Tooted

“Fontanka 16” on esimene ulatuslik uurimus tsaari salapolitseist ehk ohrankast isevalitsusliku korra ajal kuni 1917. aasta revolutsioonini. Charles Ruud ja Sergei Stepanov on töötanud politseiarhiivides, Vene Föderatsiooni Riiklikus Arhiivis Moskvas ja Hooveri instituudi arhiivides ning koostanud avastatu alusel esimese nõukogudejärgse ülevaate sügavalt tsaristliku Venemaa ellu juurdunud ning nõukogude politseiorganite loomisel eeskujuks olnud organisatsiooni salaoperatsioonidest. Autorid näitavad uues valguses isevalitsuse oletatavat antisemitismi ja avavad “Siioni tarkade protokollide” lätted.

Valik ateistliku sisuga kirjutisi ja karikatuure eesti kirjanikelt ja kunstnikelt. Valiku tegemisel piirduti trükitud luule, proosa ja publitsistikaga, kusjuures püüti valida selliseid, mis ateistlike või kiriku- ja pastorite vastaste paladena tänapäeva lugejatki võiksid huvitada.

Lauluraamat on mõeldud üldhariduskooli 5.-6. ja vanemate klasside õpikute lisana. Sisaldab ühe- ja mitmehäälseid laule akordimärkidega ja kooriseades, a cappella või klaverisaatega Alfabeetiline register autorite ja päritolumaade järgi lk. 537-550

Louis de Funès (1914–1983) on tänaseni üks Prantsusmaa, õieti terve maailma armastatumaid komöödianäitlejaid, jäljendamatu geenius, keda on nimetatud ka Euroopa komöödia kuningaks. Eelkõige tuntakse teda Saint-Tropez' sandarmi Ludovic Cruchot'na ja Fantoomi verivaenlase komissar Juve'ina filmidest, mis on prantsuse komöödia kuldajastu sünonüümid, kuid de Funès jõudis ligi poole sajandi jooksul üles astuda veel kümnetes ja kümnetes filmides ja teatrilavastustes. Mõeldes ülienergilisele grimassitavale mehele, kes võis üksnes kulmukergitusega naerma ajada nii lapse kui ka täiskasvanu, tuleb meile aga vaevalt pähe, et tegemist oli kompromissitu töönarkomaaniga, kes valis oma rolle väga hoolikalt ning oli neid mängides maniakaalselt põhjalik ja täpne. Tunnustatud biograafi Jean-Marc Loubier' teos, mis tugineb muu hulgas de Funèsi kolleegide ja erandlikult ka tema pereliikmete meenutustele, ei kõnele mitte ainult ta näitlejatööst, vaid heidab lisaks pilgu salapärasele, kiivalt oma eraelu varjanud mehele teatrimaski taga – koolist välja visatud juhutöölisele, pühendunud abikaasale, isale ja vanaisale, andunud aednikule, looduse ja loomade armastajale ning sageli vaiksele ja tagasihoidlikule, isegi süngele üksildasele uitajale.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.