Tooted

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street

Don Clericuzio oli nii heas tujus, et lasi Rose Mariel end sel nädalal juba teist korda meelitada elutuppa televiisorit vaatama. Neli tundi välja kannatanud, ütles don tütrele: "Kas tõesti oleks võimalik elada sellises maailmas, kus igaüks teeb, mis pähe tuleb? Mitte kedagi ei karista ei Jumal ega kaasinimesed, keegi ei pea elatist teenima? Kas on olemas sellised naised, kelle iga kapriis peab saama rahuldatud? Kas on olemas nii rumalaid ja nõrku mehi, kes järgnevad igale kirele, väikseimalegi õnnekujutelmale? Kus on korralikud abikaasad, kes teenivad igapäevast leiba; kes mõtlevad, kuidas paremini kaitsta oma lapsi saatuse ja kurja maailma eest? Kus on inimesed, kes mõistavad, et tükk juustu, klaas veini ja katus pea kohal on päeva lõppedes piisav saavutus? Millise segaduse nad elust korraldavad, milliseid tragöödiaid tekitavad tühistest asjadest." Don patsutas tütre pead ja viipas käega televiisori poole. "Ujugu nad kõik ookeani põhjas." Ja lisas lahkudes veel tarkusetera: "Igaüks vastutab kõige eest, mida ta teeb."

Viive Ernesaks on töötanud paljudes Eesti teatrites - Estonias, Noorsooteatris, Draamateatris, olnud õppejõud Konservatooriumis ja teinud palju muusikalisi kujundusi teatrietendustele ja filmidele. Ise arvab ta oma mälestusteraamatus, et kõige õnnestunum muusikaline kujundus on see, mida keegi tähelegi ei pane ning mis toetab lavastaja mõtet täiesti märkamatult. Viive Ernesaks vaatab tagasi käidud teele ja tehtud tegemistele ning neile väga paljudele näitlejatele, lauljatele, lavastajatele, tantsijatele ning kultuuriinimestele kellega elu on teda kokku viinud. Saatesõna on kirjutanud Endrik Kerge.

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.