.png)
Tooted
Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.
Kui arvate, et finantsvabaduse teekonnal alustamiseks peab omadega enne kuhugi jõudma või mingitele tingimustele vastama, siis eksite. Säästmist pole mõtet alustada siis, kui teenite rohkem raha, ega siis, kui olete vanem, ega homme või kahe nädala või aasta pärast.
Raamatu autor Grant Sabatier alustas 2,26 dollariga arvelduskontol ja 1 sendiga säästukontol. Viis aastat hiljem oli tema puhasväärtus üle miljoni dollari: "Ma ei võitnud loteriiga ega saanud mingit ootamatut pärandust. Ma ei saanud rikkaks mõne uue äpi abil, mille oleksin Google’ile miljardi dollari eest maha müünud. Ma ei sahkerdanud maffia heaks ega röövinud ühtegi panka. Ma lihtsalt õppisin kõike, mida sain, seadsin kahtluse alla kõik raha kohta käivad populaarsed nõuanded, millega kokku puutusin, ja maksimeerisin oma aja väärtust isikliku rahanduse, ettevõtluse ja investeerimise kombinatsiooni abil. Need on kolm asja, mida absoluutselt igaüks, isegi kui tal on pangas ainult 2,26 dollarit ja puuduvad turustamisoskused, saab õppida iseseisvalt tegema."
Sabatier jagab lugejatega täpset raamistikku ja konkreetseid samme, millega ta ise enda eesmärkideni jõudis. Kõige keskmes on küsimus: kuidas teenida võimalikult palju raja võimalikult lühikese ajaga? Ta näitab, miks ei ole eelarve tegelikult vajalik, kuidas aidata ennast rahahalduri palkamise asemel ise, miks ei ole alati otstarbekas jälgida toodete kilohinda või kuidas saab nii, et käite ikkagi sõpradega väljas või haarate kinni viimase hetke reisipakkumistest.
Plaan on lihtne: samm:
1. samm: arvutage välja oma number.
2. samm: arvutage välja, kus te täna olete.
3. samm: muutke radikaalselt oma mõtlemist rahast.
4. samm: lõpetage eelarve koostamine ja keskenduge sellele, mis mõjutab teie säästmist kõige rohkem.
5. samm: kasutage ära oma „üheksast viieni“ tööd.
6. samm: hakake tegelema mõne kasumliku kõrvaltegevusega ja mitmekesistage oma sissetulekuvooge.
7. samm: investeerige nii palju raha nii vara ja sageli kui võimalik.
Rahaasjad ei pea olema keerulised ega eelda finantsharidust, tuleb lihtsalt olla meelekindel ja alustada kohe. Ärge magage maha väärtuslikke hetki oma perega, avastage maailma ja otsustage ise oma elu üle.
"Himaalaja jutud" on ühtaegu vaimukas ja kurb reisikiri elust maailma katusel – Himaalaja piirkonnas, kus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis kaovad inimesed; kus plahvatavad pommid ja hävivad kultuurid; aga kus seikleb ka kentsakaid rändureid ja peetakse Tiibeti olümpiamänge. Eluterve sarkasmiga kirjeldatud seiklustest võtavad teiste seas osa popkunstnik Kiwa ja üks Eesti riigikogu liige, kel tuleb rinda pista rohelise tšilli ja kohaliku riietumiskultuuriga.
Raamatus käsitletakse koera anatoomiat, füsioloogiat, tähtsamaid haigusi ja nende ärahoidmist, aga samuti söötmist, pidamist ja hooldamist. Eraldi peatükis antakse ülevaade meil levinud koeratõugudest ja nende hindamisest. Koerte dresseerimise peatükis käsitletakse alg- ja eridressuuri, kus eriti on rõhutatud teenistuskoerte väljaõpetamist. Lisades on toodud jahikoerte katsetuste ja tööomaduste hindamise juhendid. Raamat on varustatud paljude originaalsete illustratsioonidega. Väljaanne on mõeldud laialdasele koerakasvatajate ringkonnale, et anda juhendeid, kuidas koera paremini rakendada inimeste teenistusse.
Artiklite kogu, mille keskne märksõna on viidatud raamatu pealkirjas.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.
Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.
„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”
*
Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!
Mart Juur
Raamat Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist loob pildi ainulaadsest koolist, mis tegutses Tallinnas Narva maanteel samas majas, kus praegu asub Tallinna Muusikakool. Artikleid ning mälestusi oma kooliajast ja pedagoogidest on kirja pannud paljud vilistlased, kelle hulgas on kultuuritegelasi, poliitikuid ja muidu ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Proua Tõrvand (1880-1953) oli silmapaistev pedagoog ja ühiskonnategelane. Sügaval venestamispoliitika ajal rajas ta Tallinnas esimese eestikeelse tütarlastekooli ning Vabariigi valitsuse korraldusel 1919.aastal ka Tallinna 2. Tütarlastegümnaasiumi. Anna Tõrvand oli Asutava Kogu liige, rajas Naiskodukaitse ja Kodutütarde organisatsiooni. Sellal kui Eestimaa koolides õpetati võõrkeelena vene ja saksa keelt, mõistis proua Tõrvand, et maailma kultuuris, majanduses ja poliitikas kuulub tulevik inglise keelele. 1932.aastal avas uksed tema erakool - Inglise Kolledž, mis kujunes uueks suunaks eesti hariduselus. Koolis õpetasid oma ala parimad spetsialistid, näiteks muusikamees Anton Kasemets ja keelemees magister Ernst Nurm (eesti ja ladina keel).
Side- ja informatsiooniminister Potapovi otsus kooli kokkutulekule minna sündis talle endalegi ootamatult. Tööpäev lõppes seekord lihtsalt vara. Ta kahetses oma rumalat uitmõtet kohe, kui koges koolis tema isiku ümber tekkivat tähelepanu ja sagimist. Ürituse lõppedes väljus ta koolimajast klassiõde Marusja Surkova kannul, kelle pealt ta oli kunagi kirjandust maha kirjutanud. Kõlas lask ja Manja kukkus. Potapov tõstis ta vereloigust üles ning turvamehe hõikeid tähele panemata viis naise Sklifossovski haiglasse. Minister oli veendunud, et sihitud oli tegelikult teda. Kummaline, kes võis küll teada, et ta kooli juurde sõidab? Uurija seevastu oli seisukohal, et rünnati just nimelt Marusjat. Ainult et kellele tema ette jäi?
Suure tšiili luuletaja, Nobeli laureaadi Pablo Neruda (1904-1973) postuumselt avaldatud memuaarides kajastub autori sündmusterohke elukäik, reisid paljudesse maadesse, arvukad kokkupuuted väljapaistvate riigitegelaste, kirjandus- ja kunstiinimestega, hinnangud, sageli poleemilisedki, paljudele ühiskondliku elu ja kunstinähtustele.
Kes oli Urgern-Sternberg? Parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest; Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut; impotent või homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga; budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama juures.
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.