttudele on pildid joonistanud Tallinna 7., 24. ja 46. Keskkooli kunstiklasside õpilased. Kogumikus on 57 eesti õpetlikku loomamuinasjuttu.

Muinasjuttudele on pildid joonistanud Tallinna 7., 24. ja 46. Keskkooli kunstiklasside õpilased. Kogumikus on 57 eesti õpetlikku loomamuinasjuttu.

Päevaliiliat peetakse tänapäeval lausa täiuslikuks püsililleks. Ta vajab vähe hoolt, tema sortidel on igas suuruses, mitmesuguse kujuga ja kõigis vikerkaarevärvides õisi, mis toovad aeda värvirõõmu juunist septembrini. Ja kui päevaliilia parajasti ei õitse, kaunistab peenart kena puhmik. Aarne Kähr tutvustab selle aia ehte kasvatamise ja peenrasse sobitamise saladusi ning soovitab Eesti kliimas paremini kestvaid sorte. Vana legendi kohaselt peletab päevaliilia puudutus mured ja paha tuju. Hea mõjuga on ka raamatusse valitud fotod sellest imelisest lillest.

Eesti armastatud helilooja mõtted loomingust ja loomisest, muusikast meie ümber, õpetamisest, armastusest ja õnnelik olemisest

Tallinna Botaanikaaed loodi 1961. aastal. Läbi aegade on seal tegeldud ilutaimede kogumise ja uurimisega. Neljakümne viie aastaga on Kloostrimetsas 26 hektaril rajatud Eestimaa kõige rikkalikumad taimekollektsioonid, kus kasvab hoolsate aednike käe all umbes 8500 erinevat taime.

Naistel on alati olnud oma arusaam õigest, tõhusast ja ohutust rasedusest ning sünnitusest. Tänapäeval on see lähenemisviis taandunud asjatundjate arvamuste ees. Pat Thomase käsiraamat püüab mingil määral nende kahe suhtumise tasakaalu taastada. Antakse nõuandeid, kuidas naine rasedusega hakkama võiks saada, kuidas seda seisundit nautida ja sellest rõõmu tunda. Pat Thomas soovitab raseduse ajal kasulikku dieeti ja mõõdukat kehalist koormust, andes ühtlasi asjalikku nõu levinumate vaevuste puhuks. Autor puudutab ühtlasi ema emotsionaalset seisundit nii raseduse ajal kui ka selle järel, vaatleb isa rolli ning annab nõu, kuidas toimida, et sellest mõlemale vanemale kasu tõuseks. Raamat on kirjutatud arusaadavas ja kerges laadis, lisateabena on toodud ka toitumistabelid.

Mary O'Malley, Medbh McGuckian, Paula Meehan, Eavan Boland, Vona Groarke, Nuala Ni Dhomhnaill ja Eiléan Ni Chuilleanain on vägevaimad iiri poetesside seas. Nad on enesemoondajad, kes kohanevad keeleliste ja luuleliste vormidega, millesse nad kiinduvad ja millele pühenduvad. See on nii avatud ja läbitungiv kirjandus kui üldse võimalik - loominguline väljakutse kirjanikule, lugejale ja tõlkijale.

Käesolevas raamatus on huvi keskmes Teise maailmasõja järgsete kümnendite eesti maalikunst. Kumu kunstimuuseumi näitusel "Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel” (22.01.–01.05.2016), millega raamat kaasneb, on eksponeeritud ka sama perioodi läti ja leedu kunst. Kõnealuse perioodi Baltimaade maalikunsti üldpildis on stalinistlikule impressionismile omaste hoiakutega loomingul kaalukas positsioon, kuna see andis – olgugi et paljuski illusoorse ja piiratud – eneserealiseerimisvõimaluse kunstnikele, kes olid kujunenud 1930. aastate hilisimpressionistliku, nn Pariisi-kooli mõjusfääris ning seisid ühtäkki silmitsi totalitaarse riigi kunstipoliitikaga.

Ida-Preisimaalt pärit noore sõduri mälestused kaitselahingutest 1945. a alguses Ida-Preisimaal, tsiviilelanike põgenemisest, vangilangemisest Punaarmeele ning elust sõjavangina okupeeritud Eestis ja Siberis kuni tagasipöördumiseni kodumaale. Rudi Mallasest, Ida-Preisimaa taluniku pojast, sai II maailmasõja lõppaastal, 1945. aastal 17-aastaselt mobiliseerituna suures sõjas otsene osaleja. Noore poisina pidi ta saatuse tahtel osa saama sõjakoledustest, mis ühteviisi puudutasid nii rindevõitlejaid kui ka tsiviilisikuid. Punaarmee hirmuteod 1944. aasta sügisel Ida-Preisi külas Nemmersdorfis ja mujal vallandasid hiiglasliku tsiviilelanikest põgenike voolu. Rudil tuli 4-torulise õhutõrjesuurtüki, nn Vierlingiga kaitsta põhiliselt sõjapõgenike teid Vene lihuniklendurite eest, kes madallennul põgenikekolonne ründasid. Samuti tuli tal osaleda kaitselahingutes Heiligenbeili linna juures, mis oli Punaarmeele viimane takistus teel Königsbergi peale. Väeüksus, kuhu ta kuulus, jäi kotti. Tema vangilangemisel karjusid punaarmeelased oma komandörile: "Lase ta maha!" Rudi õnneks osutus komandör inimlikumaks ja ta jäeti ellu. Edasi tuli Rudi Mallasel läbi teha ränkraske vangipõli okupeeritud Eestis ja Venemaal. Nagu tema raamatust võib lugeda, vaevasid teda pidevalt koduigatsus ja nälg, aga tihti ka külm. Eestlastesse suhtub Rudi Mallas suure lugupidamisega ja mäletab veel rohkesti eestikeelseid väljendeid, nagu olen saanud kogeda.

Leitnant Albert Werperi päästis degradeerimisest üksnes tema esivanemate aus nimi, mille ta ise oli igaveseks häbisse saatnud. Kellelgi õnnestus saavutada, et ta määrati ühte kaugel Kongos paiknevasse sõjaväeüksusesse ja niiviisi vabanes ta rängast paratamatusest sõjakohtu ette astuda. Albert Weper teadis, et sõjakohus oleks ta ilmtingimata mõistnud surma mahalaskmise läbi, ja oli seetõttu pärast Kongosse jõudmist esialgu siiralt tänulik neile, kes ta siia olid saatnud.

Kuid kuus kuud alalist üksindust, venivat üksluisust ja täielikku isoleeritust välisilmast muutsid tema vaateid asjadele ja suhtumist ümbritsevatesse inimestesse.

Sisaldab: parim tervise treening on vastupidavustreening, põhitõed tervisespordiga algajale, milline on optimaalne koormus, kuidas harjutada ülekaalu korral, iga spordiala head ja vead, treeningplaanid algajale.

Raamatus antakse populaarses käsitluses põgus ülevaade kõrgehitiste – tornide, mastide, pilvelõhkujate ehitamise ajaloost. Püütakse kirjeldada esimesi inimkätega ehitatud, meieni mitte säilinud tornehitisi, räägitakse suurimaist ja kuulsamaist kirikutornidest, samuti tule-, vee- jt. seesuguste tornide ehitamisest. Suur osa raamatust on pühendatud nüüdisaegseile teras- ja raudbetoontornidele ja pilvelõhkujatele ning nende loojatele, samuti on püütud vastata küsimustele, kui kõrgeks kasvavad need hiiglased homme. Raamatus on rohkesti fotosid. Teos pakub sisukat lugemisvara kõigile, kes huvituvad ehituse ja inseneriteaduse ajaloost.

Autori käesolev jutukogu ühendab endas nii tavapärase realistliku käsitluslaadi kui ka fantaasiarikka elunägemise, peegeldades kujukalt autori püüdlusi ja otsinguid.