Tooted

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele. XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna. Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest. Carolina Pihelgas (snd 1986) on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat.

1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-pansionaadis ehk Krümmeri koolis. Südamlikult meenutab ta kooli igapäevategevusi, õpilaste koerustükke ja oma värvikaid kolleege.

Teffi (kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) oli XX sajandi alguse Vene humorist ja näitekirjanik. Nii on ka nendes mälestuses nii kurikuulsaid tegelasi kui Lenin ja Rasputin esitatud pigem läbi huumoriprisma, olgugi tõsiseid teemasid käsitledes. Hilisemate sündmuste valguses omandavad tema kirjeldatud olud ja inimesed kahtlemata süngema varjundi, kuid suure pildi paremaks mõistmiseks annavad oma panuse ka need terava pilgu ja keele abil kirja pandud väikesed vinjetid. Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast leiab lisateavet nii Teffi kui ka nende mälestuste tausta kohta.

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos. Romaani lõpust leiab tõlkija Madis Vainomaa järelsõna ja lühiintervjuu autoriga.

Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis. Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.

Perekond kolib Buda mägedesse nomenklatuuri linnajakku endistelt maaomanikelt ära võetud suvemajja. Samal ajal kui perepoeg leiab villa aiast oma paradiisi ja kujutluste ergutaja ning mängib naabritüdruk Évaga ajastu meeleolusid peegeldavaid mänge, kujundavad vanemad uue, kommunistliku kõrgklassi elustiili ja palkavad maalt teenija. Talutüdruk Szidikese saabumine vallandab kolme põlvkonna pereliikmeis teadvustamata tungid ja tunded ning viib kohtumiseni tõelise Teisega. Ungari kirjanik Péter Nádas (snd 1942) pani oma kirjanduslikule debüüdile „Piibel“ punkti 1962. aasta teisel jõulupühal vaevalt kahekümneaastasena. Väljakutsuvalt pealkirjastatud jutustus koondab terve rea teemasid, motiive, intriige ja kirgi, mida autor on järgnevate aastakümnete jooksul üha uuesti läbi kirjutanud, ning on ilmselt parim sissejuhatus Nádasi kavalasse romaanimaailma.

Mart Kangur (snd 1971) jätkab oma kuuendas luulekogus katseid armastusest üle saada, aga mässib end üha sügavamale sisse. Tema tekstid on korraga valusalt verilihal ja kelmikalt mängulised, tumedalt tundelised ja tantsisklevalt filosoofilised. Kanguri poeetiline ruum ulatub sisekaemuslikest jõeorgudest ja padrikutest Ukraina sõjatandriteni.

„Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?“ küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi. Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline „Rimbaud, poeg“ on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, „kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb“, pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama. Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.

Kuninganna Maria Theresia rajatud Theresienstadt ehk Terezín pole olnud mitte ainult tähtis sõjaväelinn, vaid ka natside koonduslaager, kus Teise maailmasõja viimastel päevadel sündis sarmikas Lebo, kes on kogu elu pühendanud paiga ajaloo uurimisele. Rahulike aegade saabudes on aga sõjavägi Terezínist lahkunud, ning et kindluslinna hukust päästa, kutsub Lebo appi kohaliku kitsekarjuse, kes oskab veidi arvutit käsitseda. Neil õnnestub oma skvoti ümber rajada kiiresti kuulsust võitev meelelahutuskeskus, kuhu hakkavad voorima turistid, kellele müüakse getopitsat ja Kafka pildiga T-särke, ning ajaloo kurjusest piinatud noored, kellele Lebo õhtused loengud toovad meelerahu. Vaba mõtlemise kants on aga pinnuks silmas kohalikule ametlikule Mälukojale, ning kui valitsus otsustab Lebo ettevõtmise hävitada, kutsuvad valgevenelased kitsekarjuse oma kodumaale, et ta rajaks sealgi eduka mäluasutuse. Ainult et Valgevenes kohtub kitsekarjus juba sootuks teistsuguste oludega. Sünkmusta huumori ja alternatiivajaloolise fantaasiaga vürtsitatud „Saatana värkstuba“ on tšehhi elava klassiku ja kunagise underground-poeedi Jáchym Topoli (snd 1962) kõige tuntum ja tõlgitum romaan.

Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ (1637) ning tegi seda talle omasel viisil ehk kõige moodsamate poeetikareeglite järgi. Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust – alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni –, tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused. Väga erinevaid klassikalisi luulevorme meisterlikult vallanud Brockmann avaneb neis luuletustes moodsa ja rõõmsa humanistliku poeedina, kes hindab ja armastab elu selle kõigis avaldumisviisides.

„Sinise linnu saladuse“ peategelane Kayo liigub kriminaalset lugu uurides Ghana maa- ja linnaelu, teaduse ja maagia, inimeste ja vaimuilma ning kohalike keelte vahel. Autor Nii Ayikwei Parkes liigub Ghana ja Inglismaa, proosa ja luule ning kirjutamise ja kirjastamise vahel. Tema elu ja loomingu ning Aafrika kirjanduse ja selle tõlkimise keerukuse kohta saab rohkem teada tõlkija Heili Sepa saatesõnast.

Jaapani majandusime pärast Teist maailmasõda ei sündinud üleöö ega võluväel. Selle taga oli miljonite inimeste töö ja nende lugu pole just sageli räägitud. Yū Miri (snd 1968) raamatus põimuvad isiklik ja ajalooline, selle tegelaste seas on nii keisripere liikmed kui ka kodutud. Jutustaja saabub Põhja-Jaapanist Tōkyōsse, et otsida tööd 1964. aasta olümpiamängude rajatiste ehitamisel. Oma elule vaatab ta tagasi siis, kui Tōkyō taas olümpialinnaks kandideerib. Ajas ja ruumis liikudes keskendab autor oma pilgu neile, kellest muidu kaldume mööda vaatama. Näitekirjanik ja prosaist Yū Miri võitis 1996. aastal prestiižse Akutagawa auhinna. Tema romaan „Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs“ sai 2020. aastal USA rahvusliku kirjandusauhinna tõlkeraamatute seas. Raamatule on lisatud tõlkija saatesõna.

Harvardi ülikoolis õpetav ukraina poetess elab kunstnik Mõkolaga üle intensiivse armuloo. See tõotab esimesel pilgul midagi tõelist ja vastupandamatut, mees on uue aja nägu, aga ometi on suhe kohe algusest peale vägivaldne, vanu mustreid ilmutav „rahvusmõtte ohvrilugu“. Intellektuaalselt ja emotsionaalselt kirglikus monoloogis asub naine uurima lõppenud suhte arheoloogiat. Oksana Zabužko (sünd. 1960) tõi romaaniga „Ukraina seksi väliuuringud“ ukraina kirjandusse täiesti uue julge hääle. Raamat tõusis 1996. aastal ilmudes aastateks müügiedetabelite tippu ning tekitab siiani teravaid arutelusid naiste vabaduse, nende väärkohtlemise ja postkoloniaalsete käitumismustrite üle. 2006. aastal kuulutati romaan Ukraina ühiskonda esimesel viieteistkümnel iseseisvusaastal enim mõjutanud kirjandusteoseks. Raamatut saadab tõlkija Veronika Einbergi autorit tutvustav järelsõna.

1980. aastate marksistlikku Luandasse rajatakse Nõukogude sõdurite kaasabil mausoleumi, kuhu paigutada vabariigi esimese presidendi maised jäänused. Kui aga ehitise naaberasumis hakkavad levima kuuldused, et memoriaali piirkonnas plaanitakse kõik majad õhku lasta, otsustavad kohalikud lapsed ohjad enda kätte haarata. Ondjaki (snd 1977) on oma põlvkonna auhinnatumaid Aafrika autoreid, kes pöördub oma loomingus tihtilugu tagasi lapsepõlveaegsesse Angola pealinna. Selles fantaasiarohkes, poeetilises ja humoorikas romaanis kohtab lugeja sovettidest sõjaväelasi, Kuuba arsti, kohalikke veidrikke ja vanaemade vankumatut tarkust. Raamatu lõpus on tõlkija Leenu Nigu saatesõna „Häälte ja värvide tulevärk“, mis annab ülevaate autori loomingust, romaani tegevuse ajaloolisest taustast ja keelelisest rikkusest.

Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han (snd 1959) lähtub oma essees mõttest, et läänelikes ühiskondades on toimunud paradigmavahetus. Viiruseajastust on astutud neuronaalsesse ajastusse, kus ajastuomaseid haigusi ei tekita enam immunoloogilise teise negatiivsus, vaid valitsev ülemäärane positiivsus. Saavutusühiskonnas on igast indiviidist saanud iseenda tööandja, kes ekspluateerib ennast ise. Koos sellega levib depressioon, ATH ja läbipõlemissündroom. Autor vaatleb nende juurpõhjusi ning otsib väsimuse loovat ja ravivat tähendust. „Väsimuseühiskond“ kuulub mõisteliselt kokku Byung-Chul Hani esseega „Läbipaistvusühiskond“, mis ilmus Loomingu Raamatukogus kolm aastat tagasi. Raamatut saatis Hasso Krulli lühike ülevaade Hani kui „filosoofia rokkstaari“ mõtlemise pidepunktidest.

Vahetult enne oma vaimset murdumist 1889. aasta jaanuari esimestel päevadel Torinos valmis saksa filosoofil Friedrich Nietzschel (1844–1900) viis teost, millest kaks olid pühendatud helilooja Richard Wagnerile, näitamaks tema alustrajavat rolli mitte ainult muusika, vaid kogu Euroopa kunsti allakäigus. Miks otsustas Nietzsche, kes oli filosoofina tuule tiibadesse saanud just Wagneri isiku ja loomingu innustusel, lõpetada selle vaimse suhte nii ränga akordiga? Nietzsche ideoloogilisi põhjendusi analüüsib ja täiendab psühholoogilise nurga alt tõlkija Jaan Unduski järelsõna.