Tooted

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Raamat kõneleb eesti nõukogude teatri kujunemisest arengust rohkem kui kahe aastakümne (1940-1965) kestel, jätkates uurimust L. Tormise "Eesti teater 1920-1940" rajajoonelt. Eesti lavakunstnike varematest aegadest pärinevad demokraatlikud mängutraditsioonid ja professionaalne ettevalmistus soodustasid eesti nõukogude lavaloomingu jõudsat arengut. Vaatluse all on üksikute teatrite looming, jälgitud on lavastajate isepära, näitlejate loomelaadi ja rolle, ka kunstnikutööd. Eesti nõukogude teatrit rajanud meistrite eeskuju virgutas järgmise põlvkonna teatritegijate arengut. Raamatu piirdeajaks on kuuekümnendate aastate keskpaik, mil annavad tunda uuenemistendentsid teatris, nagu kogu kunstielus üldisemas mõttes. Illustreeritud fotodega.

Gontšarov (1812-1891) on hääbuva maa-aadli, tõusva suurkodanluse ja linna teenistusliku intelligentsi (bürokraatia) kirjanik. Tema loomingulisteks komponentideks on kaks võimsat klassi: maa-aadel, tõusev linna suurkodanlus ning pendlina nende kahe klassi vahel kõikuv intelligents. Kõigesse, mis segab nende peamiste jõudude võitlust ja suurkodanluse võimuletulekut, suhtub ta eitavalt. Maailmavaateliselt alalhoidlik idealist, ei näe ta kapitalismi varjukülgi, või kui näebki, siis püüab neid kinni mätsida aadli vanade moraalireeglitega. Surematu kirjandusliku kuulsuse tõid talle kolm romaani: "Tavaline lugu", "Oblomov" ja "Järsak" (1869). Gontšarov kirjutas "Järsaku" ilmudes, et see jääb ta viimaseks teoseks ja ütles, et üheski eelmises pole ta käsitlenud autobiograafilist materjali nii ohtrasti kui selles: "See teos on mu enda elule kõige lähemal: ma asetasin sellesse osakese enesest, lähematest inimestest, kodumaast ja Volgast - kõigest, mis oli kallis mu südamele." Kriitika süüdistas autorit Venemaa eesrindliku mõtte halvustamises, vana moraali propageerimises, uue inimese tüübi moonutamises. Etteheide oli õigustatud: autor ei esitanud oma teoses ühtki tõelist, progressiivset, kaasaegset inimest ja aktuaalsetelt probleemidelt oli ta siirdunud vanasse feodaalsesse "mõisaidülli". Üldiselt aga võitleb autor siiski kindlate tõdede eest, s.o. inimeste ühiskondlike suhete puhtuse eest.

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Paljude autorite, toimetajate, retsensentide ja illustreerijate rohkem kui 10-aastase töö tulemusena valminud raamatusse on kogutud aines, millel on otsene ja mõnikord kaugemgi seos merega. Raamat on Eesti-keskne. Lisaks tõsistele artiklitele leidub neidki, mis rangelt võttes pole päris entsüklopeedilised.

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.