Tooted

Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid "Annie Hall", "Manhattan", "Mehed ja naised", "Päikesepoisid", "Kõikvõimas Afrodite" jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: "Kõrvalmõjud" (Side Effects), "Sulitult" (Without Feathers) ja "Arveteklaarimine" (Getting Even).

Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja "Arveteklaarimine" all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga. Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.

Väike valik "allenisme":

· Kaldun arvama, et mu vanemad ei sallinud mind. Nad panid mu hälli elusa karumõmmi.
· Mis siis, kui kõik on vaid illusioon ning tegelikkust ei eksisteeri? (Sel juhul ma igatahes maksin oma vaiba eest liiga palju.)
· Lõvi ja vasikas võivad küll üheskoos magama heita, kuid karta on, et vasikas ei saa sõba silmale.
· Maailm jaguneb headeks ja halbadeks inimesteks. Head magavad paremini, samas kui halvad naudivad ärkveloleku aega märksa enam.
· Mitte ainult et jumalat ei ole olemas, aga proovi sa leida torulukkseppa nädalavahetustel!
· Kui ainult Jumal saadaks mulle selgesti mõistetava signaali! Näiteks kopsakas ülekanne minu nimel Šveitsi panka?
· Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma tulevikuplaanidest.
· Surma ja seksi vahe on selles, et surra saab ka üksi ja mitte keegi ei naera su üle.
· Kahetsen oma elus ainult seda, et ma ei sündinud kellegi teisena.
· Ma ei usu elusse pärast surma. Aga igaks juhuks kannan puhast aluspesukomplekti alati kaasas.

Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.

Ajaloolises romaanis annab Ameerika kirjanik oma tõlgitsuse Hispaania kuninga Felipe IV (1621–1665) valitsusajale, tema suhetele Maria de Agredaga ja teiste naistega. Raamatu lõppu on lisatud autori põhjalik ülevaade teose saamisloost. Tutvunud Hispaania saadiku soovitusel Felipe Ximenez de Sandovali teosega Maria de Agredast, kirjutab autor: "Selles oli kirja pandud üks suur elu, suur sõprus ja kirjavahetus andeka ja tundelise, kuid üksildase monarhi, kes valitses üle kogu maailma levivat riiki, ja kloostrinunna vahel, kes kunagi lihas – ma kasutan seda mõistet teadlikult – polnud lahkunud külast, kus ta oli sündinud. Need kirjad on kuulutatud "haruldusteks maailma ajaloos" ja selles pole midagi imestada. Need kirjutati rohkem kui kolme sajandi eest ja alati sama mustri kohaselt: kuningas kirjutas lehekülje paremale äärele, jättes vasaku poole nunna vastuse jaoks; ja üle kuuesaja kirja on säilinud tänapäevani, nii et te võite näha nende käekirju kõrvuti: agoonia ja kahetsuse karjatused, abipalved; ja targad nõuanded, vaikne sümpaatia, vastuse armastav headus." "See lugu polnud enam ainult Maria de Agredast, vaid ka Isabelist, Inesest, Margaritast ja Marianast, ja veelgi täpsemalt, lugu kuningast endast nii nagu see väljendus ta suhetes nende naistega. Nii siis näis sobiv, et teos saaks pealkirja tiitlist, mida Felipe IV, nagu kõik Hispaania kuningad, Alfonso XII kaasa arvatud, kasutasid igal ametlikul aktil ja allkirja juures: Mina, Kuningas."

Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata. "Vale mitu olekut".

Romaan jutustab Hiiumaa rannarahva elust 19. sajandil.

Romaani taustaks on Esimese maailmasõja eelsed päevad, selle hiigla-tulekahju raske hingus inimeste elule, üha süvenevad vastuolud ühiskonnas, nende vastuolude üleminek revolutsiooniks, mis murdis lahti ukse uude, tänasesse maailma. Kõike koos hoidvaks selgrooks teostes on aga verevermetena sajandite jooksul meie väikese rahva elust läbi ulatuv hell-valus probleem armastusest oma rahva vastu, oma rahvuse salgamisest ning häbenemisest, oma keele halvakspidamisest ning unustamisest. Autori järelsõna 1959. a. "Oktoobrituule" kordusväljaandele. Romaanitsükli järgnevad osad on "Oktoobrituul" ja "Lumi sulab".