Tooted

Andeka moekunstniku Karen Kahni kõik unistused on täitumas. Teda autasustatakse moetööstuse ühe hinnatuima autasuga, tema abielu on õnnelik ning talle pakutakse ahvatlevalt suur summat firma müümise eest. Ainus, mis tema elust on puudu, on miski, mida ta juba kaua on igatsenud - laps. Saades teada šokeeriva uudise, et ta ei ole võimeline kunagi lapsi saama, avastab ta, et kuigi ta on hinnatud disainer, ei ole tal oma andekust ja geene kellelegi pärandada. Pärast arsti saatuslikke sõnu ja sellega kaasnenud kaotusvalu, hakkab tema hoolikalt üles ehitatud elu tasapisi lagunema. Ühel hetkel seisab ta fakti ees, et on kaotanud nii oma firma kui ka abikaasa. Nüüd tuleb tal otsustada, milline tema unistustest on väärt edasist võitlemist ... sest see saab olema raskeim kõigest, mis tal kunagi teha on tulnud.

"Naine valges" on haarav lugu kahest omavahel hämmastavalt sarnasest naisest, kes satuvad rahaahne petturi ja itaallasest salakuulaja salasepitsuste võrku. Lugu saab alguse noore joonistamisõpetaja saabumisest maamajja, kus hakkavad pärast seda arenema tormilised intriigid, ohtu satub kauni pärijanna elu ja nurjata tuleb kavalate kurjategijate sepitsused. Tegevusele loovad tausta salapärased inglise maamõisad ja surnuaiad ning päikeselised nõmmemaastikud.

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.