Tooted

On aasta 1806 ja Inglismaad kimbutab sõda Napoleoniga. Keset ärevat aega kogunevad Yorki Võlurite ühingu liikmed, et arutleda, miks praktiline võlukunst sajandeid tagasi välja suri. Ootamatult selgub, et üks võlur, kes ka võluda oskab, on siiski veel alles – eraklik härra Norrell. Londonisse sõites äratab ta surnuist üles kauni naise ja kutsub prantslaste hirmutamiseks kohale kummituslike laevade armee. Olukord saab uue pöörde, kui välja ilmub teinegi võlur, kes on valmis tujukale Norrellile väljakutse esitama. Veel nooruke, ent geniaalse andega, nägus ja julge Jonathan Strange on kõiges vanameistri vastand. Alguse saab kahe suurmehe ohtlik jõukatsumine. Kui võlurid hakkavad oma eesmärkide saavutamiseks mustast maagiast abi otsima, käivitub saatuslik sündmustejada, mille kohutavad tagajärjed varjutavad ka Inglismaa-Prantsusmaa vahelise lahingu. "Jonathan Strange ja härra Norrell" on Briti fantaasiakirjanduse klassiku Susanne Clarke’i tuntuim romaan, mille põhjal on valminud ka film. 2021. aastal ilmus Postimehe Kirjastuses Clarke’i värskeim romaan "Piranesi".

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija