Tooted

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Väike jõeäärne turbaraba, linnast mitte väga kaugel. Ümberringi põllud ja noor kasemets. Ilm on soe ja päiksepaisteline. Aurukatla korstnast tõuseb suits otsejoones üles taeva poole. Elevaator jookseb pooltühjalt, ainult mõnes üksikus kannivahes on poolik labidatäis kollast vedelat turbakihti, mille paar viimast meest karjääri põhja siludes sinna visanud. Suurem osa mehi on juba august välja roninud, seisavad labidavartele nõjatades pressi kõrval ja ootavad puhkust nautides, kuni masinist selle edasisõiduks valmis seab. Õieti väsinud pole keegi, sest on alles varajane hommikupoolik ja töö pole mitte tüki-, vaid tunnitöö, pealegi on augumehed enamikus noorepoole mehed. Aga töömehele on väike hingetõmbus alati naudinguks, kui töötasu selletõttu ei vähene, ja seepärast kasutataksegi nüüd seda “seaduslikku” vaheaega täie julguse ja mõnuga ning õnnitletakse end aeglaste liigutuste ja üldse vaikseloomulise masinisti puhul, kellest muidu polnud kellegi eriti sooja ega külma. …

Richard D. Blackmore'i (1825-1900) kolmas romaan Lorna Doone (1869) on omaaegne bestseller. Mitme sugupõlve jooksul on paljudele tüdruklastele nimeks pandud Lorna – arvatakse, et kirjanik on ise selle nime välja mõelnud. Romaani menukus on seletatav intrigeeriva süžeega, milles segunevad armastus ja ausus, vaprus ja reetlikkus. Tegevus toimub Exmoori ilusate orgude keskel, mida kirjanik mäletab oma koolipäevilt ning mis paljus tuletavad meelde ka maastikupilte Walter Scotti teostest. Nagu Walter Scott kasutas teatud ajaloolisi sündmusi oma teoste taustaks, nii talitab ka Richard D. Blackmore, paigutades John Riddi ja Lorna Doone'i loo Monmouthi mässu aega 1685. aastal.

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Christopher Ciccone raamat “Minu õde Madonna” on mahlakas ma-ei-saa-seda-käest-panna-lugu. Nii mõnigi fakt, mida arvame Madonnast teadvat, saab selles raamatus uue tähenduse. Vend Christopheri poolt kirja pandud lugu näitab tema legendaarset õde mõneti hämmastavas peegelpildis. Christopher Ciccone tavatud mälestused põhinevad tema neljakümne seitsme aasta pikkusel kogemusel, mil ta kasvas ja töötas koos meie aja meelelahutusmaailma ühe intrigeerivama ja skandaalsema naisega. Christopheri loos kohtume Gwyneth Paltrow’, Kate Mossi, Demi Moore’i ja paljude teistega, kelle nime võib kuulsuste hulgas kohata, puudutamata ei jää ka Madonna suhted meestega.

Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuht on viimase ja kõige mahukama teose täielik taastrükk algupärasel kujul. Kasutades autori enda sõnu, loodame väljaandele tarvitajaskonnalt endiselt lahket vastuvõttu.

Romaan «Mõtleb ...» pakub humoorikaid vastandusi vaimu ja keha suhetest, vaimsusest ja seksuaalsusest. Peategelased on pärit eri maailmadest: esmapilgul asjalik teadvuseuurija Ralph Messenger tutvustab end juba romaani alguslehekülgedel lootusetu naistekütina, tema uus tähelepanuobjekt, kirjanik Helen Reed aga lõhub humanitaari stereotüüpe. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas katoliiklikus vaimus kasvatatud, hella süümega peategelanna lõpuks siiski seksuaalsele tõmbele järele annab ning kuidas keha hädad sunnivad hedonistist meespeategelast oma ellusuhtumist ümber hindama. David Lodge (snd 1935 Londonis) on tuntud eelkõige oma akadeemilisest elust kõnelevate vaimukate romaanide poolest. Varem on temalt eesti keeles ilmunud «Väike maailm», «Ühest kohast teise» ja «Väärt töö».

Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Poola esseisti ja luuletaja Zenon Kosidowski (1898-1978) 1963. aasta ilmunud "Piiblilugude" illustreeritud väljaanne, mis võimaldab lugejal tutvuda Piibliga, ammendamatu ajaloodokumendi ja rahvaloomingu varamuga. Vana Testamendi tähtsamate lõikude ümberjutustus vaheldub huvipakkuvate kommentaaridega ajaloo, arheoloogia, keele- ja kirjandusteaduse vallast.

Käesolev "Sassi raviraamat: Ravimine ravimtaimedega 4" on jätkav osa põllumajandusdoktor Aleksander Heintalu (rahvasuus Vigala Sassi) taimedega ravimist uuriva ja praktiseeriva elutöö - ca 22000 retsepti avaldamisest. Lugeja leiab nende kaante vahelt ligi 1800 retsepti erinevate haiguste raviks. Haigused algavad tähestikulises järjekorras tähega C - kohast, kus omal ajal pooleli jäädi. Järgnevad raamatud sarjast "Sassi raviraamat" toovad lugeja ette praktiliselt kõik Aleksander Heintalu taimeteraapiat puudutavad teadmised.