.png)
Tooted
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup
"Sebastian Faulksi peetakse üheks peenetundelisemaks ja paremaks sõjaromaanide autoriks tänapäeva inglise kirjanduses. Ka käesolev raamat on ühtaegu liigutav armastuslugu, realistlik okupeeritud Prantsusmaa kirjeldus ja kujunemisromaan. Tegevus saab alguse 1942. aastal, kui 25-aastane Charlotte Gray sõidab Edinburghist Londonisse, et anda oma panus võidu heaks. Londonis armub ta ühel peol kohatud lendurisse, kes jääb peagi Prantsusmaa lennul kadunuks. Charlotte läheb salateenistuse ülesandel Prantsusmaale, et aidata prantslastel vastupanuliikumist luua. Sõjaaegne Prantsusmaa, noor arhitekt Julien Levade, tema kunstnikust isa ja külaelanikud on kujutatud realistlikult ja haaravalt."
Inglise klassiku üks tähelepanuväärsemaid ajaloolisi romaane, milles nimitegelane Henry Esmond kirjeldab kaasakiskuvalt iseenese seiklusterohke elu kõrval ka XVIII sajandi alguse inglise poliitilist ning kultuuriringide atmosfääri.
1998. a. põuane, näljane suvi. Boriss Jeltsini järglane president Tšerkassov sureb südameataki tagajärjel. Venemaal seisavad ees presidendivalimised. Keegi ei kahtle, et Venemaa uueks juhiks saab Patriootiliste Jõudude Liidu liider Igor Kromanov, osav kõnemees ja paadunud demagoog. Ilokõne on mõeldud laiemale avalikkusele, kitsa siseringi jaoks on Komarov kirjutanud Musta Manifesti, programmdokumendi, kus ta loetleb ja selgitab kõike, mida kavatseb tegelikult teha. Kolmest eksemplarist üks satub Suurbritannia salaluure kätte. Läänemaailm on vastamisi küsimusega, mida teha, et Venemaal ei tuleks võimule fašistlik diktatuur. Kes peataks Komarovi?
Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.
Seni ajalooaineliste teoste autorina tuntud Simon Montefiore romaan "Sašenka" käsitleb ühe suguvõsa kolme põlvkonna lugu Venemaa ajaloo tuultepöörises. Peategelanna on jõuka juudist ärimehe tütar, kes liitub enne revolutsiooni kuueteistkümneaastaselt bolševikega ja satub 1939. aastal sellesama partei poliitika hammasrataste vahele. Sašenka järeltulijad püüavad tema saatust välja selgitada. "Sašenka" on lugu noore naise arengust ja tema isiksust kujundavatest teguritest, armastusest ja sõprusest, ent ka reetmisest ja inimsuhete keerukusest pöördelistel aegadel. Perekonnaloo taustaks on eri ajastute Venemaa oma värvika olustiku ja selliste ajalooliste tegelastega nagu Rasputin, Stalin, Beria.
