Tooted

Kui olete kimpus infomüra, vääritimõistmise ja sisutühjade koosolekutega, võtke see raamat ette ja õpite oma sõnumit – nii suulist kui ka kirjalikku – tulemuslikult edastama. Tihti juhtub nii, et vestlust alustades on meie endi jaoks selge, millest räägime, mida silmas peame või kuhu selle vestlusega jõuda tahame. Sama selget pilti ei pruugi olla aga meie vestluskaaslasel. Kui me neile aga oma ideid kohe ja selgelt kommunikeerida ei suuda, võivad need kaaslase peas omi radu hakata käima. Ebaõiged eeldused ja arusaamatused on aga edasiste probleemide allikaks, rääkimata kaasnevast ressursikulust. Mõtte tõhusaks kommunikeerimiseks on tegelikult vaja kõigest ühte minutit. Ja see ei tähenda mitte kõikvõimaliku informatsiooni pressimist ühte minutisse, vaid õigele infole ja sobivatele võtetele keskendumist. Chris Fenning näitab, kuidas oma sõnum esimesele paarile lausele rõhku pannes eesmärgipäraselt kohale viia. Võti seisneb selgelt väljendatud kontekstis, taotluses ja sõnumis. Raamatus pakutakse välja struktureeritud lähenemine tööalase suhtlemisoskuse lihvimisele laiemalt, millest saab kasu mis tahes astme või valdkonna töötaja. Kirjeldatud võtetest saavad kõik ühtmoodi kasu.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...

Jutud

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. "Luule, ametnik" on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. "Luule, ametnik" saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

"Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed – need nad ongi. Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud hetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail."

"Tänapäeva inimesed ei vaja midagi nii tungivalt kui praktilist elufilosoofiat - rakendavat kunsti elada." Need E. Stanley Jonesi sõnad ei ole siiani kaotanud aktuaalsust. Oma selges ja haaravas, kristliku kirjanduse klassikasse kuuluvas analüüsis juhib autor meid Jeesuse mäejutluse kui ainuvõimaliku praktilise eluviisi juurde. "Kui võtaksime tõsiselt kogu mäejutlust ja rakendaksime seda ellu kogu ulatuses, siis muutuks kristlus ja muutuks maailm..."

Annerose elab tõelist kaksikelu, põgenedes koduperenaise hallist eksistentsist barokiajastu sümbolitest rikaste vaikelude juurde: imekaunid lillekimbud, hõrgud road ja mõistatuslikud esemed möödunud sajanditest otsekui vabastavad ta argipäevast. Ja kui ta ise väikeseid idülle maalib, ununeb ümbritsev maailm. Kuid oht luurab ringi.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Millal me vajame nägemust? Uute võimaluste ja vajaduste tekkimisel on hädavajalik tulevikust selge nägemuse kujundamine. Meie kaugemaid eesmärke määratlevad vastused küsimustele: kust me tuleme, kuhu oleme jõudnud ja kuhu soovime minna. Oluline ei ole, mida teha järgmiseks, vaid mida teha esmajärjekorras. See loob eelduse nägemuse realiseerimiseks, selle toomiseks unistustest reaalsusesse. Ken Blanchard ja Jesse Stoner selgitavad praktiliste näidete varal nägemuste loomise, arendamise ja realiseerimise kulgu nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasemel. Autorid näitavad kahe peategelase igapäevase töö ja eraelu kaudu, et nägemuste vajalikkus, võimalikkus ja reaalne täitumine on tegelikult üllatavalt lihtsate ja praktiliste tegevuste loogiline ning kindel tulemus.