Tooted

Jumalavallatult kentsakas Robert Ludlum, kellega te pole varem kohtunud. Siin on ühendatud “Chancellori käsikirja” jõulisus, “Matarese ringi” sündmuste keerukas põiming ja “Bourne’i identiteedi” plahvatuslik tempo. Sündmustiku aluseks on Paavst Franciscus I röövimine.

See on lugu Mart Laari esimese valitsuse tõusust ja langusest. Põnev ja paeluv nagu kogu too uskumatult dramaatiline ja värvikas ajastu. Kalle Muuli alustas tööd Postimehe esimese Tallinna korrespondendina aastal 1989. Ta on ajakirjanikuna kajastanud laulvat revolutsiooni ja Eesti riigi taassündi, kõiki neid murrangulisi sündmusi, kus maa ja rahva saatus rippus sageli juuksekarva otsas. Nüüd, 20 aastat hiljem kirjutab ta üliharuldastele dokumentidele ja poliitikute avameelsetele meenutustele tuginedes kaasahaarava loo sellest, mis tookord kirjutama jäi. Raamat heidab kirka valgusvihu Isamaa tagatuppa, Laari valitsuse poliitika keerdkäikudele ja skandaalidele. See on justkui järg autori omaaegsetele reportaažidele, mis pakkusid kõneainet tervele Eestile.

Vladimir Uljanov-Lenin ja tema ustav abikaasa Nadeþda Krupskaja asusid 1909. aasta lõpus elama Pariisi. Just siin kohtuski Vene enamlaste juht venestunud prantslanna Inessa Armandiga, kes jättis tema ellu sügava jälje. Krupskaja armastas oma meest, kuid tegi talle ettepaneku abielu lahutada, et mees saaks abielluda Inessaga. Lenin mõtles järele ja vastas: "Ei." Krupskaja jäi siiski oma kahenaisepidajast abikaasa kõrvale ning leidis endas isegi jõudu võistlejannaga sõbrustada. Raamat avab laiemale üldsusele vähetuntud episoode Lenini isiklikust elust. Autor püüab mõista enamlaste juhi iseloomu tema naiste elulugude kaudu, näidata neid kõiki mitte ainult poliitikutena, vaid ennekõike tavaliste inimestena, uurida nende psühholoogiat.

Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder? Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.

Raamat püüab olla abivahendiks orienteerumisel käsimüügiravimite rohkes hulgas. See ei ole iseravimise õpik, vaid teatmik ravimite kohta, mis on apteekides müügil ilma arsti retseptita. Vajadusel on ka apteekrid lahkelt nõus nende ravimite kohta põhjalikumaid selgitusi andma. Igaüks, kes kasutab mingit ravimit, peab teadma selle nimetust ja kasutatavat kogust. Ravimi manustamisel peab arvestama, et see hakkab toimima teatud aja möödumisel. Et anda objektiivne hinnang ravimi toimimise või mittetoimimise kohta, on vaja teada eelnimetatud ajavahemikku. Samuti on vajalik ravimi efektiivse doosi teadmine, et vältida asjatut liigtarvitamist.

"Valge müra" on "komöödia surmahirmust". See kirjeldab näiliselt stabiilse argielu haprust, koduste pisiasjade ja igapäevarituaalide taga pidevalt varitsevat kaost ning Surma, mis vahel endast ähvardavalt märku annab. Jutustaja Jack Gladney viib lugeja unisesse väikelinna, mille kolledžis ta juhatab Hitleri-uuringute õppetooli. Tema perekondlik rutiin kestab senikaua, kuni üle linna hõljub mürgiainete pilv, mis senise elu mitmeski mõttes kummuli pöörab. Ökokatastroofi kujutamisega näitab Don DeLillo inimsuhete haavatavust ja nende lahutamatu seost keskkonna käekäiguga. Loodust ähvardav tehnoloogiline tsivilisatsioon võib järsult pöörduda inimese, oma looja vastu, ning tungida apokalüptiliste visioonidena tema kõige isiklikumatesse sfääridesse. "Valge müra" on raamat, mis pakub nii karikatuurseid, massikultuuri pealiskaudsusest läbiimbunud karaktereid kui ka sügavaid mõttekäike tõsistel teemadel.

Harry Houdini (1874-1926) ja sir Arthur Conan Dyle (1859-1930) olid kaks sootuks erineva ala inimest erinevatelt mandritelt -- üks ameerika nimekaim illusionist ja põgenemiskunstnik, teine Sherlock Holmesi lugudega kuulsust võitnud inglise kirjanik. Arvatavasti poleks nad kunagi kohtunud, kui neid poleks sidunud ühine huvi, ajastu moehaigus spiritism. Kuid üks oli mustkunstnikuna šarlatanide trikkidega hästi kursis, teine lapsemeelne uskuja, kes nägi spiritismis maailmaajaloo tähtsaimat ilmutust. Üks pidas end väärarusaamadest vabastajaks, teine tõe kuulutajaks. Pole ime, et kahe edeva ja enesekindla titaani lühike sõprus lõppes vastastikuste süüdistuste ja solvangutega. Nende kahe 20. sajandi alguse suurmehe suhete taustal heidab Massino Polidoro dokumentaalmonograafia valgust spiritismi ajaloole, üleloomulike nähtuste teaduslikule uurimisele, petistest meediumide trikkidele ja nende kõmulisele paljastamisele.