Tooted

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Vladimir Nabokovi üheks saladuslikumaks romaaniks nimetatud "Kutset tapalavale" hindas kirjanik ise oma loomingus kõige kõrgemalt. Tegemist on autori viimase vene keeles kirjutatud teosega. Kafkalik lugu räägib surmamõistetud mehest Cincinnatusest, kes veedab oma viimaseid päevi vanglas, ilma et õieti teaks, millal täpselt hukkamine toimub. Samuti on udune ta kuriteo täpsem olemus.

Sisu: Häälikuõpetus Vormiõpetus Käändsõnad Verbid Abisõnad Lauseõpetus Lauseliikmed ja nende kongruents Käänete tarvitamine Verbi vormide tarvitamine Sõnade tuletamisest

Gustavo Sánchez Sánchez, hüüdnimega Carretera ehk Maantee, on kirglik kollektsionäär ja ekstravagantne oksjonipidaja, kelle jaoks oksjon tähendab eelkõige lugude jutustamist. See raamat on tema elulugu ja tema hammaste lugu, aga ühtlasi põimub siia elurõõmsa ja hoogsa kirjandusliku mänguna terve rida teisi hambaid ja teisi tegelasi alates naaber Julio Cortázarist ja lõpetades onu Marcelo Sánchez-Proustiga. Ja muidugi ei saa unustada Marilyn Monroe enda hambaid! Need on küll kollakad ja ehk pisut puseriti – vist seepärast, et diivad suitsetavad –, aga see ei lähe meile korda.

Marko Pomerantsi raamat "Minu PR" kutsub lugejaid kaasa mõtlema, mis on kommunikatsioon, kes seda teevad ning kas ja kui sageli on kommunikatsioon me ettevõtmiste äpardumises süüdi. See võiks olla kommunikatsiooniõpik, kuigi pole selle eesmärgiga loodud. Kommunikatsiooniga ei tegele kaugeltki ainult selle eriala inimesed. Nii on riigi tähtsaim kõneisik president, kelle iga tegu on kommunikatsioon. Ka diplomaat on suhtekorraldaja, enamasti rahvusvaheline. Kirikuõpetaja aga on Jumala enda kommunikatsioonisipelgas. Erinevate avalikkuse ees olnud suurte teemade puhul on ikka räägitud halvast kommunikatsioonist. Kas see hinnang on alati adekvaatne… Raamat on illustreeritud eesti piltnike enam kui 30 fotoga, mis toetavad peatükke. Raamatu sihtrühmaks on Eesti inimesed, kes võivad olla nii kristlased kui ka LGBT-kogukonna esindajad, vasak- või parempoolsed, ametnikud või ettevõtjad, üliõpilased või pensionärid, kaitseväelased või patsifistid.