Tooted

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Õppematerjal "Alguses on Sõna" on mõeldud piiblitundide läbiviimiseks väikerühmadele. Õppe tunnid põhinevad Ameerika evangeelse luterliku kiriku ettevalmistatud ja 1977. a. kasutusele võetud "Word of Witness" programmil, mida kasutatakse evangeelsetes luterlikes kirikutes ka Rootsis ja Saksamaal. Eesti keelde on materjal tõlgitud Kari Latvuse koostatud raamatust "Sanasta Elämä". Õppetundide toimetamise ja kasutusele võtmise eest vastutab Suomen kirkon Seurakuntatoiminnan keskusliitto koos kristliku õppekeskusega. Eestis on vastavat koolitust korraldatud EELK usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna baasil.

Kui seltskonnaajakirjanik Sloan Maddenil palutakse kirjutada popmuusikaprintsesside, seksikate seitsmeteistaastaste Siiami kaksikute Flora ja Fauna Sparksi elulugu, arvab ta, et see on lihtne ja tulutoov ülesanne. Ta on vaevu jõudnud lepingule alla kirjutada, kui Fauna avaldab talle oma salajase unistuse: ta tahab lindistada sooloalbumi. Kolinud majja, mida kaksikud jagavad oma isa Ediga, hakkab Sloan otsekui vastu tahtmist vaatama oma elule teise pilguga. Äkitselt hakkab ta kahtlema kõiges, alates oma suhtest stsenarist Brian Understahliga, vastamata armastusest oma parima sõbra Travise vastu, lõpetades ihaga kaksikute rahutu isa vastu. Ta kahtleb, kas kooselu kaaslasega pole mitte ületähtsustatud, kas elus pole mitte tähtsamaid asju. Kuid lunastuse eest tuleb maksta. Ja Flora ning Fauna tõmbavad ta oma tülide, karjääri sabotaaži, üledooside, seksi ja armukadeduse allakäiguspiraali. Sloanil on kaotada sama palju kui võita...

Käesolev töö on esimeseks katseks jälgida üksikasjalikumalt eesti folkloristika arengut ühe kindla ajavahemiku ulatuses, nimelt Eesti Kirjameeste Seltsis (EKmS) aastatel 1872-1893. EKmS-i rahvaluule-alane tegevus moodustab meie kultuuriloos kahe aastakümne pikkuse ajajärgu. Seltsi asutamiskäik algas juba 19. sajandi 60-ndatel aastatel, millal Eesti asus kapitalistliku arengu teele. Viimasega kaasnes pärisorjuse igandite vastu suunatud rahvusliku liikumise tekkimine, mis järgneva aastakümne jooksul arenes laiuti, süvendades rahvuslikku teadvust ja kandudes rahvahulkadesse mitme suure ühisürituse kaudu. Elades üle kulminatsiooni 70-ndate aastate lõpul ja 80-ndate aastate algul, hakkas rahvuslik liikumine viimati mainitud aastate keskpaiku, seoses rahvusesisese diferentseerumise ja klassiantagonismi süvenemisega, allamäge minema. Seega ulatus EKmS-i tegevus rahvusliku liikumise algusaastatest selle taandumise ajajärku välja.

Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.

Pean Lawrence E. Saphiro raamatut vanematele kasulikuks lugemisvaraks. Raamatu pealkirja võiks sõnastada ka "Kuidas kasvatada iseseisvat, teistega arvestavat ja elus hästi tulevat inimest". Ei ole olemas ideaalseid lapsevanemaid ja ideaalset kasvatust, kuid on olemas kasvatusviisid, mis on osutunud tõhusaks ja mille toel kasvanud lapsed saavad elus ette tulevate probleemidega paremini hakkama. Neid kasvatusviise käesolevas raamatus kirjeldataksegi. Eve Kikas, psühholoogiadoktor

"Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu ülemöödunud sajandi teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiliselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu. Romaanis jutustatakse kahe noorpaari pulmadest, mis toimuvad kõigiti kombepäraselt: peig ja mõrsja pole teineteist varemalt näinud, abielu toimub ainult vanemate soovil ning ilma vastastikuse armastuseta. Sattunud äkki tormi kätte Gangesel, hukkuvad pulmalised viimseni. Ainult juhuse läbi pääsevad noormees ja neiu, kes ennast eksikombel meheks ja naiseks peavad. Teose keel on lihtne ning dialoogile lähenev.

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Põhiline osa raamatust sisaldab luulet, mis on ajastule omaselt naiivsevõitu. Luulest peegeldub Gerdi mure udmurdi rahvuse mahajäämuse ja taassünni pärast, korduvalt tänab ta revolutsiooni, mis annab udmurdi rahvale uued võimalused. Kogumikus on ka mõned proosapalad. Raamatu põnevaimaks osaks on aga Gerdi etnograafilised artiklid ja esseed. Raamatut lugedes saab hea ülevaate udmurtide esimesi samme tegevast ilukirjandusest, samuti selle rahva elust, olust ja maailmavaatest 20 sajandi esimesel poolel.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.