Tooted

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. "Elav ookean" viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel. Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks. Londoni Kuninglik Selts nimetas "Elava ookeani" üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust. Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele.

Perioodilisustabel on üks inimkonna suuremaid saavutusi, ent ühtlasi ka hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni, kulla ja teiste elementide kohta jutustavad lugusid nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (tihtilugu) hullumeelsete teadlaste elus. Marie Curie õhutas kolleegide naistes armukadedust, kui kutsus nende mehi kappi, et näidata neile pimeduses helendavat katseklaasi. Lewis ja Clark neelasid ringi reisides elavhõbedakapsleid ja nende laagrikohad on siiani tuvastatavad maapinnas sisalduva mürgi põhjal. Miks Gandhi vihkas joodi, miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumi sisaldavate rakettidega ja miks telluur tekitas ajaloo kõige veidrama kullapalaviku? See raamat annab vastused kõigile küsimustele alates Suurest Paugust kuni aegade lõpuni. Amazon valis "Haihtuva lusika" 2010. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka ning see kandideeris ka Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinnale.

"2003. aasta veebruari lõpus läks SARS Hongkongis lennukile ja sõitis Torontosse." Mitme teadusharu piirimail kulgevas tõsielupõnevikus viib tuntud kirjanik David Quammen lugeja reisile Austraalia võidusõiduhobuste tallidesse, Kesk-Aafrika džunglitesse, Borneo ja Bali saarele, Kagu-Aasia suurlinnade turgudele, Bangladeshi lagunenud majadesse ja Hiina koobastesse, ajades üle maailma levivate taudide nagu SARSi, linnugripi või ka päris tavalise, kuid igal aastal erineva gripi jälgi. Aeg-ajalt põikab autor maailma tipplaboritesse ja leiab kõikjal eest kummaliste ja senitundmatute haiguste maailma, milles kiiresti ja kaugele rändav inimloom end üha kaitsetumana tunneb. "Inimesed ja gorillad, hobused ja kabrikud ja sead, pärdikud ja šimpansid, nahkhiired ja viirused: me kõik oleme selles koos," kirjutab autor ega unusta lisamast, et Trooja hobune võib tänapäeval esineda näiteks pardi kujul. Quammen otsib oma raamatus selgust, kuidas, kust ja miks need haigused ilmuvad ja esitab loogilise küsimuse: mis tuleb järgmiseks? Ajakiri Scientific American nimetas "Hüppe" 2012. aasta parimaks raamatuks ning see pälvis ka 2013. aasta teaduskirjanike preemia Science in Society Journalism Award. Teos jõudis ka Amazoni, Daily Beasti ja New York Timesi parimate raamatute sekka, PEN / E. O. Wilsoni teaduskirjanduse aastaauhinna lõppvalikusse ning USA mainekaima kirjandusauhinna National Book Critics Circle Award finaali. David Quammen on tunnustatud Ameerika teadus- ja looduskirjanik, kes on avaldanud 15 raamatut ning teinud kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele. Eesti keeles on Quammenilt varem ilmunud "Dodo laul".

Kui raamatu autor Mark Stevenson kavatseb elada saja-aastaseks, siis praegused transhumanistid on sihiks võtnud elada tuhat aastat. Päikeseelekter on viimaks kohal ning algab elektrivõrgust vabanemise revolutsioon. Juba praegu saab siirdamiseks kasvatada asenduskehaosa patsiendi enda tüvirakkudest. Nanotehnoloogia pöörab elu pea peale, masinad muutuvad sõbralikuks ja internetist saab inimese heaks töötav labor. Tulevikumaailm on tänu teadusele senisest parem paik, kus energiakriis on saanud lahenduse, kliimamuutuse mõjud on taandunud ja inimesed käivad puhkusel kosmosehotellis. Kuidas see kõik on võimalik? Lugege ja te saate aimu.

Joshua Foeri „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“ on haarav lugu noorest ameerika ajakirjanikust, kes, hakates kirjutama reportaaže mälu meistrivõistlustelt, leiab end ootamatult võistlemas USA mälumeistrivõistluste esikohal nimel. See viimse leheküljeni pingeline lugu on raamiks enneolematule ekspeditsioonile mäluavarustesse, mille käigus autor paljastab mälu varjatud mõju meie igapäevaelu kõikidele aspektidele. „Tantsib Einsteiniga“ pakub muuhulgas teravmeelset sissevaadet mälusse kultuuriajaloo kontekstis, mille eesmärk on kummutada meie senised valearusaamad inimmälust. Foer tutvub parimatest parimate „mäluatleetide“ käe all iidsete mälutehnikatega ning süveneb keskaegsete õpetlaste salanippidisse, mille abil nood suutsid pähe õppida terveid raamatuid. Kõige selle tulemusel avastab autor, et hoolimata üldlevinud arvamusest, mille kohaselt on hea mälu „looduse kink“ või „jumalik anne“, on tegelikult igaüks meist võimeline drastiliselt oma mälu parandama.