Tooted

"Ebanormaalne" on raamat ambitsioonika noormehe armastuse- ja eneseotsingutest, miljööks peamiselt New York ja Bangkok, mille meeleolusid kirjeldatakse lausa kombatava sugestiivsusega. Romaan liigub vähehaaval, kuid kindlalt läbi deliirsete painete kirgastumise ja vabanemise poole, nii et tõenäoliselt leiab lugejagi end romaani lõpetades hoopis teistsugusest maalmast, kui raamatut kätte võttes.

Ilmar Jaksi maailmanägemise iseloomustamiseks sobivad ehk kõige paremini ta enese sõnad romaanist “Talu” sealse peategelase kohta: “Keelt näidata oma veendumusis enesekindlaile oli Peetri juures aastate jooksul arenenud peaaegu kireks… Kui mitte muuks, siis selleks, et mõelda ka vastaspoolele… et avardada horisonte, lasta välgatada tõel tuhandetes värvides.”

"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.

Romaani tegelaste noorus ja keskkoolilõpp jääb veel iseseisva Eesti Vabariigi aega, kuid peagi algab Teine maailmasõda ja lööb kõigi plaanid segi. Jah, me kõik olime ja oleme kuhugi teel. Võib süüdistada aega, võib süüdistada eeltingimusi, mis paljudest meist aitasid teha seda, mis nad olid. Võib otsida arvutuid põhjendusi ja vabandusi. Aga kaks asja on selged. On ümberlükkamatud. On alati olnud. Inimesel on alati olnud ja on võime mõelda. Kellel on võime mõelda, sellel on võime valida. M e i l oli võime ja võimalus valida. N e i l seal klassis on võime ja võimalus valida. Ja keegi ei suuda kummutada ajaloo igavest seadust: me otsustame ja peame otsustama inimeste üle selle järele, mida nad tegid ning teevad, mitte selle järele, mida nad oleksid võinud teha, kui... kui...kui... Inimkonna elu ei tunne "kuisid" ja "olekseid". Ja hinnang iga inimese elule antakse alati selle järgi, mis o l i.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Psüühiline enesekaitse – see kõlab nagu käiks sõda ja inimesed vajaksid kaitset pealetungivate hordide eest! Õigupoolest ongi see laiemas mõttes nii! Käib "sõda" – mitte selline, mida me kõige rohkem kardame: sõdurite ja mürskudega, luurajate ja vastuluurajatega ning uute salajaste relvadega – vaid lõppematu sõnasõda, kaebused, müra, stimuleerimine... psüühiliste mürskude ja psühholoogiliste relvade abil. Ja võib-olla on seal hulgas ka veidi psüühilist spionaaži. Psüühiline enesekaitse ei ole koormava turvistiku küsimus ega vastumeetmete järjekindla rakendamise küsimus. Pole vaja ringi käia pidevas ründamise hirmus, igal lävel varitsejat kahtlustades. Pigem on see tugevuse, enesekindluse, õnnestumise ja teostamise küsimus, mille võite lahendada mõne lihtsa ja täiesti loomuliku psüühilise vahendi töölerakendamisega.

Österlenis külvab hirmu salapärane süütaja. Tulekahjudes on juba neli inimest surma saanud. Kurjategija on iga kord vaigistanud tulekahjusignalisatsiooni, maalinud majale numbri ja seejärel süüdanud maja põlema. Üks ellujäänud ohver oli aga tulekahju puhkedes kuulnud muusikat. See pisiasi meenutab kriminaalinspektor Tess Hjalmarssonile ühte ammust lahendamata juhtumit. Koos kolleeg Marie Erlingu ja profileerija Carsten Morrisega hakkab Tess Hjalmarsson otsima kättemaksu ihkavat kurjategijat. Kõik muutub aga aina keerulisemaks, sest paistab, et ka uurija enda kodu, kus ta oma uue kallimaga elab, on sattunud tulekuradi nimekirja. "Puhatustuli" on Malmös ja Österlenis tegelikult toimunud kuritegudest inspiratsiooni saanud "Lahendamata juhtumi" kriminaalsarja kolmas osa. Ülipõnevas raamatus on komplitseeritud mõttemaailmaga tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja ka huumorit. Tina Frennstedt (1969) on Rootsi tuntud kriminaalreporter, kes on töötanud mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Sarja esimese raamatu "Kadunud tüdrukud" eest pälvis ta 2019 Rootsi Crimetime Award'i parima debüütkriminaalromaani auhinna.

1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele. "Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu. Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.

Naise artikkel süütab vägivallaleegi. Mehe juurdlus viib nad tulejoonele. Ajakirjanik Erin McKenna uurib tähtsa kaitsetööstusäri sidemeid rahvusvahelise seksikaubandusega. Ent olles firma vastu kohtus tunnistanud, variseb tema maailm kokku, kui seesama ettevõte ostab ajalehe, kus ta töötab, ja Erin vallandatakse ilma igasuguse selgituseta. Tema kodu otsitakse läbi, arvuti varastatakse ja talle endale tungitakse kallale. FBI agent Jerrod Westlake'i kummitab tema õe ammune kadumine ning ta on pühendanud oma elu lõpu tegemisele rahvusvahelisele seksiorjade ärile. Kui ta leiab Erini uimasena korteri põrandalt, asub Jerrod teda otsekohe kaitsma kui tunnistajat. Jerrod peab Erinit aitama ja naise infoallika üles otsima. Ent kui nad koos tööle hakkavad, muutub olukord tõeliselt ohtlikuks...

"Valge mehe süda” on psühholoogiline põnevik sõprusest, reetmisest, armukadedusest ja kättemaksust, kuid ka hirveküttide igapäevatöö armutust rituaalist, taustaks suursugune Šotimaa loodus, karm ja kaunis. Hugh ja Aaron on noored mehed, kes on olnud parimad sõbrad lapsest saadik. Siis saabub võõras – veidi vanem ja elukogenum naine – ja lööb esimese mõra nende sõprusesse...

Muinasjutt džinnist, kes satub Nõukogude Venemaale, kus ta tekitab palju segadust.

Miks põeb osa inimesi viirushaigusi raskelt või isegi sureb nende tagajärjel, teised aga kogevad kõigest kergeid haigusnähte? Mis määrab selle, kes taastub tõsisest haigusest täielikult ning keda jäävad sümptomid pikalt vaevama? On see kõik vaid pime õnn? Gastroenteroloog Robynne Chutkan kinnitab, et haigustekitajatega lahingut lüües ei ole võidumeeskonda kuulumine õnnelik juhus ega kokkusattumus – suuresti taandub asi meie soolestiku tervisele. Viimase poole sajandi jooksul on tuvastatud vähemalt kolmkümmend uut viirust, millele puudub ravi, sealhulgas HIV, ebola, C-hepatiit ja SARS-CoV-2. Kui viirused muutuvad üha tavalisemaks, on kokkupuude nendega möödapääsmatu, ent haigestumine mitte. „Tulemus“ oleneb inimese „pinnasest“ – sisemisest ökosüsteemist, mis toetab ja toidab organismis kõike, sealhulgas immuunsüsteemi. Selleks pinnaseks on meie mikrobioom – triljonid bakterid ja muud mikroorganismid, mis elutsevad soolestikus ja tegutsevad kaaspilootidena pea kõigis olulistes kehafunktsioonides: seedimises, hormoonide ja vitamiinide sünteesis, ravimite metabolismis, mürkainete kahjutuks tegemises, suhtluses kesknärvisüsteemiga, geenide aktiveerimises jne. Mikrobioom osaleb ka immuunkaitse treenimises, et see reageeriks haigustekitajatele asjakohasel viisil. Mikrobioomi koostis ja üldine seisukord ennustavad viirusega kokkupuutele järgnevat paremini kui ükskõik millised muud tunnused, nagu vanus, kaasuvad haigused jne. Hea uudis on aga see, et erinevalt geenidest on inimese mikrobioom pidevas teisenemises, reageerides märkimisväärselt toidusedeli muutustele. „Viirusevastane soolestik“ tutvustab lihtsaid viise, kuidas tugevdada toitumise, vaimupõhiste strateegiate ja tervisliku eluviisiga oma loomulikku kaitsemehhanismi. Me saame seda teha igal ajal, ka siis, kui vanus on soliidne ning krooniline tervisemure ei anna asu.