Tooted

"Väegade noobel kooljas..." (nentis vanem laibakandur) Romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega

Kas teate, et vaid mõni tilk eukalüptiõli peletab koid teie riietest kaugele eemale? Või et käte niisutamiseks pole midagi efektiivsemat kui mandli- ja lavendliõli? Sellest käsiraamatust leiate üle tuhande järeleproovitud nipi, retsepti ning õpetuse looduslike vahendite kasutamiseks. Tervis. Õpetatakse, kuidas kasutada ravimteesid, segada ravimtaimedest kokku erinevaid kreeme ja kompresse kergemate haiguste ravimiseks. Ilu. Näidatakse, kuidas valmistada kreeme, maske, šampoone, massaažiõlisid, näopuhastusvahendeid ja palju teisi iluvahendeid, mis baseeruvad aroomiõlidel ja teistel naturaalsetel produktidel. Kodu ja aed. Palju ideid looduslähedase kodu ja aia tarvis -- õhuvärskendajad, mööblipoleerid, köögi- ja vannitoa puhastusvahendid, plekieemaldajad -- kõik need on valmistatud sellistest keskkonnasõbralikest koostisainetest nagu õlid, söögisooda, äädikas ja ravimtaimed. Lemmikloomad. Raamat pakub ka lahendusi lemmikloomade hooldamiseks. Ohutuid ja naturaalseid koostisosi sisaldavad ravimid koertele ja kassidele parasiitide tõrjumiseks, seedimisprobleemide ja muude kergemate vaevuste leevendamiseks.

Kuulume põlvkonda, kes on otsustanud jääda igavesti nooreks. Meie eeskujud elavad täisverelist elu, kirjutades klassikaks saanud viise, kujundades jahmatavaid kollektsioone, saades suurfirmade reklaamnägudeks – meie peaks ju ka seda suutma? Viimaste aastate jooksul on toimunud tõsised muutused suhtumises vananemisse – meil ei ole enam kohustust vananeda. Neljakümmet ei peeta enam mingiks vanuseks, viitkümmet võib pidada uueks neljakümneks ja kuuekümneselt on viimaks aeg oma elu elama hakata. See raamat annab näpunäiteid, kuidas võiksime selle kõigeni jõuda: kuidas hästi süüa ja võidelda vananemise vastu tervisliku toitumisega, kuidas muuta treenimine oma elu osaks, võimendamaks energiat ja võitmaks väsimust, retsepte looduslike kortsukreemide kokkusegamiseks ja nahapuhastuseks, mooduseid stressi peletamiseks ja unetusevõitmiseks, et võiksime elu lõpuni head välja näha ja ennast hästi tunda.

Alati on olnud just meresõitjad eesotsas, kui on püütud ellu viia inimkonnale igiomast ja püsivat igatsust uute avastuste ja tundmatute maade järele. Käesolev raamat annab ülevaate kuulsaimatest – alates muistsetest normannidest-viikingitest ja lõpetades XX sajandi suure rännumehe Thor Heyerdahliga. Teoses käsitletud maailmakuulsad meresõitjad: Erik Punane, Diaz, da Gama, Kolumbus, Vespucci, Magalhães, Cabotid, Drake, Barents, Tasman, Bering, Cook, Vancouver, Krusenstern, Bellingshausen ja Lazarev, Kotzebue, FitzRoy ja Darwin, Ross, Nansen, Amundsen, Heyerdahl.

Rohkete piltidega album Tallinna sadama ajaloost. Rööptekst inglise keeles.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. "Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.

Raamatu autor Karmen Tamme, koolitatud kosmeetik ja jumestaja, rõhutab, et oma välimuse eest hoolitsemine peaks olema võimalikult mugav ja lihtne. Raamatusse on ta koondanud praktilisi näpunäiteid ja soovitusi, kuidas hoolitseda oma naha, näo, juuste, ripsmete, kulmude, silmade, käte, jalgade ja keha eest. Igast teemaplokist leiab vihjeid, mida oleks kasulik teada ning mida võiks ka kodus katsetada. Alati ei pea vajalikke hooldusvahendeid ostma, tõhusaid maske, koorijaid, salve jms saab ka kodus naturaalsetest koostisainetest ise kokku segada. Vastuseid saab paljudele iluküsimustele – millest võivad olla tingitud teatud iluvead või -vaevused ning kuidas neist lahti saada. Ühtlasi tutvustatakse teoses olulisemate kosmeetikumide toimeaineid, antakse nõu, kuidas iluapse vältida ning näha välja kena ja hoolitsetud igal ajal, sealhulgas ka siis, kui ei ole aega või võimalust ilusalonge külastada.

«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

Algajale fotohuvilisele mõeldud raamatu esimene osa tutvustab fotokaameraid ning annab juhiseid täiesti iseseisvalt esimese pildini jõudmiseks. Teine osa sisaldab fotograafia tehnilisi aluseid, kolmas nõuandeid pildistamiseks. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotode ja selgitavate joonistega.

Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Ooperiprimadonna Annely Peebo inspireeriv karjäärilugu viib meid koos temaga rahvusvahelise ooperimaailma sisemusse. Kuidas üks Võhmast pärit eesti tüdruk leidis endas tahet, julgust ning töökust murda läbi esiridadesse maailma ooperilavadel. Nagu Annely ise ütleb: See raamat on minu lugu, aga ka kutse teile, kallid lugejad: uskuge endasse ja oma võimetesse, olge julged ja järgige oma kirge. Loodan, et mu lugu inspireerib teid, annab lootust ning tuletab meelde, et igaühes meist on jõudu oma unistused ellu viia.

Maailm muutub kiirelt ja meie koos sellega. Kõige muu kõrval muutuvad ka inimsuhted. Kuidas aru saada, milline see inimene on, kes su ellu tuleb? Kas ta jääb su kõrvale pikaks ajaks või lahkub sama kiiresti, kui tuli? Mida teha selleks, et mitte langeda koduvägivalla ohvriks ja kui see on juhtunud, kuidas sellest pääseda? Kuidas pärast lahkuminekut leida jõudu, et eluga edasi minna, ja mitte kaotada usku, et igaühe jaoks on olemas keegi, kes päriselt armastab? Vastusevariante neile ja paljudele teistele küsimustele see raamat pakubki. Kõigis vastustes kumab muu hulgas üks ühine soovitus: armasta ennast ja ole see, kes sa oled. Kui sa ise ennast ei armasta, miks peaksid siis teised seda tegema. Alexis Varnum on kanaldaja ja nägija ehk see, kellega ja kelle kaudu räägib universum. üle kümne aasta on ta Facebookis jaganud teistega talle tulnud informatsiooni. Alexise esimene raamat “Uus reaalsus. Kuidas tulla toime muutuva maailmaga” ilmus 2021. aastal.

Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Raamat koondab väljapaistva saksa kirjaniku, Suure Prantsuse revolutsiooni ideede kuulutaja ja eepilise ning dokumentaaldraama pioneeri Georg Büchneri (1813-1837) loomingu põhiosa: draamad "Dantoni surm" ja "Woyzeck" ning novellifragmendi "Lenz".

Eesti Vabariigi diplomaadi mälestusteraamat Teise maailmasõja eelõhtu ja sõjaaja sündmustest Baltimaades ja Soomes. Autor annab range asjalikkusega ja originaaldokumentidele tuginedes ülevaate oma tegevusest ja enne kõike ajast. Mälestused on keskendatud eriti kolme perioodi ümber meie ajaloo murdekohtades: diplomaatlik tegevus Kaunase saadikuna, Nõukogude baasidelepingu pealesurumine ja baaside rajamine ning lõpuks dramaatilised aastad Soomes. Eriti viimases osas - aga ka mujal - tulevad ilmsiks paljud avalikkusele seni tundmata asjaolud. A. Varma kroonikamärkmed on tõhusamaid memuaarteoseid, mis meil on poliitilise olukorra ja võitluse kohta ilmunud.

Käesolevas, esmakordselt eesti keeles ilmuvas Dolittle'i raamatus kohtub noor lugeja taas teistest lugudest juba tuttavate, heasüdamliku doktori kaaskonda kuuluvate tegelastega, kelleks on koer Džipp, part Däb-Däb, siga Gab-Gab, Valgehiir ja teised. Ratasmajakese seltskonnaga liitub pea ka roheline kanaarilind Pippinella, kelle eluloo põhjal doktor Dolittle lavastab Londonis "Kanaarilinnuooperi". Raamat jutustab muidugi ka teiste asjaosaliste seiklustest.

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

Valimik 1986.aastal perioodikas ilmunud eesti satiirist ja huumorist.

"Eesti käsitöö käsiraamat" annab juhised viie peamise käsitöötehnika ‒ tikkimise, heegeldamise, kudumise, pitsitehnikate ja vööde-paelade tegemiseks. Raamat on inspireeritud käsitööhuviliste seas legendiks saanud ajakirjanumbrist "Käsitööalbum nr 22". Ajatud käsitööteadmised on tänapäevaseks kohendanud ja oma nägemuse lisanud Eesti tuntuimad käsitöömeistrid ja -õpetajad Tiia Artla (silmuskudumine), Ulve Kangro (heegeldamine), Maret Lehis (vööd ja paelad), Silja Nõu (tikkimine) ja Eeva Talts (pitsid). Käsiraamatust leiab juhiseid ka rahvusliku käsitöö tegemiseks. Tööjuhiseid täiendavad põhjalikud ja selged joonised ja fotod. Raamat sobib nii algajatele kui ka edasijõudnud käsitööhuvilisele ja rahvarõivaste tegijale.

Arstiteaduse areng viimase saja aasta jooksul on olnud silmapaistev, vabas maailmas üldiselt ka lineaarne. Oludest, kus paljud nakkushaigused olid veel potentsiaalselt surmavad, pärilikkuse aineline olemus ebaselge ning naistel polnud võimalust ega õigustki oma fertiilsust kontrollida, oleme jõudnud antibiootikumide, DNA biheeliksi ja antibeebipillideni. Eesti viimase saja aasta ajalugu nii sirgjooneline pole olnud. Meil takistasid heaoluühiskonna arendamist Vene ja Saksa okupatsioon. Hitleri-Saksamaa ja NSV Liit on ka meditsiiniloos olulised peatükid, kusjuures arstiteaduse areng neis riikides polnud sugugi ühemõtteliselt positiivne. Käesolev raamat vaatlebki Eesti meditsiini arengulugu neis muutlikes oludes, mida ajalugu meie kodumaale pakkunud on.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Tekste raamatukriitikast kuni filmikriitikani.

Vasakukäelisusest on tänapäevaks kujunenud suhteliselt normaalne nähtus, mida ei saa kahjuks väita möödunud aegade kohta. Oli aegu, kus vasakukäelisus oli midagi väga vääritut, midagi, mis tuli tingimata ,,ära parandada” ehk ümber õpetada. Raamat annab väikese ülevaate olulisematest vasakukäelisust puudutavatest küsimustest. Millal võime öelda, et inimene on vasakukäeline? Kuidas käelisust määrata? Kas vasakukäelise lapse peaks ümber õpetama paremakäeliseks? Vasakukäelise lapse vajadused lasteaias, koolis. Mida võiks teada vasakukäelise lapsega tegelevad õpetajad? Kuidas toetada peres kasvavat vasakukäelist last lapsevanemana? Mida võiks vasakukäeline ise enda kohta teada enne, kui ta paremakäeliste maailmas ,,lõksu” langeb? Kindlasti ei võistle see kirjutis teaduslike teostega, mida, tõsi küll, vasakukäeliste temaatika kohta eesti keeles eriti polegi. Püüan jagada oma tähelepanekuid, olles ise vasakukäeline ja oma pedagoogiameti tõttu saanud suurepärase võimaluse jälgida vasakukäeliste laste toimetamist ja toimetulekut koolis. Raamatu lõpus on ka kokkuvõte vasakukäeliste küsitluse vastustest (tehtud aastatel 2014-2019). Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,,Aastaring I kooliastme kunstitundides” (2011, Koolibri) ja ,,Teeme ise kaardid tähtpäevadeks” (2015, Pegasus).

Rootsis elava Arvo Mägi (sünd. 1913) "Euroopa rahvaste ajaraamat" esitab kroonika vormis sündmusi ja nähtusi Euroopa ajaloos selle algusest kuni tänapäevani. Ajaloosündmused esinevad kroonikas toimumise järjekorras. Huvipakkuv lugemisvara kõikidele ajaloohuvilistele.

Kogumik omaette mõisteks kujunenud Gabrovo nalju ja anektoote, milles gabrovlane naerab muheldes või laginal iseenda üle, mis aga ühtlasi tõstavad esile gabrovlaste nutikust.

Isuäratavalt illustreeritud retseptikogu suviseks grillhooajaks.

18-aastaselt USA-sse siirdunud türklanna on pühendanud selle raamatu oma emale, mõlemale vanaemale ja tädidele, kes kõik oskasid seitsme loori tantsu. Tema teos ei ole pelk ajalooline ülevaade - selles on püütud heita pilku ka haaremisse suletud naise hingeellu, nende rõõmudesse ja muredesse, argipäeva ja meelelahutustesse.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

"Haned-luiged, tulge koju!" algab kõige kummalisema palvega, mille ükski klient Wolfe´ile esitanud: noor naine soovib tema majas nädal aega kellegi teadmata elada. Wolfe´i keeldumisest saab alguse sündmuste ahel, mille sunnil tööd vihkaval detektiivil tuleb lõpuks lahendada kolm mõrva. Pikka aega teevad tundmatu mõrtsuka roimad uurijad õige nõutuks. Archie heitumust näitab kas või see, et selles loos näeme teda enneolematul kombel politseiga koostööd tegemas. Enda jaoks pingutavaid samme astub ka Nero Wolfe, et oma kodurahu - ja selle tarvis ka seadus ja õiglus - taas jalule seada.

XX sajandi ühe targima ja fantaasiarikkama inglise kirjaniku tulevikunägemus totalitaarsest olmeparadiisist, kus üksikisik on pisenenud sotsiaalselt ja bioloogiliselt determineeritud ühiskonnarakukeseks.

Jaan Oks (1884-1918) on Friedebert Tuglase sõnutsi viinud eesti "kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine". Tema realistlik-naturalistlike elupiltide ja poolfilosoofiliste mõttemõlgutuste loomise tõukejõuks on olnud mäslev protest inimelu ebasuste vastu, trotsiv kõigeeitus, kannatuste paatos ja ebamäärane vabaduseiha. Isikupärane, sisemist intensiivsust kiirgav väljendus tugineb räigetele kujunditele ja sümboleid loovale sõnakasutusele.

Eesti ja soome kirjandusse kuuluv Aino Kallas (1878-1956) avaldas viimastel eluaastatel viies köites oma päevikud. Päevikule omaselt on need intiimsed ja pihtimuslikku laadi ülestunnistused, millel on avar kultuurilooline taust. Eesti keeles ilmusid päevikud 1954-1960 Torontos. Käesolev "Hingesild" on päeviku kolmas köide - kulminatsioonivaatus - mis esitab Aino Kallast tema elu kõige keerulisematel ja õnnelikumatel aastatel; see on murrangu, suure tundetõusu ja järsu käänukoha aeg tema elus. "Hingesilla" leheküljed on aastaist 1916-1921, millesse langeb kohtumine Eino Leinoga. Põhiosas ongi see Aino Kalda ja Eino Leino raamat - kahe suurvaimu isiklikult läbielatud lugu, täis pingeid, tõuse ja mõõnu, ometi pole see romaan, vaid tegeliku elu kujutus.

Esimesel olümpiakongressil Pariisis 1894. aastal võeti vastu tähtis otsus - taaselustada olümpiamängud. Juba kähe aasta pärast toimusid Ateenas esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud. Tundub, et olümpiaajaloo uurimisega on tegeletud piisavalt. Selgus aga, et polegi nii lihtne leida vastust küsimusele, mis siis ikkagi juhtus Ateenas 1896 ja enne seda. Info peitus väga erinevates mitmekeelsetes allikates. Eesti keeles aga polnud peaaegu midagi avaldatud. Nii sündiski idee olümpiamängude sünnilugu eesti keelde panna ja raamatuna välja anda. 1896. aasta Ateena olümpiamänge peaks vaatlema kahest olulisest aspektist: kaasaegsete olümpiamängude võimalikuks saamine ja Ateena mängud ise. Tee olümpiamängudeni oli pikk ja vaevaline. Mitme sajandi vältel üritati antiikmängude eeskujul siin-seal korraldada rahvuslikke olümpiamänge. Neid katseid võib võtta kui omamoodi mosaiigikilde, millest Ateena olümpiamängudena lõpuks tervik kujunes. Niisiis tuleks Ateena olümpiamängude sünnilugu jälgida päris algusest, sest ka kaasaegsete olümpiamängude juured on Antiik-Kreeka Olümpias. Olümpia on sünnipaik! Tõepoolest - see sõna tähendab täht-tähelt "allikate maad". Pöördumine algallika juurde aga on alati naasmine sünnipaika. Seega jäävad olümpiamängud igavesti nooreks.

Jõgeva lähedal taluperemehe tütrena 1901. a. sündinud Eeva Pedriks omandas hariduse Tartus. Tema õpetajate seas oli silmapaistvaid isiksusi, näiteks kunstnik Kristjan Raud ning kirjanikud Villem Ridala ja Gustav Suits. Esimene töökoht oli Võru Õpetajate Seminar, mida juhatas mainekas kooliuuendaja Johannes Käis. Abielu keeleteadlase Martti Niinivaaraga viis ta 1930. a. Soome, kus töötas 1945-69 Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektorina. Eeva Niinivaara on Soomes rikkalikult vahendanud eesti kultuuri. Aastast 1982 annab Friedebert Tuglase Selts silmapaistvalt eesti kultuuri tutvustanuile Niinivaara-nim. stipendiumi.

"Inger" on 1975. aastal ilmunud Mats Traadi romaan. Peategelane Inger Uunvald on inglise keele õpetaja ühes Hiiumaa internaatkoolis. Ta elab väikeses jahedavõitu korteris puumajas. Teose põhiprobleem on armastus ja selle purunemine või selles pettumine. Peategelase Ingeri prototüüp on kirjaniku abikaasa Victoria Traat, kes töötas Kärdla Keskkoolis. Äratuntavalt on kujutatud keskkooli ja selle tollaseid õpetajaid. Maja, kus Victoria elas (Rootsi tänav 2), on säilinud.

Raamatus vaadeldakse juhtimise konsulteerimise olemust ja tutvustatakse selle arengut ning konsultatsioonifirmasid, käsitletakse konsultatsiooniteenuseid ja nende ostmist-müümist, vaadeldakse konsultatsiooniprojekti koostamist ning tutvustatakse konsulteerimise "köögipoolt". Raamat on kirjutatud era- ja avaliku sektori juhtidele, üliõpilastele ning alustavatele juhtimiskonsultantidele.