Tooted

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.