Tooted

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik "Kolõma jutud" avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? Mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle "meie" alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

"Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule... Hakates nüüd järgnevalt tegelema "metafüüsiliste" objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut... Kui aga keegi mu lugejatest peaks tundma kiusatust lisada vaadeldavate jumalapiltide ette sõna "kõigest", satuks ta sedamaid vastuollu kogemusega, mis demonstreerib vähimagi kahtluse varjuta nende piltide erakordset numinoossust. Nende piltide erakordne vägi ei tekita meis mitte üksnes tunnet, et nad tähistavad ens realissimus't (reaalseimat olevat), vaid veenab meid ka selles, et nad tõepoolest väljendavad ja n-ö manifesteerivad teda. See muudab meie arutelu ebatavaliselt keeruliseks, kui mitte võimatuks," ütleb C. G. Jung. Ja ometi on ta selle teekonna ette võtnud, lootes olla hääleks paljudele, kellega on juhtunud sama, mis temaga.