Tooted

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Nobeli auhinna laureaadi Henrik Pontoppidani suurromaan "Per Õnneseen" algab 19. sajandi keskpaigas, kui Taani sumbunud kaubalinnas sünnib range kirikuõpetaja perre poisslaps, kes ei taha käia talle ette määratud teed. Per tahab kopitanud kiriklast välja murda, tahab isa vastu mässates minna Kopenhaagenisse inseneriks õppima ja õnne otsima, tahab saada moodsa aja kangelaseks. Ees ootab tormiline ja muutustetuuline pealinn ning rännud Euroopas. Kas aga ainuüksi võidutahtest piisab? Ja mis on see õnn, mis ees peaks ootama? Realistlik romaan kujutab Peri käänulist arenguteed, mille üksikasjalikult lahatud psühholoogilised tagamaad – trots, võimuiha, armastuse otsingud, kadunud poja tagasitulek, eneseohverdus, iseenda loomuse mõistmine – teevad kohati enesekeskse peategelase lugejale mõistetavaks. Tugeva sotsiaalse närviga autor kujutab moodsa aja inimese ekslemist elu mõtte otsinguil ühiskondliku ebavõrdsuse taustal, näidates ühtmoodi erapooletult ja vaimukalt nii kõrgklassi pillavust kui kõige vaesemate juhutööliste juurtetust, nii juutide tagasikiusamist kui luulelisi kultuuriringkondi. Suurmeister toob lugeja ette kõik elu varjundid ja haarab lugeja kaasa, jättes samas igaühe otsustada selle, kas Per leidis õnne või ei. Henrik Pontoppidan (1857–1943) oli taani kirjanik, kes pälvis 1917. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema realistlikud teosed annavad tabava ja üksikasjaliku pildi Taanimaa elust ja ühiskonnast ning majandusest üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel. Kirjanik vaatleb inimesi ja maailma erapooletult, ent kirjeldusse seguneb kohati ka vahedat irooniat. Pontoppidan sündis Jüütimaal kirikuõpetaja perekonnas, kasvatuse vastu omamoodi mässates hakkas ta 1873. aastal Kopenhaagenis õppima inseneriks. 1879. aastal jättis ta õpingud siiski pooleli ja teenis mõnda aega leiba õpetajana, kirjutades samal ajal novelle. Esimene raamat ilmus aastal 1881 ja peagi pühendas ta end täielikult kirjatööle. Mahuka loomingu hulgast tõusevad esile suurromaanid "Tõotatud maa", "Per Õnneseen" ja "Surnute riik" (eesti keelde tõlgitud 1937. aastal).

2021. aastal ilmus Pariisis välja kohver Louis-Ferdinand Céline’ilt II maailmasõja lõpus varastatud käsikirjadega. Teiste hulgas oli ka siinne jutustus.

Tegu on 1932. aastal kirjutatud tekstiga, mis jutustab Ferdinandi – kirjaniku igavese teisiku – I maailmasõjas haavata saamise ja paranemise loo. Siin ei ole aga midagi kangelaslikku, peategelane ärkab tapetud kamraadide keskel kusagil Flandria põllumudas, komberdab hallutsinatsioonidega võideldes mööda sõjast laastatud maad ja lebab siis koos teiste surma, mahalaskmist, rindele tagasi saatmist või kojusõitu ootavate saatusekaaslastega väikelinna sõjaväehaiglas. Ning selle taga kumavad ikka ja jälle igavesed küsimused – mis teeb sõjas inimestest koletised? Miks see kõik ikka ja alati tagasi tuleb? Mis meil ometi viga on?

Sellest jutustusest oli kuni 2021. aastani olemas vaid teoreetiline pealkiri, mida autor möödaminnes mainis 1934. aastal kirjas oma kirjastajale. Ja nüüdki pole meil väga palju rohkem informatsiooni. Me ei saa kunagi päriselt teada, milline saatus täpselt oleks kohvrist leitud käsikirju oodanud ja mida oma teoseid alati kümneid kordi ümber kirjutanud Céline oleks nendega teinud. „Sõjast” on hästi tunda, et see on alles mustand, toorik, kõige esimene eskiis. Selles on tühimikke, puudulikku punktuatsiooni, kordusi, õigekirjavigu, mahatõmbamisi, visandlikkust ja logisevat loogikat. Aga samal ajal on siin juba olemas see jooksu pealt tabatud elus emotsioon, mis on kõige tähtsam – lühidalt see, mis teeb Céline’ist Céline’i.

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on Marcel Prousti kõrval üks kahest suurimast 20. sajandi prantsuse romaanikirjanikust. Ometi pole selle keerulise elusaatusega erakordse visionääri loomingule osaks saanud vastuvõtt olnud läbinisti positiivne – seda osalt ka tema poliitiliste seisukohtade tõttu. Céline’i looming on võitnud oma värske stiili ja halastamatult läbinägeliku, kuid samas ka koomilise sisu tõttu nii tuliseid austajaid kui ka sama tuliseid vaenlasi. Vaestearstina töötanud autor jõudis oma elu ajal kirjutada kokku kaheksa romaani, mis läksid oma keeleuuendustes – ja teisalt ka halastamatuses, räiguses, groteskis ja julmuses – ennenägematult kaugele. 2021. aastal selgus, et tekste oli veelgi. Neid lugeja nüüd järjest avastab.

Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest. Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest. William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene". Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga

Iiri kirjaniku James Joyce’i romaan "Ulysses" on modernistliku kirjanduse tähtteos. 1922. aastal Pariisis ilmunud raamat pandi ingliskeelsetes riikides kümmekonnaks aastaks keelu alla – peamiselt roppuste, aga ka jumalateotuse ettekäändel. Teos kujutab ühte päeva, 16. juunit 1904 kolme dublinlase elus. Boheemliku noorkirjaniku Stephen Dedaluse teed ristuvad romaani peategelase, (pool)juudist reklaamiagendi, "väikese inimese" ja igamehe Leopold Bloomiga. Raamat lõpeb Bloomi truudusetu naise Molly elujaatava monoloogiga. Lisaks neile kolmele kohtume raamatus kümnete kõrvaltegelastega. Moodsaid elutriviaalsusi ja -vaateid, füsioloogiat ja aateid peegeldavad stseenid on asetatud Homerose "Odüsseia" raamistikule, mis annab kogu tervikule ajatu ja üldinimliku mõõtme. Peatükid varieerivad väga eriilmelisi stiile lüürilisest sümbolismist unenäolise farsini, bulvariromaanist katekismuseni, teaduslikust objektiivsusest teadvuse vooluni. See esitab tõlkijale määratu väljakutse. Hoolimata mitmekihilisusest, mida asjatundjad on sajandi vältel tuhandeid kordi tõlgendanud, analüüsinud ja kommenteerinud, peaks romaan olema ligipääsetav igale eelarvamusvabale tavalugejale.