Tooted

"Väegade noobel kooljas..." (nentis vanem laibakandur) Romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega

Kuulume põlvkonda, kes on otsustanud jääda igavesti nooreks. Meie eeskujud elavad täisverelist elu, kirjutades klassikaks saanud viise, kujundades jahmatavaid kollektsioone, saades suurfirmade reklaamnägudeks – meie peaks ju ka seda suutma? Viimaste aastate jooksul on toimunud tõsised muutused suhtumises vananemisse – meil ei ole enam kohustust vananeda. Neljakümmet ei peeta enam mingiks vanuseks, viitkümmet võib pidada uueks neljakümneks ja kuuekümneselt on viimaks aeg oma elu elama hakata. See raamat annab näpunäiteid, kuidas võiksime selle kõigeni jõuda: kuidas hästi süüa ja võidelda vananemise vastu tervisliku toitumisega, kuidas muuta treenimine oma elu osaks, võimendamaks energiat ja võitmaks väsimust, retsepte looduslike kortsukreemide kokkusegamiseks ja nahapuhastuseks, mooduseid stressi peletamiseks ja unetusevõitmiseks, et võiksime elu lõpuni head välja näha ja ennast hästi tunda.

Rohkete piltidega album Tallinna sadama ajaloost. Rööptekst inglise keeles.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. "Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Igal aastal juulis elavneb Cornishi külake. Saabuvad õnnelikud suvilaomanikud, kes on Londoni kodudes gaasi välja ning signalisatsiooni sisse lülitanud, nende autod on täis laaditud veinikaste ja nad on kaasa võtnud turtsakad teismelised, rahutud sülelapsed ning kõikvõimalikud lemmikloomad. Ees ootab puhkus - ei mingeid kohustusi! Sel aastal ootab Claire puhkust enam kui tavaliselt. Tema teismeline tütar Miranda on viimasel ajal veidralt käitunud ning abikaasa Jack on otsustanud oma elustiili põhjalikult muuta. Pealegi on nooremad lapsed end ülal pidanud lausa väljakannatamatult. Claire'i meeles mõlgub "kõrvalhüpe" ilmselt naabruses elava eduka kirjaniku Eliotiga, kellel on probleeme nii alkoholi kui liigse kehakaaluga. Andrew, küllalt eakate vanemate ainus poeg, otsustab aga samal ajal, et eesootav suvi on just õige aeg Elioti kauni tütre Jessica võrgutamiseks. Jessica veedab aega hoopis Miranda seltsis keelt pekstes, ning tema nägus vend Milo, kellega Andrew meelsasti sõprust sobitaks, eelistab selle asemel blondi noormehega purjetamas käia. Tegelikult pole kõik nii lihtne kui näib ning sügisel, pärast Cornishis veedetud suve, pole kellegi elu enam endine.

Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.

Raamatu autor Karmen Tamme, koolitatud kosmeetik ja jumestaja, rõhutab, et oma välimuse eest hoolitsemine peaks olema võimalikult mugav ja lihtne. Raamatusse on ta koondanud praktilisi näpunäiteid ja soovitusi, kuidas hoolitseda oma naha, näo, juuste, ripsmete, kulmude, silmade, käte, jalgade ja keha eest. Igast teemaplokist leiab vihjeid, mida oleks kasulik teada ning mida võiks ka kodus katsetada. Alati ei pea vajalikke hooldusvahendeid ostma, tõhusaid maske, koorijaid, salve jms saab ka kodus naturaalsetest koostisainetest ise kokku segada. Vastuseid saab paljudele iluküsimustele – millest võivad olla tingitud teatud iluvead või -vaevused ning kuidas neist lahti saada. Ühtlasi tutvustatakse teoses olulisemate kosmeetikumide toimeaineid, antakse nõu, kuidas iluapse vältida ning näha välja kena ja hoolitsetud igal ajal, sealhulgas ka siis, kui ei ole aega või võimalust ilusalonge külastada.

«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

Algajale fotohuvilisele mõeldud raamatu esimene osa tutvustab fotokaameraid ning annab juhiseid täiesti iseseisvalt esimese pildini jõudmiseks. Teine osa sisaldab fotograafia tehnilisi aluseid, kolmas nõuandeid pildistamiseks. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotode ja selgitavate joonistega.

Evelyn Waugh - 1930. aastate inglise kirjanduse enfant terrible, nüüdne kuulsus - on ise pidanud "Allakäiku ja langust" üheks oma lemmikraamatuks. Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea. Romaani erakordset populaarsust näitavad kümned kordustrükid Inglismaal ja Ameerikas.

Maailm muutub kiirelt ja meie koos sellega. Kõige muu kõrval muutuvad ka inimsuhted. Kuidas aru saada, milline see inimene on, kes su ellu tuleb? Kas ta jääb su kõrvale pikaks ajaks või lahkub sama kiiresti, kui tuli? Mida teha selleks, et mitte langeda koduvägivalla ohvriks ja kui see on juhtunud, kuidas sellest pääseda? Kuidas pärast lahkuminekut leida jõudu, et eluga edasi minna, ja mitte kaotada usku, et igaühe jaoks on olemas keegi, kes päriselt armastab? Vastusevariante neile ja paljudele teistele küsimustele see raamat pakubki. Kõigis vastustes kumab muu hulgas üks ühine soovitus: armasta ennast ja ole see, kes sa oled. Kui sa ise ennast ei armasta, miks peaksid siis teised seda tegema. Alexis Varnum on kanaldaja ja nägija ehk see, kellega ja kelle kaudu räägib universum. üle kümne aasta on ta Facebookis jaganud teistega talle tulnud informatsiooni. Alexise esimene raamat “Uus reaalsus. Kuidas tulla toime muutuva maailmaga” ilmus 2021. aastal.

Marek Sadam on rändur. Viimased aastad oma elust on Ta olnud kodumaalt, kus Teda teatakse kollektiividest Laur ja Sadam, N-Euro, Tuulemaa, eemal. Sadam on olnud tele- ja raadio saatejuht ning on paljude laulutekstide autor. Ta on edukalt kontserte andnud Euroopas ja USA-s, olnud müügiedetabelites ning töötanud mitmete tuntud produtsentidega. Ennekõike on ja jääb Sadam siiski lihtsaks Maapoisiks, kes mööda maailma seigeldes, mõtiskleb ümbritseva ja kodumaa üle. See on raamat teel olemisest. Loo raamiks on kolmepävene reis bussiga Miamist Los Angelesse.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Raamat koondab väljapaistva saksa kirjaniku, Suure Prantsuse revolutsiooni ideede kuulutaja ja eepilise ning dokumentaaldraama pioneeri Georg Büchneri (1813-1837) loomingu põhiosa: draamad "Dantoni surm" ja "Woyzeck" ning novellifragmendi "Lenz".

Eesti Vabariigi diplomaadi mälestusteraamat Teise maailmasõja eelõhtu ja sõjaaja sündmustest Baltimaades ja Soomes. Autor annab range asjalikkusega ja originaaldokumentidele tuginedes ülevaate oma tegevusest ja enne kõike ajast. Mälestused on keskendatud eriti kolme perioodi ümber meie ajaloo murdekohtades: diplomaatlik tegevus Kaunase saadikuna, Nõukogude baasidelepingu pealesurumine ja baaside rajamine ning lõpuks dramaatilised aastad Soomes. Eriti viimases osas - aga ka mujal - tulevad ilmsiks paljud avalikkusele seni tundmata asjaolud. A. Varma kroonikamärkmed on tõhusamaid memuaarteoseid, mis meil on poliitilise olukorra ja võitluse kohta ilmunud.

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Valimik 1986.aastal perioodikas ilmunud eesti satiirist ja huumorist.

Loone Otsa raamat tutvustab meie riigijuhte kultuuriloo vaatenurgast. Ülevaate saab viieteistkümne Eestit juhtinud mehe elust Konstantin Pätsist Toomas Hendrik Ilveseni. Esseelaadses vormis paigutab autor enam või vähem tuntud poliitikakesksed elulood ajastu konteksti, näidates keskkonda, milles need mehed toimisid.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Tekste raamatukriitikast kuni filmikriitikani.

Kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe avameelne tagasivaade oma elule

Eesti naisvõimlemisele alusepanija, ülemaailmse tunnustuse saavutanud võimlemispedagoogi tegevusest kodumaal ja võõrsil, tema osast eesti kultuuriloos, rahvatantsu vallas, temast kui kunstnikust, "poeedist inimkehe meediumis" (I. Mikiver), sütitavast isiksusest annavad ülevaate I. Idla, D. Normet ja A. Tiik, mälestusi jagavad E. Idla õpilased. Idla võimlejate reisi Lõuna-Ameerikasse kirjeldab W. Mettus. Isa tööd Idla-Center'is jätkavad Daisy ja Ingrid Idla. Nende võimlejad on käinud esinemas ka Eestis. Illustreeritud must-valgete ja värvifotodega.

Vasakukäelisusest on tänapäevaks kujunenud suhteliselt normaalne nähtus, mida ei saa kahjuks väita möödunud aegade kohta. Oli aegu, kus vasakukäelisus oli midagi väga vääritut, midagi, mis tuli tingimata ,,ära parandada” ehk ümber õpetada. Raamat annab väikese ülevaate olulisematest vasakukäelisust puudutavatest küsimustest. Millal võime öelda, et inimene on vasakukäeline? Kuidas käelisust määrata? Kas vasakukäelise lapse peaks ümber õpetama paremakäeliseks? Vasakukäelise lapse vajadused lasteaias, koolis. Mida võiks teada vasakukäelise lapsega tegelevad õpetajad? Kuidas toetada peres kasvavat vasakukäelist last lapsevanemana? Mida võiks vasakukäeline ise enda kohta teada enne, kui ta paremakäeliste maailmas ,,lõksu” langeb? Kindlasti ei võistle see kirjutis teaduslike teostega, mida, tõsi küll, vasakukäeliste temaatika kohta eesti keeles eriti polegi. Püüan jagada oma tähelepanekuid, olles ise vasakukäeline ja oma pedagoogiameti tõttu saanud suurepärase võimaluse jälgida vasakukäeliste laste toimetamist ja toimetulekut koolis. Raamatu lõpus on ka kokkuvõte vasakukäeliste küsitluse vastustest (tehtud aastatel 2014-2019). Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,,Aastaring I kooliastme kunstitundides” (2011, Koolibri) ja ,,Teeme ise kaardid tähtpäevadeks” (2015, Pegasus).

Rootsis elava Arvo Mägi (sünd. 1913) "Euroopa rahvaste ajaraamat" esitab kroonika vormis sündmusi ja nähtusi Euroopa ajaloos selle algusest kuni tänapäevani. Ajaloosündmused esinevad kroonikas toimumise järjekorras. Huvipakkuv lugemisvara kõikidele ajaloohuvilistele.

Kogumik omaette mõisteks kujunenud Gabrovo nalju ja anektoote, milles gabrovlane naerab muheldes või laginal iseenda üle, mis aga ühtlasi tõstavad esile gabrovlaste nutikust.

Isuäratavalt illustreeritud retseptikogu suviseks grillhooajaks.

18-aastaselt USA-sse siirdunud türklanna on pühendanud selle raamatu oma emale, mõlemale vanaemale ja tädidele, kes kõik oskasid seitsme loori tantsu. Tema teos ei ole pelk ajalooline ülevaade - selles on püütud heita pilku ka haaremisse suletud naise hingeellu, nende rõõmudesse ja muredesse, argipäeva ja meelelahutustesse.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

"Haned-luiged, tulge koju!" algab kõige kummalisema palvega, mille ükski klient Wolfe´ile esitanud: noor naine soovib tema majas nädal aega kellegi teadmata elada. Wolfe´i keeldumisest saab alguse sündmuste ahel, mille sunnil tööd vihkaval detektiivil tuleb lõpuks lahendada kolm mõrva. Pikka aega teevad tundmatu mõrtsuka roimad uurijad õige nõutuks. Archie heitumust näitab kas või see, et selles loos näeme teda enneolematul kombel politseiga koostööd tegemas. Enda jaoks pingutavaid samme astub ka Nero Wolfe, et oma kodurahu - ja selle tarvis ka seadus ja õiglus - taas jalule seada.

Jaan Oks (1884-1918) on Friedebert Tuglase sõnutsi viinud eesti "kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine". Tema realistlik-naturalistlike elupiltide ja poolfilosoofiliste mõttemõlgutuste loomise tõukejõuks on olnud mäslev protest inimelu ebasuste vastu, trotsiv kõigeeitus, kannatuste paatos ja ebamäärane vabaduseiha. Isikupärane, sisemist intensiivsust kiirgav väljendus tugineb räigetele kujunditele ja sümboleid loovale sõnakasutusele.

Jaan Oks (1884-1918) on Friedebert Tuglase sõnutsi viinud eesti "kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine". Tema realistlik-naturalistlike elupiltide ja poolfilosoofiliste mõttemõlgutuste loomise tõukejõuks on olnud mäslev protest inimelu ebasuste vastu, trotsiv kõigeeitus, kannatuste paatos ja ebamäärane vabaduseiha. Isikupärane, sisemist intensiivsust kiirgav väljendus tugineb räigetele kujunditele ja sümboleid loovale sõnakasutusele.

Eesti ja soome kirjandusse kuuluv Aino Kallas (1878-1956) avaldas viimastel eluaastatel viies köites oma päevikud. Päevikule omaselt on need intiimsed ja pihtimuslikku laadi ülestunnistused, millel on avar kultuurilooline taust. Eesti keeles ilmusid päevikud 1954-1960 Torontos. Käesolev "Hingesild" on päeviku kolmas köide - kulminatsioonivaatus - mis esitab Aino Kallast tema elu kõige keerulisematel ja õnnelikumatel aastatel; see on murrangu, suure tundetõusu ja järsu käänukoha aeg tema elus. "Hingesilla" leheküljed on aastaist 1916-1921, millesse langeb kohtumine Eino Leinoga. Põhiosas ongi see Aino Kalda ja Eino Leino raamat - kahe suurvaimu isiklikult läbielatud lugu, täis pingeid, tõuse ja mõõnu, ometi pole see romaan, vaid tegeliku elu kujutus.

Kolmas raamat, kus tegutseb peainspektor Wexford. Anita Margolis on kadunud. Tume ja elegantne tegelane Anita on sama salapärane kui tema kadumine. Ei ole surnukeha ega kuritegu – ei midagi konkreetsemat, kui anonüümne kiri ja intrigeeriv nimi Smith. Politsei peakorteri sõnul ei peaks seda üldse mõrvajuurdluseks pidama. Kuna kiri annab neile ainult ühe kahtlase väärtusega niidiotsa, mida järgida, on Wexford ja tema kaaslane inspektor Burden sunnitud tegema järelepärimisi. Peagi avastavad nad, et Anita on jõukas, lennukas ja läbinisti ebamoraalne. Konservatiivsel Burdenil on temaga juhtunust väga selge ettekujutus. Kuid Wexfordil on omad kahtlused...

Jõgeva lähedal taluperemehe tütrena 1901. a. sündinud Eeva Pedriks omandas hariduse Tartus. Tema õpetajate seas oli silmapaistvaid isiksusi, näiteks kunstnik Kristjan Raud ning kirjanikud Villem Ridala ja Gustav Suits. Esimene töökoht oli Võru Õpetajate Seminar, mida juhatas mainekas kooliuuendaja Johannes Käis. Abielu keeleteadlase Martti Niinivaaraga viis ta 1930. a. Soome, kus töötas 1945-69 Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektorina. Eeva Niinivaara on Soomes rikkalikult vahendanud eesti kultuuri. Aastast 1982 annab Friedebert Tuglase Selts silmapaistvalt eesti kultuuri tutvustanuile Niinivaara-nim. stipendiumi.

Missugune on juhuse osa meie elus? Kes on mõelnud selle küsimuse üle, see on kindlasti märganud, kuivõrd me sõltume juhusest. Juhuslikkus ümbritseb meid igast küljest.

Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad

August Gailiti (1891-1960) romantilises tonaalsuses romaani tegevustik hargneb muust maailmast eraldatud hülgeküttide ja kalurite saarel eelmise sajandi algupoolel. Tegelaste lembetunnete ja elusaatuse eritlusele on taustaks saarerahva alalhoidlikud tavad ning karm olelusvõitlus.

“Kasukas” on kirjaniku, karikaturisti ja filmitegija Ave Taaveti kolmas raamat, kus on kokku traageldatud huumor ja ühiskonnakriitika, igapäevaolme ning maagilis-müstiline elutunnetus. Aeg on raamatulehekülgedel kihiline nagu kasuka salat – kaasaegse heaoluühiskonna varjudes luusib endiselt arhailine, folkloristlikule mõtlemisele omane maailm, kus toimetavad eesti rahvapärimusele tuttavad tegelaskujud – luupainajad, kratid ja libahundid. Tekstide vahele on põimitud Rein Muuluka fotod Eesti talumaastikest ning kodustest interjööridest, mis on üles pildistatud läbi 1920ndatest pärineva fototehnika läätse. „Näidake, kust teil valutab.” „Iga-ga-igalt poolt…” habises kõhetu kuju karjäärinõustaja vastas toolil. „Ja te otsustasite töötukassa, mitte EMO poole pöörduda sellepärast, et…?” „S-s-see on ju tööga seotud õnnetus. Ja pärast seda ei ole ma enam suuteline oma senise elukutsega jätkama. Minu perekonna sajanditepikkune liin katkeb. Mul ei ole eesmärki. Mitte sellises maailmas!” Ohates tõmbas töötukassa ametnik täidetud ankeedi lähemale ja kissitas silmi: „Siin on märgitud, et teie viimane ametikoht oli – luupainaja?” „Jah, just nii, armuline härra… luupainaja, tallaja, panijas, luupatak – kuidas suupärasem on.”

Elmo Kond, hariduselt geograaf, päriselus aga kirjanik, leiab end hommikul pärast järjekordset kursuse kokkutulekut valutava peaga üksi mahajäetuna peopaigast. Temalt on ära võetud kõik isiklikud asjad: rahakott, dokumendid, koduvõtmed. Ei tükikest leiba ega lonksukest vett. Üksnes kiri laual, millest selgub, et kunagised kursusekaaslased on otsustanud Elmot karistada tema eelmise romaani eest, kus nad end prototüüpidena ära tundsid ja solvusid. Sestap otsustasid kaaslased kirjanikuhärra proovile panna: kui temas on veel vähegi säilinud geograafi ja matkajahinge, peab ta ilma abivahenditeta, ainult iseenda nutikusele toetudes, läbima kaheksa päevaga jalgsi 200 kilomeetri pikkuse teekonna peopaigast Tallinnasse. Kõik probleemid, sealhulgas ööbimine ja toidumured, tuleb tal endal lahendada. Kui Elmo ülesandega hakkama saab – mis küll vaevalt juhtub – ootab teda jõuka kursusevenna väljapandud aastane stipendium. Mis jääb vaesel kirjanikul üle – kuidagi peab ta ju koju Tallinnasse saama. "Kättemaks. Romaan imelikust teekonnast" jäi Rein Põdra (1943‒2018) viimaseks lõpetatud tööks. Tema loomingus tõusevad esile kaks läbivat motiivi: retked ja rännakud ning keskendumine inimestevahelistele suhetele, konfliktsetele olukordadele ja neist lähtuvatele eetilistele probleemidele. Selles raamatus on ühendatud kirjaniku mõlemad meelisteemad.