Tooted
Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamis
Karl Rumor (1886-1971), sajandi alguse aktiivseid revolutsioonitegelasi, hilisem eesti Vabariigi aegne tuntud poliitik ja ajakirjanik, kirjutas end eesti kirjandusse põhiliselt 1920-ndail aastail ilmunud novellidega. Kirjaniku ainsaks romaaniks jäi emigratsioonis valminud ja 1960. a. võõrsil trükitud "Krutsifiks". Valdavalt kahe peategelase, prohvetikalduvusega Antenori ja tema mustanahalise kaaslase Mario varal kujutatakse selles naturalistliku värvikusega üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias. Teispool sündmustikukirevust aimub romaani avaramgi tähendus kui inimolemuse hämarate tagamaade eritluskatse. Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest.
1634. aastal asus Saksamaalt Eestisse Reiner Brockmann -- esimese eestikeelse luuletuse autor, Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor ja Kadrina koguduse pastor. Aasta hiljem peatus Tallinnas oma kaaskonnaga Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich III, kelle sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Ta saatjate hulka kuulunud tuntud saksa luuletaja Paul Fleming jäi Eestisse kauemaks kui aasta ja asutas luulehuvilistest haritlastest lamburiseltsi. Herbert Salu (1911-1988) päevikuvormis romaanide minategelane vaatab tagasi tööaastatele Reevelis ("Lasnamäe lamburid" 1978) ja paneb kirja Tristvere juhtumusi ("Siiditee serval" 1986). Enamik teoste tegelasi on elust võetud, ka sündmused leiavad kinnitust, isegi Flemingi õnnetu armastuslugu. Siiditee rajamine ebaõnnestus intriigide tõttu ja süüdlasi karistati karmilt.
August Gailiti (1891-1960) kodumaal kirjutatud, kuid 1945 emigratsioonis ilmunud romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu.
Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.
Romaani peategelane, korporant Ilmar Mõtsalind jätab unarusse oma õpingud ning saadab aega mööda arutute prassimiste ja armuseiklustega. Kriisist üle saanud, igatseb ta näha Hillit, kellega kohtus esimest korda siis, kui ei olnud veel juuratudeng.
August Mälgu esmakordselt 1937. aastal ilmunud romaan Sõrve hülgeküttide töö- ning ohtuderikkast elust ja seotusest mitmepalgelise merega.
Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.