Tooted

André Maurois (1885-1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril (isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus), kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud. Maurois (1885-1967) loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Neist kahte tunneb ka eesti lugeja "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, see-eest aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Marois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisukord:

• Meenutuseks lugejale
• Maja
• Käokell
• Peleriin
• Kaitseingel
• Kirjad
• Ainult klaverile
• Vangi tagasitulek
• "Thanatos Palace Hotell"
• Postkaart
• Tere õhtust, mu kallis
• Kolmapäevased kannikesed
• Sa oled suur kunstnik
• Ariadne, mu õekene hea
• Kulla needus
• Ühe karjääri lugu
• Testament
• Meistri sünd
• Lahkumine
• Inimeste elu
• Vestluskunstist

Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust -- "Colomba" ja "Carmeni".

"Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda." See lause "Colombast" peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee "Colomba", saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. - Lauri Leesi

 

 

Haneema jutud: Saabastega kass ehk Kassi-isand; Punamütsike; Tuhkatriinu ehk Kristallkingake; Pöialpoiss; Eeslinahk; Sinihabe; Haldjad; Uinuv Kaunitar; Tuttpea-Riquet / Charles Perrault. Sinilind; Kuldjuustega Kaunitar; Hirvena metsas / madame D'Aulnoy. Kaunitar ja Koletis / madame Leprince de Beaumont

Kogumikus on 4 rumeenia juurtega prantsuse tunnustatud näitekirjaniku Eugène Ionesco näidendit.

Tuntumaid armastusromaane maailmakirjanduses üldse. Seesugust armastust kui selles teoses kohtab elus harva. "Manon Lescaut" on inspireerinud Massene'd, Puccinit.

„Minu ema loss” nagu ka „Minu isa kuulsusrikkad päevad” räägib loo noore Marcel Pagoli lapsepõlvest perekonna suvilas. Võib öelda, et romaan isast ei varja, et selle kangelane on isa Joseph, kiidusõnu ja imetlust ei varjata eufemismide taha, see on ülistus, samas kui „Minu ema lossi” puhul ei ole väga palju otsest juttu emast, kuid mida rohkem lugeda ja kui samal ajal mõelda raamatu pealkirjale, saab selgeks, kuidas Marceli ja Pauli habras, pisut haiglane ja tundlik ema on tegelikult loo olulisim karakter. Salajane jõud, kes paneb kõik toimima. Käsi, mis paneb marionetid liikuma. Ta on ka ainus, kes tekitab kaheksa-aastases Marcelis süümepiinu ja kelle vastu kõigil on äärmuslikult õrnad tunded. Oma haavatavusega ei lase ta end unustada. Samas on temas ka naiselikku kavalust, mida ta kasutab näiteks pereisa Josephi ülemuse abikaasa sõbrannaks saamisel, et perekonnal oleks rohkem aega viibida oma sügavalt armastatud suvilas.

Marcel Pagnol sündis 1895. a. Provence´is Aubagne´i linnakeses Rhòne´i jõe delta piirkonnas, kuid ta lapsepõlv möödus Marseille´s, kus tema isa oli kooliõpetaja. Oma lapsepõlve kajastabki autor raamatus «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Lõunaprantslased ei valeta iial, nad luiskavad, ja nii, nagu ükski teine rahvas luisata ei oska, eriti veel juhul, kui tema juured mingil moel Marseille´sse ulatuvad. M. Pagnol alustas oma loomingulist tegevust näidenditega, seejärel vaimustus ta helifilmi tulekust, lavastades hulga menufilme. 1946.a. valitakse ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Näis, et kuulsuse tipp on käes, kuid triumf oli alles ees. Selleks saab proosateos «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Just selle teosega algas Pagnoli kolmas loominguline periood. Lisaks mälestustele isast on ta kirjutanud raamatu oma emast «Minu ema loss» ja enda noorukieast «Salatsemiste aeg». Kõik kolm raamatut on prantslastele sama mis meile väikese Illimari ja Tootsi-Kiire lood. Lauri Leesi

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 muinasjuttu.

Andre Gide on Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1947. a). Gide´i on tõlgitud ka varem ("Vatikani keldrid" eesti keeles 1930. a.), tema looming on pälvinud Johannes Semperi ja Jaan Kaplinski tähelepanu. Pärit jõukast protestantlikust perest, polnud tal lapsepõlves muud muret kui see, et ta oli teistest poisslastest erinev. Nimetatud erinevus läbib kogu tema loomingut ning saab leitmotiiviks ka tema isiklikus biograafias. Kuidas ka tema "Pastoraalsümfooniat" ja "Immoralisti" ei tõlgendataks, on esimene puhtal kujul armastusromaan, teine aga homoseksuaalse noormehe siiras pihtimus Jean-Jacques Rousseau moodi - midagi varjamata, midagi salgamata, kuigi jah, väga rafineeritult, nagu Gide´i-taolisele erudiidile kohane. Lauri Leesi

Maupassant on lühivormi alal ületamatu meister. Tema kõrvale saab panna vast ainult Anton Tšehhovi. On ju ka käesolev raamat, kuigi romaan, väga lühike, lausa ühe hingetõmbega loetav. Teose tegevustik hargneb kirjanikule koduses Normandias, mistõttu kirjeldused on lausa fotograafilise täpsusega edasi antud. Tihti meenutavad ranna- ja merepildid tema kaasaegsete, impressionistidest kunstnike maale. Selge on ka see, et peategelast Pierre´i purevad salamõtted pole kellegi muu kui autori enda hingevalu, kuigi välimuse ning iseloomu järgi püüab ta just Jeani meile igati sümpaatseks teha. Tähelepanuvääriv on raamatut alati saatev essee romaanist, mis meie väljaandes raamatu lõppu paigutatud. Seda tuleks kõigil eesti keeles kirjutajail ilmtingimata lugeda. Maupassant ise pidas just seda raamatut, mida te nüüd kohe lugema asute, oma parimaks teoseks. Tsiteerin autorit: "Püüdsin anda elust reaalsemat pilti kui reaalsus ise." Romaani sisu võtab kokku Alexandre Dumas noorema kurikuulus maksiim: abieluahel on sedavõrd raske, et selle kandmiseks peabki kahekesi olema, mõnikord kulub ka kolmanda abi marjaks ära. Lauri Leesi

Prantsuse klassiku romaani uustrükk, varem eesti lugejale tuntud "Söekaevurite" nime all. Prantsuse kirjanduse klassiku Émile Zola (1840-1902) romaan kujutab halastamatu tõepäraga 1860-ndate aastate Põhja-Prantsusmaa kaevandustööliste ebainimlikke elu- ja töötingimusi ning nende tärkavat võitlust oma õiguste eest. Originaali pealkiri Germinal.