Tooted

160 aastat pärast neandertallaste avastamist kipume me seda esiajaloolist inimest ikka ette kujutama kuskil külmunud kõnnumaal hulkuva ilmetu kujuna, kes karmides oludes imekombel elus püsis, aga Homo sapiens'i saabudes välja suri. Ometi on viimastel aastakümnetel lisandunud selle inimese liigi kohta tohutult palju uusi teadmisi, mis sellise arusaama ümber lükkavad. Tunnustatud Briti arheoloog Rebecca Wragg Sykes juhatab lugeja olulisimate neandertallast puudutavate avastuste juurde ning näitab, kus ja kuidas ta elas, milline oli tema kultuur ja armuelu. Mis kõige tähtsam – ta kummutab ettekujutuse neandertallasest kui tähtsusetust Homo sapiens'ile allajääjast. Meie silme ette kerkib uudishimulik, leidlik, osav ja ennekõike kohanemisvõimeline muistne sugulane. "See pole lugu ainult sellest, kuidas hoopis teistsugusel viisil inimeseks olla, vaid sellestki, kuidas peaksime uue pilguga vaatama ka iseend," ütleb autor. Sykes on teinud märkimisväärset tööd, sünteesides tuhanded teadusuuringud üheks kergesti haaratavaks looks. [–-] Me kipume käsitlema kõiki inimese liike enda kaudu. Me näeme neid kui verstaposte Homo sapiens'i tekkeloos ning me tunneme huvi, mil moel me neist üle olime, kas me seksisime nendega ja kas me suretasime nad välja. Aga Sykesi käsitluses on Homo sapiens vaid kõrvaltegelane loo lõpus. "Hõimlased" seab esikohale neandertallase. Raamatu "Sapiens" autor Yuval Noah Harari väljaandes The New York Times

Romaani tegevus toimub uue talurahvaseaduse (1856) tuleku ajal. Vilde tegelased on terve elu uut seadust oodanud. Kui see viimaks 1858. aasta jüripäeval välja kuulutatakse, nähakse paragrah­ve isegi unes. Ent mõisahärrad käsivad uute kontrahtidega oodata, kuni kogu maa on uuesti välja mõõdetud. Rahutus liigub nagu «maruhoog üle maa». Teose kulminatsiooniks on talupoegade vastuhakk 1858. aasta suvel Mahtra mõisas ja nende karistamine 1859. aasta veebruaris. Vilde aga ei salga, et talupoegadele sai saatuslikuks nende oskamatus seadust tõlgendada. Sõja otsesed põhjused peituvad niisiis vastuolus ülesköetud lootuste ja seaduse talurahvale seletamisega venitavate sakste vahel.

Nobeli 1999. aasta kirjandusauhinna laureaat Günter Grass (1927–2015) jutustab selles teoses kirkalt ja detailselt endast, oma ajast ja jõudmisest oma maailmakuulsa romaani "Plekktrumm" (1959) sünnini. Oma lapsepõlve lõpust kadunud vabalinnas Danzigis seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Mundripoisist, kes tahab väga pääseda allveelaevale, ent leiab end pärast sõja lõppu hoopis nälgimas sõjavangilaagris. Noormehest, kes pühendub ühtviisi jõulise kirega nii kujutavatele kunstidele ja kirjandusele kui ka naistele. "Mälusibula" paljude kihtide vahel on peidus lugematu arv kogemusi ja inimesi, portreesid oma perekonnast, sõpradest, õpetajatest ja sõjakaaslastest. Kõigest läbielatust sündis "Plekktrummi" kummaline peategelane Oskar Matzerath, kuid see andis inspiratsiooni ka Grassi muudele teostele. Oluline osa on teoses söömisel ja toiduvalmistamisel. Sõja-aastate nälja ja viletsuse kujutamisel ning uhketel pidusöökidel, mida Grass annab nii tõelistele kui ka ajaloost ja kirjandusest küllakutsututele. Sibula koorimine on kujund mälu ekslikkuse ja puudulikkuse kohta. Alati jääb mäletajal kestma kahtlus, kas tema elus ja ajaloos võis olla ka teisi detaile ja variante kui need, mida mälusibul välja annab.

Kohtumeditsiini spetsialist Chastity Byrnes püüab minevikust vabaneda. On möödunud kümme aastat sellest, kui ta esitas isa vastu süüdistusi, mis purustasid nende perekonna ... ja samuti kümme aastat sellest, mil ta viimast korda nägi oma õde Faithi.

Romaan

Võiks arvata, et nad olid õnnetähe all sündinud: ilusad, jõukad, suursugused, andekad. Kuid saatus on tujukas, tahab, tõstab seitsmendasse taevasse, tahab, heidab hädaorgu. Ent tavaliselt nõrgaks peetavad naised ei soovi olla pimeda fortuuna mängukannid. Sellest kõigest räägibki Ljudmilla Tretjakova raamat "Venemaa jumalannad".