Tooted
Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu- armastus, abielu, usk, soosing, oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja võttis jälle ette uue retke.
Silvia Rannamaa suure südamesoojusega kirjutatud Kadri-lood ei vaja enam tutvustamist – need on niigi võitnud, eriti tüdrukute hulgas, suure populaarsuse. "Kadri" on kirjutatud päeviku vormis, nagu ka "Kasuema", mis on järg jutustusele "Kadri".
Ülevaade Eesti kuulsaima naisluuletaja elust ja loomingust.
Romaan kuulub Jaan Krossi omaelulooliste teoste sarja ("Väljakaevamised", "Wikmani poisid" jt). Peategelane on autori põlvkonnakaaslane, temast 4–5 aastat vanem Wikmani poiss Ullo Paerand. Käsitlemist leiab Ullo Paeranna lapsepõlv, noorukiiga ja töö peaministri kantseleis, millele järgneb punane aasta, saksa okupatsioon ja osalemine iseseisvuslaste tegevuses. Järgneb enam kui 40 aastat paigallendu ehk siseemigratsiooni.
Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. «Tšapajevi ja Pustota» lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.
Oma bestselleris "12 elu mängureeglit" aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus "Teispool korda" esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. "Teispool korda" kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. "Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne." Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. "Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse." Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. "Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse." Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus "12 elu mängureeglit" rõhutanud. "Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm."
Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal. Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.