Tooted

Pascale Roze on oma lühikese Concourt'i preemia pälvinud romaani esimestest lehekülgedest peale osanud luua erilise, haarava atmosfääri. Lühikeste, täpsete ja lihtsate lausetega kirjeldab ta oma kangelanna lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Pariisis karmi ja jumalakartliku vanaema ning matemaatikast ja Uuest Maailmast haaratud vanaisa seltskonnas. On ka ema, kuid ta on maailmaga kontakti kaotanud, sulgunud vaikusesse, kaaslasteks depressioon ja alkohol. Väike tüdruk igavleb, lämbub ja kannatab. Pealegi halvendab lapse olukorda pidev undamine kõrvus. Oma isast ei tea laps midagi. Vanaema keeldub sellest rääkimast. Lõpuks jõuab Laura kätte Jaapani kamikaze Tsurukawa Oshi päevik "Ma suren Okinawas". Sellest peale jälitab hävituslendur Zéro (muide, see on anagramm autori nimest) tüdrukut ning võtab ta täiesti oma võimusesse..

Imants Lasmanise ümberjutustus lastele Andrejs Pumpursi Läti rahvaeeposest "Lacplesis".

Pikanäpu Peeter puges vahtrametsa vargile, salamahti saagiks luges vahert kümme kirvele. Kõrgelt pilve vahelt pilgub varga silma valvas kuu. Puie vahelt valgust vilgub: "Kes siin metsas kõnnib muu?" Sage mets küll seisab lehtes, siiski silmab kirvemees: öövaht tuleb õudses ehtes, kaelas sarv ja latern käes.

Leelo Tungla luulekogus "Müüdita" valitsevad isiklikud elamused ja romantilised meeleolupildid.

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.

Kui räägitakse sõprusest, mõtleme kohe vestlustele ja jagatud hetkedele erilise inimesega, kes – tulgu, mis tuleb – saab aru ja toetab. See raamat on pühendatud sõpradele, sest nad on osa me elust, unistustest, teekonnast. Sest nad on seda mis tahes mööndusteta. Raamat annab neile teada, kui palju nad meie jaoks tähendavad.