Tooted
Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu- armastus, abielu, usk, soosing, oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja võttis jälle ette uue retke.
Silvia Rannamaa suure südamesoojusega kirjutatud Kadri-lood ei vaja enam tutvustamist – need on niigi võitnud, eriti tüdrukute hulgas, suure populaarsuse. "Kadri" on kirjutatud päeviku vormis, nagu ka "Kasuema", mis on järg jutustusele "Kadri".
Ülevaade Eesti kuulsaima naisluuletaja elust ja loomingust.
Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. «Tšapajevi ja Pustota» lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.
Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal. Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.
See on manner, mis pole rahulik isegi heal päeval. Selle nimi on kibedalt paradoksaalne – Rahu. Selle inimesed elavad pidevas katastroofivalmiduses. On siiski miski, mida nad kardavad rohkem kui aastatepikkust vulkaanitalve – orogeene, kes suudavad kasutada maad relvana. Peaaegu üheaegselt toimub kaks kohutavat sündmust. Vaikses asulas õpetajana töötav Essun avastab koju tulles, et tema abikaasa on surnuks peksnud nende pisipoja ja röövinud tütre. Võimas kättemaksuhimuline orogeen rebib kaheks terve Rahu kontinendi. Hiiglaslikust kraatrist õhku paiskuvad tuhapilved katavad taeva ja saabuv viies aastaaeg võib kesta kümneid aastaid. Sadu. Või koguni tuhandeid. Essun on sunnitud vaatama tagasi oma minevikku. Kusjuures maailma lõpp teda ei heiduta. Kui vaja, on Essun valmis isakese Maa ise lõhki rebima, et oma tütart veel elavana näha. Ta asub teele. "Viies aastaaeg" pärjati 2016. aastal maineka Hugo auhinnaga. Tegu on "Lõhutud Maa" triloogia esimese raamatuga.