Tooted

Reino Urm: "Pühendan selle loo oma vanematele, kellele minu elukäik on valmistanud kirjeldamatut muret ja valu."

Aino Tauvón-Suits avaldas raamatu "Gustav Suitsu noorus" kirjade, luuletuste ja mälestuste põhjal. Nüüd on Suitsude tütrel Helga Suits-Kangrol valminud teos oma vanematest - "Aino ja Gustavi lugu". Osalt on see jätk eelmainitule, alates aastast 1908, osalt võib seda vaadelda kui kahe noore inimese südamelugu, romaani, esitatud nende kirjavahetuse kaudu. Samal ajal on see autentne, seniavaldamata lisamaterjal meie kirjanduse- ja kultuuriloole. Rikkalik kirjavahetus on abiks mõlemate, eriti muidugi Gustav Suitsu kui luuletaja mõistmiseks. Aga see pakub ka ilusaid poeetilisi kirjeldusi, vahetuid tähelepanekuid oma ajast, inimestest ja ümbrusest - Eestist ja Soomest.

Fanny de Siversi (ladinakeelsest Neo-Vulgatast tõlkija ja kommenteerija) saatesõna raamatule: "Pühakiri on üks neist vahendeist, mida Jumal kasutab kõneluses inimesega. Ammu kuuldud ja kirja pandud lugude all ootab Elav Sõna. See on kättesaadav kõigile. Lugeja, kes otsib Tõde, saab sealt alati vastuse oma küsimustele. Ta võib avastada tarkust, mida juba paljud enne teda on avastanud, kuid mõni kord ka täiesti uut, mida keegi siin maa peal veel ei tea. Nõnda tuleb meeles pidada, et Sõnast kiirgab alati uut valgust ja uusi ideid. Sellepärast ei saa ka ükski eksegees ega kommentaar olla lõplik. Püha Vaim on inspireerinud Piibli tekstide sõnastuse. Püha Vaim aitab ka -- kui Teda appi kutsuda -- loetud kirjakohta lahti mõtestada. Johannese evangeelium jutustab sündmusi minevikust ja näitab meile teed tulevikku, kuni märkame, et mõlemad kohtuvad Igaveses Olevikus."

Selle raamatu autor Andres Ellamaa kinnitab, et ei valinud ise arsti elukutset, vaid arstiamet valis teda. Sama hästi oleks võinud valijaks olla inseneri, treiali või raamatukoguhoidja amet. Valitavast oleks ikkagi saanud püüdlik, oma kohustusi täitev ja ametile lojaalne töötegija. Oma raamatus annab ta selgitusi, miks temast siiski arst sai. Ligi pool sajandit seda ametit pidanud doktor Ellamaa on seisukohal, et humaanmeditsiin ei ole täppisteadus ja mis tahes arstliku tegevuse lõppresultaat võib osutuda ootamatuks. Ta on kindlalt veendunud, et arst saab ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ning inimkonna kogutud tarkusele. Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu. Lugeja leiab siit meenutusi ka Andres Ellamaa ametikaaslastest, kes kõik on ühel või teisel moel ta elu mõjutanud. Loomulikult ei jää käsitlemata igipõline teema – patsiendi ja arsti suhted.

Raamat annab ettekujutuse arukast suhtlemisest ja tekitab huvi selle vastu. Kuid meelespeast saadavad teadmised kinnistuvad alles siis, kui neid kirjaridu teistele edasi jutustada ning praktikas korduvalt rakendada. Märkimisväärset edu saavutatakse aga alles siis, kui oma tegevuses suudetakse küsimusi vaagida mitte ainult enda, vaid ka kõigi teiste seisukohalt. Mitte osata ainult otsust vastu võtta, vaid seda ka vajalikul määral kooskõlastada! Mitte lihtsalt suhelda oma kaastöötajatega, vaid teha seda kultuurselt, väljapeetult ja eesmärgistatult! Igaüks meist on suuteline suhtlema arukamalt kui seni, võitlema psühho-huligaansuse vastu ja enda ümber sisse seadma mõistuspärast korda. Me oleme suutelised mõjutama oma kaastöötajaid ning kutsuma neid üles arukateks ümberkorraldusteks. Oma kutsetöös, huvialadel, ühiskondlikes ülesannetes, kasvatustöös ja perekonnaelus suudame alati olla senisest edukamad. Oleme suutelised (mis esialgu ei ole sugugi lihtne) ka üksteist kasvatama, et kujundada arukalt suhtlevat töökollektiivi.

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse "Avalikult abielust" rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ...

Raamat „Börsil rikkaks“ toob päevavalgele Eesti ühe kõige ainulaadsema investeerimiseksperimendi: investor Toomase projekti telgitagused ja seni avaldamata põnevad seigad, millega on asjaosalised aastate jooksul silmitsi seisnud. Eksperiment sai alguse 2002. aasta jaanuaris ning seisnes selles, et Äripäev eraldas oma börsitoimetusele miljon Eesti krooni (64 000 eurot). Seda raha asusid toimetuse ajakirjanikud reaalselt investeerima. Eksperimendi pikkuseks määrati 30 aastat ja kui Toomas suudab stabiilselt turge ületada ja oma keskmise aastatootluse 12protsendilist eesmärki täita, peaks eksperimendi lõpuks tema vara kasvama 2 miljoni euroni. Eksperimendi algusest on möödas ligi 21 aastat, 9 aastat on veel minna. Selle aja jooksul on välja koorunud hulk õppetunde, mida kõrva taha panna, et ise investor Toomase „ämbreid“ vältida või, vastupidi, Toomasele edu toonud praktikate najal oma portfelli kasvu kiirendada. Esimest korda tulevad oma nimede ja nägudega avalikkuse ette kõik investor Toomase nimel investeerimisotsuseid teinud ajakirjanikud. Arusaam, et investor Toomasena on töötanud üksnes finantsharidusega professionaalid, ei pea sugugi paika. Börsitoimetusse on Toomaseks tulnud ka kokad ja muusikud. Raamatust selgub: ¤ Kuidas on börsitoimetuse ajakirjanikud Toomase investeerimisotsusteni jõudnud? ¤ Milliste viperuste ja paanikaolukordadega on aastate jooksul silmitsi seistud ning milliste lahendusteni jõutud? ¤ Millised on kõige olulisemad ja kasulikumad õppetunnid selles siiani väga edukalt kulgenud rahakasvatamise projektis? ¤ Milliste üllatavate seisukohtadeni on jõudnud ettevõtjad, kes on aastate jooksul investor Toomase käekäiku jälginud? Üks on nüüdseks selge – iga täiesti tavaline inimene suudab teha sama mida investor Toomas: investeerimise abil oma vara kasvatada.

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Krister Kivi emotsionaalne reportaaž väliseesti kogukondadest kogu maailmas. "Eesti Ekspressi ajakirjanik Krister Kivi oli enda koostatud ümberilmareisil 32 päeva ja kõik need päevad on meie ees. Üsna intiimses vormis. Koos söögiga (valdavalt kehv), koos kohtumistega (mis tekitavad temas põhiliselt tülpimust ja viha), koos nõmedate hotellide ja vooditega, (millest vaid paar saavad talt leebema sõna). Muidu on see reis üks rist ja viletsus, pettumuste jada, kus üks jama jälitab teist nagu jahikoer jänest. Hea meel on mul sellest, et autor on nii aus. Kõik need kohad ja inimesed, ei mingit meeldidapüüdmist, nagu näete. Nii härra Kivi teid näeb, palun väga. Aus isekus, kus kõlbab vaid parim, on muide tema isiku lahutamatu osa. Kahju on mul neist, kes seda raamatut lugedes haiget saavad. Kes näevad ennast siin viisil, mida nad ei oota või mis neid häirib. Teile ütlen ma, et oleks võinud minna ka halvemini. Miks ta siis reisib, kui see nii jube on? Jah. Seda olen ma temalt küsinud isegi. Ja vastus on, et reisimise enda pärast. Tema element on liikumine ühest punktist teise, reisimise protsess ise, mitte kohalejõudmine." Tiina Kaalep, komandeerija ja raamatu toimetaja

Kadri Kõusaare esikromaan "Ego" ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad "keeletundjaid" ja "elutundjaid", annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas "Ego" intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale.

Eva Peroni elulugu

Lühimonograafias vaadeldakse ühe meie silmapaistvama luuletaja Henrik Visnapuu (1890-1951) vastuoluderohket elu ja loomingut. Ühelt poolt väga isikupärase käekirjaga lüürik, teisalt ka esseist, lüroeepik, dramaturg, kultuuripoliitik -- sellisena avaldas ta kirjanduse üldilmele sõjaeelses Eestis üsna tugevat mõju. Samuti ei saa jätta rõhutamata poeedi erakordselt novaatorlikku osa nii eesti luuleteoreetilise mõtte kui ka luulepraktika täiustamises XX sajandil.

Novelle aastaist 1990-1994: Surma mõrsja Tõugud Saatanlik eksitus Sabat Must laul Ämblike needus Täiskuu Öö silmad Merevahune köis Sõnajalaõis Maja keset roose Tuledeemon Roheline küünal Kutse koolnule Igavese elu orjad Kieukaani kiired Hüatsintsõrmus Sammud sinises toas

"Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega. Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?" "Kas sa kuuled seda müra?" "Mis müra?" "Seda tiksuvat heli. See on minu bioloogiline kell." Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne." Gilliani nägu läks pilve. "Ma hakkan vanaks jääma, Maddy." "Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui "tsipa karune" tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!" "Ma panen endale kelluga meiki peale." "Gillian, sa oled ainult kolmkümmend kuus." "Jah, inimaastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olen ma teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla ma juba olengi teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: "Kui hale…""

Raamat kõneleb ülikoolilinna noorte eneseotsingutest. Vaimsed ja eksistentsiaalsed mõtterännakud on moes – teose tegelased otsivadki ihaldatud Tõde eri radadelt, kuid see ei sega neid üksteisega lävimast. Raamatu peategelane, teoloogiatudeng Hanna on kiindunud Lähis-Ida loosse: olles veendunud kristlane, on ta samas aktiivse eluhoiaku ja sügava kultuurihuviga neiu. Ootamatu kohtumine baltimaadest kirjutava jaapani ajakirjanikuga toob ta ellu esimese tõelise armastuse. Lugeja ette keritakse aeglaselt, n-ö zeniliku kulgemisega kahe kultuuri – eesti ja jaapani – kohtumine, nii rõõmsaid teineteisemõistmisi kui ka saatuslike kokkupõrkeid...

Jaanus Raidali lugu.

Romaan eestlaste vabadusvõitlusest XIV sajandil

Nobeli laureaadi romaani tegevustik toimub mõne päeva jooksul. Jõukat ja vaest perekonda ühendab kahe klassivennast poisi sõprus. Ühe ema on abikaasa surmast peale elanud üsna mitme mehega, teise omal pole armukesi olnud. Mõlemal on omad unistused ja lootused, nii üks kui teine vajab kodule kaitsjat ja pojale isa. Prantsusmaal tunnistati romaan aasta parimaks tõlkeraamatuks.

"Koidutäht" on esimene raamat samanimelises ajaloolist noorsooromaani kätkevas triloogias (teine raamat "Rüütlite saar", kolmas "Pärlimantel")

Dale Carnegie oli teerajaja alal, mida tänapäeval nimetatakse inimpotentsiaali liikumiseks. Tema õpetused ja kirjutised on aidanud paljudel inimestel üle kogu maailma muutuda enesekindlaks, sõbralikuks ja mõjuvõimsaks. Tema panus ühiskonda on kokku võetud järgmiste sõnadega: "Dale Carnegie ei lahendanud ühtegi universumi sügavaimatest saladustest, kuid võib-olla aitas just tema kõige rohkem inimestel õppida, kuidas üheskoos läbi saada – mis tundub mõnikord olevat kõige suurem saladus üldse." Mahuka uurimistöö tulemusena kirjutas Dale Carnegie oma kõige kuulsama raamatu "How to Win Friends and Influence People". Raamat sai otsekohe bestselleriks ja alates selle esmakordsest avaldamisest 1936. aastal (ja 1981. aastal ümberkirjutatud trükist) on müüdud enam kui 20 miljonit koopiat. Raamat on tõlgitud 36 keelde. 2002. aastal nimetati see teos 20. sajandi parimaks äriraamatuks. Käesolev raamat ilmub autori poolt koostatud sarja esimese raamatuna. Sarjas ilmub kokku 5 raamatut, mis käsitlevad enesearengu, suhete ja motivatsiooniga seotud teemasid nii inimesest kui organisatsioonist lähtuvalt. Saame teada palju uudseid lahendusi ning suuniseid, kuidas muuta oma isiklik elu ja töö edukaks ning nauditavaks teekonnaks.

Ameerika pereuurijad Ellen Frein ja Sherrie Schneider on arvukate küsitluste põhjal jõudnud järeldusele, et paljud naised teavad, kuidas tanu alla saada, kuid nad ei oska õnnelikus abielus püsida. Seepärast pakuvadki käesoleva raamatu autorid abielunaistele hulgaliselt nõuandeid, soovitusi ning nippe, kuidas muuta oma abielu püsivaks, õnnelikuk ja harmooniliseks. Kuulakem neid!

Donald J. Trump on Ameerika eduloo ere näide, mees, kes kehtestab pidevalt kõrge kvaliteedi standardeid ning laiendab oma huvisid kinnisvara, kasiinonduse, spordi ja meelelahutuse vallas. Trump on New York Timesi enimmüüdud raamatute "Tehingukunst", "Tipus ellujäämine", "Naasmise kunst" ning ka "Ameerika mida me väärime" autor. Kõiki neid raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari. Käesolevas raamatus paljastab Trump esmakordselt ja avameelselt oma edu ja äri saladused. Samuti kirjeldab ta oma tähtsamat rolli – isana, kes on edukalt teadvustanud oma lastele raha väärtust ja raske töö vajalikkust.

Vappu Thurlow (Vabar) on sündinud Tallinnas, õppinud Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas filosoofiat ja kunstiajalugu. Töötanud giidina, arhivaarina, kunstitoimetajana, tõlgina, õppejõuna. Kunstikriitikuna avaldanud üle saja arvustuse, essee ja kataloogiteksti. Näituse kuraator alates 1999. aastast.

August Gailiti (1891-1960) kodumaal kirjutatud, kuid 1945 emigratsioonis ilmunud romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu.

Pikk, tumedapäine ja mõtlik – kas ta on alatiseks tagasi? Claire Thackeray: töökas üksikema ja kõmuajakirjanik püüab saada sensatsioonilisi uudiseid seksika miljonäri Hal Northi kohta, kes oli juhtumisi ka tema teismeea salaarmastus. Suhtub ettevaatlikult: meestesse, kes ta südame kiiremini põksuma panevad. (Nähtud, tehtud ja laps ka saadud.) Hal North: paha poiss, kes muutus heaks, naaseb oma kodupaika Cranbrook Parki uue omanikuna ning on otsustanud oma probleemse mineviku seljataha jätta. Suhtub ettevaatlikult: ajakirjanikesse, eriti sellistesse ilusatesse, nagu seda on tema uus naaber ja üürnik Claire Thackeray.

Tere! Saame tuttavaks, mina olen Illimar. Kolme lapse isa, armastav mees ja elurändurist optimist. Sa hoiad käes minu esimest raamatut, milles ma kutsun sind kaasa oma pöörasele mehekssaamise seiklusele. Kutsun sind endaga kaasa küladiskole, lennujaama peldikusse ja sünnituspalatisse. Käime kindlasti ära ka võõraste voodilinade vahel. Saad olla tunnistajaks sellele, kuidas potentsiaalsest külajoodikust arenes isadust fännav pühendunud superpaps. Sõrmed püsti ja let´s rock and roll!!! Illimar Pilt

Teoses heidab autor pilgu eesti rahva vabadusvõitlusele Teise maailmasõja keerises ja peale seda, keskendudes relvastatud vastupanuliikumisele.

Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.

"Nero, verine luuletaja" on Koztolányi esikromaan (ilmunud aastal 1922), mille peategelaseks on luuletaja-keiser, kes elab oma alaväärsust välja näilise geniaalsuse maneerides ja türanlikes tegudes. Nero vastaspooluseks on Seneca, humanist, kes esindab tarkust ja mõistmist. Kaudselt hoiatab teos irratsionaalsete jõudude vabanemisega seotud ohtude eest.

Kas teadsite, kus ja millal kuulutati jõulud esimest korda ametlikult pühaks? kuidas tähistasid jõule vanad eestlased? millal joonistati esimene jõulukaart ja toodi tuppa esimene jõulupuu? mida sobib panna jõululauale? - neile ja paljudele teistele jõuludega seonduvatele küsimustele leiate vastuse sellest raamatust. Autorid juhivad lugeja haaravalt läbi jõulude ajaloo, lükkides jutustusse omaenda jõulumälestusi ja -elamusi. Ning otsekui täht jõulukuuse ladvas on raamatu lõpus kimbuke katsetamist väärivaid jõuluroogade retsepte.

Kas teadsite, kus ja millal kuulutati jõulud esimest korda ametlikult pühaks? kuidas tähistasid jõule vanad eestlased? millal joonistati esimene jõulukaart ja toodi tuppa esimene jõulupuu? mida sobib panna jõululauale? - neile ja paljudele teistele jõuludega seonduvatele küsimustele leiate vastuse sellest raamatust. Autorid juhivad lugeja haaravalt läbi jõulude ajaloo, lükkides jutustusse omaenda jõulumälestusi ja -elamusi. Ning otsekui täht jõulukuuse ladvas on raamatu lõpus kimbuke katsetamist väärivaid jõuluroogade retsepte.

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?

Boris Vian (1920-1959) on sõjajärgse Prantsusmaa üks olulisemaid ja originaalsemaid loovisiksusi: kirjanik, muusik, helilooja, dramaturg. "Päevade vaht" (1946) on Viani kirjanduslik peateos, mida tema kaasaegne kirjanik R. Queneau on nimetanud nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks. Romaani peategelased Chloe ja Colin on kaks noort inimest, kes teineteist otsivad, leiavad ja armastavad, kuni surm nad lahutab.

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Taimed ja millimallikad, putukad ja loomad ning inimesed onelusolendid. Taimed seisavad paigas, teised võivad liikuda, oma asukohta muuta. Üksnes inimene teeb mõtestatud tööd, et söönuks saada – nii taimedest, seentest, loomadest, kui kaladest, ka putukatest. Niiviisi, huvitaval kombel, inimene kasvatab teist liiki selleks, et seda ise süüa ja sel kombel toituda. Selleks, kuidas järjest paremini ja rohkem toitu saada, on ta alatasa välja mõelnud teooriaid ja leiutanud masinaid ning üha uusi tehnoloogiaid. Maaviljelus on inimkonna üks olulisim ja vanim tegevusala.

Raamat Georg Otsast

Malist pärit Samba Cissé on juba kümme aastat elanud ja töötanud Prantsusmaal. Kui ta läheb elamisluba taotlema, saab mees teada, et ta on otsustatud riigist välja saata. Sambal pannakse käed raudu ja ta viiakse väljasaatmiskeskusesse. Sealt õnnestub tal siiski pääseda, kuid nüüdsest peale pole miski enam endine – ta ei saa enam kasutada oma nime ning Pariisis ellujäämiseks tuleb kõvasti pingutada. Samba seikluste kaudu joonistub välja ka mitme teise inimese saatused. Nad kõik püüavad raskuste kiuste oma eluga hakkama saada. Delphine Coulin (snd 1972) on Prantsuse kirjanik ja filmirežissöör. Ta on teinud Arte telekanalile dokumentaalfilme ning koos oma õe Murieliga mitmeid lühifilme. Käesolev romaan, mis ilmus 2011. aastal, pärjati Prantsusmaal Landerneau auhinnaga ning selle põhjal vändati film „Samba”, milles peaosa mängib ka Eesti publikule filmist „1+1” tuttav Omar Sy.

See on lugu tüdrukust, kelle vanematel ja isegi vanavanematel pole suvel lapse jaoks aega. Nii saadetaksegi tüdruk linnast metsa vanavanavanemate juurde, kus elu on hoopis teistsugune. Linnatüdrukule algselt võõrana tunduv maaelu saab ajapikku armsaks ning seiklused, mis linnas kunagi ei juhtuks, saavad nüüd tõeks. Nutikas tüdruk õpib heina tegema, magab esimest korda lakas, ehitab kindlust, tegeleb koduloomadega, leiab uued sõbrad ja lahendab ka ühe kuriteo.

Ühiskonnateadlase, filosoofi ja õpetaja Ülo Vooglaidi teine raamat “SÕNA on JÕUD” sisaldab kaheksat tema poolt Raadio Ööülikoolis peetud loengut aastatel 2001–2017. Loetleme need: Milleks teooria, metodoloogia, metoodika; Laps ja maailm; Vanaisa ja õnn; Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis?; Väikese inimese suur rõõm; Mis on demokraatia?; Ööülikooli rännakud Loonel; Pealisülesanne. Ülo Vooglaidi räägitud õpetusest Ööülikooli loengutes leiab igaüks endale elu tähtsaima iva: tarkus ja armastus on omavahel tihedasti läbi põimunud. Selles raamatus on palju tarkust ja armastust. Unistusi ja rikastavaid teadmisi. Kuid ka valusaid elukogemusi. Vooglaid paneb halastamatult paika poliitikuid, naeruvääristab demagoogiat selle kõikides avaldumisvormides, lõhub pettekujutelmi.

Sir George ja leedi Stubbs organiseerivad oma valdustes külapeo, mis peaks kujunema meeldejäävamaks kui tavalised peod. Nimelt on tuntud kriminaalromaanide autor Ariadne Oliver lubanud korraldada Mõrvajahi. Kõik organiseeritakse piinliku täpsusega, kuid Ariadne Oliveri närib kahtlus, et midagi on valesti. Ta ei suuda paraku mõista, mis see on. Meeleheitel helistab ta oma vanale sõbrale Hercule Poirot´le ja palub abi.