Tooted

1986. aastal mõisteti ühes Iraani külas abielurikkumise pärast surma 35-aastane naine Soraya Manoutcheri. Üheksa aastat hiljem tunnistas printsess Diana leebe hääle ja ajuti siivsalt langetatud pilguga avalikult üles, et ka tema on abielu rikkunud. Soraya loobiti kividega surnuks, Diana ülendati pärast traagilist hukkumist muinasjutuprintsessiks, isegi pühakuks. Nad mõlemad rikkusid abielu, kuid ühele oli see surmapatt, teisele pikantne seltskondlik äpardus. Kleopatra, Edward II, Henry VII, Peeter I, lord Nelson, Napoleon, Wagner, Pavarotti jt -- alates kuningas Taaveti ajast kuni 20. sajandi lõpu prominentineni on alati abielu rikutud, kuid selle tagajärjed on olnud sootuks erinevad. Abielurikkujaid on hukatud, sandistatud ja pagendatud, kuid neid on ka sharmantsete armukestena veelgi enam ihaldatud.

H. de Balzaci (1799-1850) loomingus kuulub “Antsakatele lugudele” eriline koht, sest need lood on kirjutatud renessansiajastu vabas vaimus, keele poolest aga sarnanevad keskaegsete, XV-XVI sajandi rahvajuttudega.

"Asjade tegelik olemus", mis selgitab Buddha õpetusi arusaadaval ja nüüdisaegsel kujul, on esimese trüki ilmumisest saati (2008) tõestanud end budismi õpilastele hinnatud ja kasuliku vahendina. See parandatud ja täiendatud väljaanne on kahtlemata veelgi mõjuvam abiline tutvustamaks lugejatele teekonda vabanemise ja valgustumise poole. Laama Ole Nydahl tutvustab Buddha sügavaid aegumatuid meetodeid viisil, mis on kohane lääne inimestele. Hannah ja Ole Nydahli aastatepikkused rännakud ja otsingud jõudsid sihile 1968. aastal, mil nad kohtusid Nepalis väärikate Tiibeti laamadega. Need meditatsioonimeistrid, kes olid põgenenud kommunistliku Hiina okupatsiooni ajal Indiasse ning seisid silmitsi oma ajatu tarkuse hääbumisega, olid lahkelt valmis innukatele taanlastele edasi andma Suure Pitseri (mahamudra) vaadet ja Teemanditee budismi meetodeid. Nydahlide väljaõpe Himaalajas kestis 1972. aasta sügiseni. Sellest ajast saati on nad jaganud õpitut kogu maailmas. Nad on kirjutanud kuus raamatut, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Lugematute õpilaste ja sõprade abil on nad rajanud ilmaliku Teemanditee budismi karma kagjü liini jaoks üle 650 meditatsioonikeskuse.

Nobeli laureaadi laevahukuromaan koos armastuslooga.

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

Uusi lugusid inimestest, kes ajendatuna auahnusest, saamahimust või tont teab millest veel, midagi täiesti lolli ette on võtnud, selle läbi õnnetul kombel hukka saanud ja sellega inimkonna genofondile heateo teinud. Kurva lõpuga, kuid äärmiselt naljakad (ja õpetlikud) lood kogu maailmast.

Tallinna Pedagoogikaülikooli professori pedagoogikadoktor Lembit Andreseni raamat annab ülevaate meie hariduse ja kasvatuse ajaloost, alates esimeste koolide tekkimisest kuni rahvusliku ülikooli rajamiseni. Kultuurihuvilisele lugejale tehakse esmakordselt kättesaadavaks kooliharidusega seotud küsimused iseseisvas Eestis kuni riigipöördeni 1940. Kooli ajalugu on vaadeldud koos õppekirjanduse ja lugemaõpetamise arengulooga. Töö põhiosa on kirjutatud autori isiklike uurimuste põhjal. Ajastu kooliolude parema valgustamise eesmärgil esitatakse näiteid mitmesugustest dokumentidest, mälestusraamatutest ja õpikutest. Teksti ilmestab rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus tuuakse ära eesti hariduslooga seotud tähtsündmused kronoloogilises järjekorras. Esitatakse ka isiku- ja kohanimede register.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Mereröövlid ehk piraadid on andnud ohtralt ainet paljudele kirjanikele ja filmitegijatele. Kas te aga teate, et eestlastelgi on oma mererööviminevik? Tõsi, mitte just avamerel, pigem rannarööviga seoses. Rannaõigus ehk karile või madalikule jooksnud laevade rüüstamine oli randlaste elatusallikaks palju aastasadu. See raamat räägibki nii rand- kui ka mereröövlitest – kõik seotud Eesti ja Läänemerega. Ajaloolistele faktidele lisavad värvi erinevad mereröövlitega seotud pärimused ja legendid eesti rahvaluulest.

20. Augusti Klubi liikme Tiit Made üheksas ajalooraamat "Eestlaste vabanemise tee" võtab samm-sammult ja kronoloogiliselt kokku eestlaste taasiseseisvumise ja nõukogude okupatsioonist vabanemise ajaloolised aastad. Oli vaja ületada nii omavahelisi vastuolusid kui ka Eestisse Nõukogude okupatsiooni aastatel elama asunud venekeelse elanikkonna tugevat impeeriumimeelset vastuseisu. Osati kasutada Kremli punaste diktaatorite omavahelist võimuvõitlust, laveerida okupandi poolt üles seatud karide vahel ja mitte tähele panna tema ähvardusi. Sageli tuli olla kindlameelne kui rahvusvaheline poliitiline üldsus ei mõistnud, miks eestlased üldse peavad olema iseseisvad. Nõukogude impeeriumi lagunemist ära kasutades suutsid eestlased teist korda ühe sajandi jooksul kätte võita vabaduse, iseseisvuse ja enesemääramisõiguse. Idapiiri taguselt agressiivselt maadevallutajalt võeti veretu revanš poole sajandi pikkuse koloniseerimise ja alanduste eest. Selle raamatu sündmused hakkavad rulluma kui 1985. aasta märtsis tuli Kremlis võimule tulemärgiga kommunist Mihhail Gorbatšov, kellest sai kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu hauakaevaja ning lõppevad 31. augustiga 1994, kui Eestist lahkus viimane veoautotäid okupatsioonisõdureid.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Ühe sõjapõgeniku autobiograafiline jutustus. "Kõik sündmused selles raamatus on ka tegelikult olnud, kuid tegelaskujud on autori fantaasia, nii et igasugune sarnasus tõeliselt elanud inimestega on puhtjuhuslik."

Autor annab ülevaate kodusest helitehnikast, -seadmestikust ja -režiist. On lisatud praktilisi juhendeid ja konkreetsete lülituste kirjeldusi.

Teos on sisuliseks täienduseks 1976. aastal ilmunud "Hõbevalgele". autor esitab muinaskreeka teadlase Massalia Pythease uurimisreisi matemaatilise lahenduse ning osutab dokumentaalse esseistika laadis sellest tulenevale järeldustele, mis puudutavad eesti keelt, rahvaluulet ja kombestikku, nende vanimaid kajastusi kirjasõnas ja maakaartidel ning Läänemere ja siseveeteede osa Põhja-Euroopa rahvaste ja kultuuride lähendamisel.

Raamatu peategelane Stella kohtus illusionist Martyniga rongis ning see tõi ta ellu muutuse. Hiljem arutles ta, et ilma selle kohtumiseta oleks ta elu olnud kindlasti lihtsam, kuid temast ei oleks siis saanud ka kirjanikku. Kirjanikuks sai ta tõenäoliselt kõige selle tõttu, mille tunnistajaks ta oli olnud Martyni kõrval elades ning jälgides, kuidas armastus mehe vastu asendus vähehaaval sügavas hingepõhjas hõõguva vihaga.

"Pikapeale tekkis tal oma nime suhtes vastutuse tunne. Nimi muutus talle lähedaseks ega ärritanud enam. Kassandrast kirjutati raamatus kui ennustajast, keda kunagi keegi ei uskunud, kuid kelle sõnad alati tõeks osutusid. Kassandra teadis küll kõike, nägi ette Trooja langemistki, kuid oli võimetu sündmuste käigus midagi muutma." Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna lõpetanud noore kirjaniku Kärt Hellerma teine romaan.

Novellikogu. Teelahkmel. Koolmeister Sangvars. Jutt tollest, kes argipäeva riietuse all kannab klouni ülikonda. Pankrott. Perpetuum mobile .Püksid. "Kui Saara naerab" ja Karl Ast Rumor - elumerel seilaja ja poliitiline löömamees. Karl Ast Rumori elukäik

See raamat on sündinud vajadusest teadvustada andunud ja pühendunud muusiku Kuno Arengu elutööd tema ajas. Koorijuhi panust üldisesse kultuurihoovusesse on raske määratleda. Ometi peituvad just koorimuusikas eesti professionaalse helikunsti lätted, aastaid on koorilaul olnud Eesti visiitkaardiks raja taga, samas on kooriliikumine mõjutanud kogu eesti rahvast ja Eestimaa saatustki. Kuno Arengu isiksus on mõjutanud kõiki eesti koorielu ilminguid – kammerkooride liikumist, laulupidusid, nii kutseliste kui ka harrastuskooride tegevust ja taset, kooripedagoogikat ja -loomingut. See on olnud järjekindel ja visa töö.

Valik aastatest 1964-1970

Briti Meditsiiniassotsiatsiooni poolt välja antud raamat jagab usaldatavaid ja hõlpsasti kasutatavaid nõuandeid lapse haiguse puhuks. Haigestumine või trauma tekib lastel ootamatult, sama kiire võib olla aga ka nende paranemine. Sellistel puhkudel tahavad vanemad teada, kas on hädavajalik pöörduda arsti poole või tullakse ise toime. Sümptomite skeem on teile abiks, et eristada vähemtähtsaid probleeme nendest, mis vajavad kohest tähelepanu.

"Raamat “laulan laevatäie” on poeetiline ja isiklik fotoraamat eesti laulukultuurist. Raamat koosneb fotodest, tekstidest, laulusõnadest ja luuletustest. Fotograafiks on Sabine Burger, kes vaatab eesti kultuuri väljastpoolt tulnud šveitslase vaatenurgast, kuid tekstid on loodud eestlase sisemisest perspektiivist. Lugude autorid tutvustavad oma tekstides väga isiklikke ja poeetilisi vaatenurki laulmisele. Lauri Sommerit huvitab arhailistesse lauludesse kätketud maailmapilt ja tema isiklik suhe laulmisega. Valdur Mikita mõtiskleb looduse ja laulmise põimumise üle, kirjutab metsade helimaastikest ja eesti keele seostest meloodiatega. Ajaloolisi ja poliitilisi seoseid harutab Eero Raun. Kristiina Ehin pajatab seevastu fiktiivsesse ajalukku kuuluva loo naistest, kes tahtsid minna esimesele laulupeole, kuid keda sinna ei lubatud. Nõukogudeaegsetel laulupidudel kogetud tunnet meenutab Ly Seppel. "

Raamatus käsitletakse kodumajapidamises peetavate põllumajandusloomade ja lindude valikut, pidamist ja söötmist. Antakse juhiseid söötade varumiseks, hindamiseks ja säilitamiseks. Käsitletakse loomakasvatussaaduste säilitamist ja turustamist, samuti loomadele antavat esmaabi ja haiguste tõrjet.

Käesolev raamat on mõeldud lühikese üldarusaadava sissejuhatusena zoopsühholoogiasse ehk loomapsühholoogiasse. Selles toodud materjal tohiks selle tõttu pakkuda huvi kõigile neile, kes soovivad täiendada või laiendada oma teadmisi psühholoogia või bioloogia valdkonnas, nende hulgas ka keskkooli viimaste klasside õpilastele, bioloogiaosakonna üliõpilastele ning eriti psühholoogia ja bioloogia õpetajatele. Raamatu lugemine ja mõistmine eeldab vaid elementaarseid teadmisi zooloogia ja füsioloogia alal. Rikkalikud illustratsioonid aitavad teose elavamaks ja huvitavamaks muuta. Teise trüki jaoks on autor raamatu teksti hoolikalt läbi vaadanud ning seda mitmes osas parandanud ja täiendanud, kõigepealt pärast esimese trüki teksti valmimist (1961.a) ilmunud ja autorile kättesaadavaks osutunud uuema loomapsühholoogiaalase kirjanduse põhjal. Seoses teksti täiendamisega on kasvanud ka illustratsioonide arv.

Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.

Maailma majanduse tuleviku arutamiseks on kogunenud mitme eriala inimestest koosnev salajane töögrupp, kes leiab, et see on kohutavalt kehvasti korraldatud, seda ähvardavad igasugused liialdused, seda ümbritsev keskkond on määratud hukkumisele ja selle pikaajaline säilimine on täiesti ebatõenäoline. Kuidas saaksid globaliseerumise mängu võitjad tagada endale mugava tuleviku? On üks võimalus, kuid selle arutaminegi ajab hirmu nahka. "Lugano raport" astub avastamata maale ning asub halastamatu loogikaga kompromissitut analüüsi ja hirmu peale ajavaid lahendusi pakkuma. Kui tulevik on tõesti säärane, tahate te kindlasti leida mõnd muud võimalust. Lisas ja järelsõnas vaidleb Susan George töögrupi arvamusele vastu ja pakub välja alternatiivseid lahendusi. Susan George on maailma arengut puudutavatel teemadel palju kirjutanud. Ta on Transnatsionaalse Instituudi asedirektor ning mitme tuntud raamatu autor, sealhulgas "How the Other Half Dies" ja "A Fate Worse Than Debt and The Debt Boomerang" (Pluto Press). "Lugano raport" ilmus Inglismaal 1999. aasta lõpus ja leidis suurt vastukaja. Praegu tõlgitakse raamatut paljudesse keeltesse ja eesti keeles ilmub ta varem kui näiteks Itaalias, Prantsusmaal ja Jaapanis. Noam Chomsky, keeleteadlane ja USA populaarsemaid poliitilisi kommentaatoreid: "Suurepärane "Lugano raport" kirjeldab arukalt ja kainelt maailma, mida võib tabada suur õnnetus."

Teine paranduste ja täiendustega trükk.

Heinart Puhkim töötas aastatel 1997 kuni 2009 ehk kaksteist aastat BLRTGrupi personalidirektorina. Selle aja jooksul sai seni natuke salapärasest ja kinnisest Kopli laevaremondi tehasest edukas ning avatud rahvusvaheline merenduslik tööstuskontsern. Kuidas seda asja päriselt ehk seestpoolt vaadates tehti? "Te mõtlete ja tegutsete siin kaks korda kiiremini kui Tallinnas keskmiselt," võttis asja kokku kvaliteedi juhtimise välishindaja. Ettevõtte Leetu laienemine on praktilise ärikirjelduse õppematerjal kõigile soovijatele. Kontserni aktsionäride omavaheline jõukatsumine on inimlikus plaanis kahetsusväärne aga äriliselt vägagi mõistetav. Püüan anda vastuse Robert Nermani poolt minule esitatud küsimusele: "Seleta lõpuks eesti rahvale ära,kas Fjodor Berman on geenius või kavalpea?" Arvan, et suudan raamatus vastata ka paljude teiste lugejate küsimustele, keda kõnetab praeguse Eesti suurima omamaise tööstusettevõtte edulugu.

Inimestena vajame edasiminekut, et mitte jääda kinni oma igapäeva ja manduda. Sama kehtib ettevõtete kohta: innovatsiooni ja arengut vajatakse nagu õhku. Sel hetkel, kui üks ettevõte otsustab mitte enam edasi areneda, võib paralleelselt mõtlema hakata äritegevuse lõpetamisele. Muutuste vajalikkus on saanud pigem reegliks kui erandiks ning nutikamad-julgemad turu ja teenuste uuendajad on selles olukorras kindlasti pikas perspektiivis võitjad. Ettevõtetes viiakse ellu kõikvõimalikke muudatusi alates muudatustest organisatsioonikultuuris kuni digitaliseerimise, kokkuhoiupoliitika ja rohepöördeni välja. Eri allikates toodud andmete kohaselt ebaõnnestub ettevõtetes u 70% projektidest. See tähendab, et planeeritakse kaugelt rohkem muudatusi kui reaalselt edukalt ellu suudetakse viia. Projekti alustatakse, ta leiab koha eesmärkide roadmap’is või tegevuskavas, tehakse esimesed sammud ning siis juhtub midagi (ilmselt planeerimatut) ning jõud raugeb. Muudatuste juhtimist saabki defineerida kui vajalike tegevuste kogumit selleks, et jõuda organisatsioonis töötavate inimeste või klientidega vanast seisundist uude. Igasuguse projekti õnnestumiseks ja kinnistumiseks on oluline, et võimalikult paljud tuleksid uuendustega kaasa ning leiaksid selleks isikliku motivatsiooni. Selleks tuleb aga ette võtta teadlikke tegevusi inimeste, huvigruppide ja nende motivatsiooni suunal. Tiina Sakkos, pikaaegse kogemusega juht ja mentor, toob sinuni kuus sammu, mida silmas pidada, et paika panna strateegia, sõnastada eesmärgid, ületada vastupanu ja kommunikeerida selgeid sõnumeid, et mis tahes mastaabi muudatus edukalt ellu viia ja nende 30% õnnestujate hulka kuuluda.

Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Helsingi Ülikooli põhjala osakondade ühine artiklikogumik sisaldab kirjutisi nii üliõpilasliikumisest, Eesti taasiseseisvumisest ja üleminekust turumajandusele ning piirkonna julgeolekuküsimustest kui ka totalitarismist, emigratsioonist ja majanduseetikast.

Armastusromaan, kahe inimese kevade taaskordamine.

"Proua Dalloway", üks Virginia Woolfi (1882-1941) tuntumaid romaane, ilmus 1925. aastal. Loo süžee on iseenesest lihtne: üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses. Siin käsitletakse autorile nii isiklikku ja valusat teemat nagu närvihälbed, psüühiline tasakaalutus ja enesetapp. Samas välistab peategelase suhtumine surmassse sünguse ja masenduse. Surm on proua Dalloway meelest trots, katse ühendust võtta, sõnumit edasi anda.

Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill. * Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.

Raamatus analüüsitakse kultuuriväärtuste kaitse tagamiseks vastuvõetud rahvusvahelisi kokkuleppeid

Kui Brandon Baysil diagnoositi korvpallisuurune kasvaja, sai alguse tema vapustav hingeotsingurännak. Brandon otsustas sel hetkel ravida end loomulikul viisil – ta ei võtnud rohtu ega läinud lõikusele, ent kuus ja pool nädalat hiljem leiti, et kasvaja on kadunud. Omaenese meele-keha tarkusest avastas Brandon Bays võimsad vahendid, millega saavutada otsene juurdepääs hingele– nagu tingimusteta armastus, piiritu rahu, elav kohalolek enda sees –, ning leiutas tervenemise revolutsioonilise paradigma. Sellest sündis teedrajav teos enesetervendamisest ehk rännakust iseenda „sisemistel maastikel“. Brandon Baysi tervenemisprotsess sai aluseks enesetervenduse ehk Rännaku meetodile, millest on abi leidnud tuhanded inimesed üle maailma. Brandoni jaoks on Rännaku protsessi levitamine sügav sisemine kutse. “Teadvustan, et iga mu praegu tehtav hingetõmme võinuks olemata olla. Kui kasvaja oli taandunud, oli mulle selge, et edaspidi on mu kohuseks teenida inimesi ja nende äratamisprotsesse. See on mu hinge kutse, minu dharma.” Rännakumeetod juhatab meid otse probleemide põhjuse juurteni ja annab meile seejärel töövahendid, millega probleemi või haigust täielikult lahendada. Rännaku läbimine võimaldab inimesel ühineda oma sügavama olemusega ja eemaldada kõik blokeeringud, mis temasse elu jooksul on salvestunud. Meetod võimaldab pääseda rakumälusse ning emotsionaalsetesse mustritesse, mis rakkudesse on salvestunud. “Rännakumeetodi abil on võimalik vanad mustrid vabastada ja lahti lasta, et uued rakud sünniksid ilma selle koormata. See on sügavalt raviv ja emotsionaalselt vabastav ning ei nõua mingeid eelteadmisi ega spirituaalseid kogemusi,“ kinnitab Bays.

Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Lawrence Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi. Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav "Rhodose Venuse peegeldused" on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui "Prospero saar" ja "Küprose kibedad sidrunid". Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu. Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema "Küprose kibedad sidrunid", möödunud aastal "Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde". Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.

"Robinson Crusoe" ilmus aastal 1719 ja pani aluse ühele kaasaja müütidest – inimese võimelisusele tulla toime iseenda ja loodusega, oskusele säilitada kaine mõistus ja optimistlik meel ka rasketes olukordades.

Stonehenge'i laadsed muinasobservatooriumid on Euroopas üsna tavalised, neid on teada omajagu ja need seostuvad megaliitkultuuriga. Eestis ei peeta nende jälgede otsimist aga tõsiseks tegevuseks, ehkki megaliitkultuur ulatus meie lähialadele ja meist möödagi ning jäljed on ka Eesti pinnal olemas. Üheks neist on muinasobservatoorium Põhja-Saaremaal, Meiustes, Kaali järvelt alguse saaval atraktiivsel turismimarsruudil Karja kiriku ja Panga panga vahepeal. See koosneb kuuest kuni kaheksast kiviringist, kümnetest erisuunalistest kiviridadest, moodustades maagilisi kujundeid ja isegi ühe kivilaeva... Väikesel alal on koos erinevas suuruses ja eri värvi kivid, meetrikõrgustest püstkividest kuni teise mehe sauna suuruste mürakateni. Meiuste megaliitstruktuur oli nähtavasti päikese- ja kuuobservatoorium (või vastupidi). Pühapaik hõlmas kivikalendrit, tervistavat allikat, matusekohta ja muinassadamat. See rajati millalgi 5000–2500 aastat tagasi; teise aastatuhande keskpaika eKr jääb viimaseil andmeil ka Kaali meteoriidi langemine. Kuivõrd see kiviaegne ajukeskus paiknes esialgu mere kaldal, mis hiljem muutus karjamaaks, pole maaparandus seda rikkunud, mingil määral vaid põllundus, ehitus ja varanduseotsijad.

Sa hoiad oma käes Suurt Saladust… Seda on põlvest põlve edasi antud, väga ihaldatud, peidetud, kaotatud, varastatud ja tohutute rahasummade eest ostetud. Seda sajanditevanust Saladust teadsid nii mõnedki ajaloo suurkujud: Platon, Galileo, Beethoven, Edison, Carnegie, Einstein ja paljud teised leiutajad, teoloogid, teadlased ja suured mõtlejad. Nüüd avalikustatakse Saladus kogu maailmale. “Saladust õppides saad teada, kuidas sa võid saada, olla või teha, mida iganes tahad. Saad teada, kes sa tegelikult oled. Saad teada seda tõelist hiilgust, mis sind elus ees ootab.” Lisainformatsiooni Saladuse filmiversiooni kohta leiad kodulehelt www.thesecret.tv Suure Saladuse kilde on leitud juba läbi sajandite jutustatud legendidest, kirjandusest, religioonidest ja filosoofiatest. Nüüd jõuavad esmakordselt kõik need Saladuse tükikesed lõpuks kokku selle hämmastava ilmutuse kaante vahele, mis muudab kõigi elu, kes seda kogevad. See raamat õpetab sind kasutama Saladust igas oma elu aspektis – raha, tervis, suhted, õnn ja kõik muu, millega siin maailmas kokku puutud. Hakkad aru saama seni varjatud ja suletud võimetest sinu sees ja see avastus võib sulle igas eluvaldkonnas rohkem rõõmu tuua. Saladus sisaldab endas tänapäeva õpetajate tarkust – need mehed ja naised on seda kasutanud oma tervise, jõukuse ja õnne loomiseks. Saladuse tarkust kasutades on nad päevavalgele toonud lugusid sellistest suurejoonelistest saavutustest nagu haiguse täielik väljajuurimine, tohutu rikkuse saavutamine, takistuste ületamine ja paljude poolt võimatuks peetu teostamine. Nagu me kõik, nii on ka raamatu autor RHONDA BYRNE olnud oma isiklikul avastusretkel. Sel teel pani ta kokku kirjanikest, vaimulikest, õpetajatest, filmitegijatest, kujundajatest ja kirjastajatest koosneva suurepärase tiimi, et viia Saladus maailmani ja rõõmustada oma nägemusega miljoneid. Raamatu valmimisele on kaasa aidanud John Assaraf, Michael Bernard Beckwith, Lee Brower, Jack Canfield, dr. John F. Demartini, Marie Diamond, Mike Dooley, Bob Doyle, Hale Dwoskin, Morris Goodman, dr. John Gray, dr. John Hagelin, Bill Harris, dr. Ben Johnson, Loral Langemeier, Lisa Nichols, Bob Proctor, James Arthur Ray, David Schirmer, Marci Shimoff, dr. Joe Vitale, dr. Denis Waitley, Neale Donald Walsch ja dr. phil. Fred Alan Wolf.

"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."

Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.

Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.