Tooted

Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant. Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele, kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid. "Kõrgeim juhtimine" on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

Luttwak uurib õhujõudude rolli 1991. a. Lahesõjas, mille planeerijate hulka ta ise kuulus. Seejärel täheldab ta "postheroilise" sõja esilekerkimist 1999. a. Kosovo sõjas, mis oli küll Ameerika Ühendriikide sõda, kuid mille käigus ei saanud surma mitte ainsatki Ühendriikide sõdurit. Luttwak selgitab ka sõja jooksul aset leidvat "vastandite teineteiseks pöördumise" efekti. Nii ületatakse tavapärane lineaarne loogika näiteks siis, kui rindejoone ülemäärase väljavenitatuse tõttu võit kaotuseks pöördub või kui sõda omaenda ammendumise teel päädib rahuga. Autor toob näiteid alates Vana-Roomast ja lõpetades tänapäevaga. Ta liigub Barbarossa plaani ja Pearl Harbouri mõõtu operatsioonidelt pisemate sõjaliste kokkupõrgeteni ning rahustrateegialt kõige moodsamate operatiivmeetoditeni. Seeläbi toob Luttwak, selles valdkonnas maailma üks tunnustatumaid autoriteete, esile sõjalise nurjumise ja edu ning sõja ja rahu peadmurdva loogika.

1999. aasta kevadel algas Euroopas sõda. Kui Jugoslaavia Kosovos oma kodanikke ründas, astusid nende kaitseks välja USA ja teised NATO liikmesriigid. See oli tänapäeva sõda: oma ulatuse poolest piiratud ja iga samm hoolikalt kaalutletud, nii sõjalise kui ka poliitilise tagajärje seisukohalt. Sõja lõppedes, pärast kümme nädalat väldanud õhurünnakuid, viis Jugoslaavia sõjaväe Kosovost välja ja Kosovo albaanlased said oma koju tagasi pöörduda. Nende jaoks oli see sõda üks samm pikal teel, mis lõppes 17. veebruaril 2008 riigi iseseisvuse väljakuulutamisega. Tähelepanuväärne on see, et mitte ükski NATO sõdur lahingus ei hukkunud. Kindral Wesley K. Clark oli selle võimsa sõjalise jõupingutuse üks juhte. Oma raamatus kirjeldab ta diplomaatia ja sõjalise strateegia ühitamisel ette tulnud raskusi, aga ka sõjategevuses osalenud NATO liikmesriikide endi sisemisi võitlusi. Clark aitab meil paremini mõista otsuste telgitaguseid, näidates elavalt vastuolusid NATO liikmesriikide seas ning Ühendriikide valitsusasutuste vägikaikavedu.