Tooted

"Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust. Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata. Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad. Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York"

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

"Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi. Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna. Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest."

Mul on väga hea meel, et nägin seda Argentinat, mis enamasti välismaailma pilgule varju jääb, ja sain aimu sellest viletsusest, mis kauni arhitektuuri ja iluopereeritud rikkurite fassaadi taga peitub. Argentina on väga ilus ja rikas riik, samas on ta ka väga õudne ja vaene riik. Liis Kängsepp, Buenos Airese vaestelinnaosa päevakeskuse töötaja Selle raamatu tekstid on varem osaliselt ilmunud blogis www.kangsepp.wordpress.com, ajakirjades Dilemma, Estraveller, Köök, Marie Claire, Sisustaja ja Visioon ning ajalehes Eesti Ekspress.

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disainipraktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa. Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuzbergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo. Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitektuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliinlastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafitikunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksakümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. Jaana Davidjants

"Colorado on see osariik, kus igal pool tõmmatakse kanepit, jah?" on mult nii mõnedki korrad küsitud ning see paneb muigama. Tõsi, Colorado ja kanep käivad paljude jaoks käsikäes, ent mind võlub siiski Colorado lumerohke talv ja madalad miinuskraadid. Suusapatrullina suusatan iga päev igal pool. Suuskadel õppisin, kuidas lõhkeaine abil nõlvu ohutuks muuta, mil moel aidata neid, kelle suusapäev lõpeb peapõrutuse või luumurruga, ning kuidas päästekelguga ka kõige järsematelt radadelt alla liuelda. Esimese hooaja jooksul näen rohkem vigastusi kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Lisaks vaheldusrikkale suusapatrulli tööle kogen muudki. Kiht kihi haaval tutvun Colorado värvikireva tausta, ajaloo ja olevikuga. Üleskistud raudteede asemele tekkinud matkarajad ja maalilised autoteed viivad kanjoniteni, kummituslinnadesse, väikestesse elavatesse küladesse, õitsvaid lilli täis mägiaasade ning lugematute mägijärvedeni. Nii et vastan: "Seda ka, jah, aga Colorado on siiski palju-palju enamat kui lihtsalt kanep!"

"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud. Justin Petrone

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille "metsarahvaga" oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud "Lonely Planet" näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda. Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: "Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?" Aga mina? Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

"Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud. Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pi sargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: "Veel õli tulle!""

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust «Laevapoisid rohelises ookeanis». Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti-rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida-Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi "Õlimäe õied" valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata. Heilika Pikkov

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu "Star Trekis"? Raamatusse lisandub epiloog 16 lk.

"Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?" küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata. Mõtlen pikalt. "Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…" "No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…" kurdab Joe. "Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?" Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal. "Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool," ütleb Joe. "Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?" "Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: "Minu Kuressaare"."

Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu. 100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi. Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides. Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel

Kas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte. Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea. Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Raamat "Minu Narva" räägib ausalt ja ilustamata elust kaks- või õigemini ükskeelses (venekeelses) Eesti piirilinnas. Linnas, mille on riigivõim suuresti unustanud; kus kehtivad oma kirjutamata tavad ja seadused; kus eestlaseks olemine tähendab proovikivi ja mille külastamine on tavalisele eestlasele juba peaaegu et eksootikareis. Samas on see sissevaade Narva venelaste tundmustesse ja hingeellu: mida tähendab elu kodakondsuseta isikuna, miks ei taheta õppida eesti keelt ning kuidas elada lõhestunud maailmas, mille pealinn on Tallinn, kuid president-isake Putin. Oluline roll on kogemustel põhinevatel mõtisklustel, sellel, kuidas neid kahte kogukonda ühendada ning paljuräägitud integratsiooni tegelikult ellu viia. Autor on Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor Katri Raik.

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees? "…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn." Kas tõesti? Otsustage ise.

Diplomaatiline pagas ehk kümmekond kasti kokku ja taas kolima! Minu aeg Eesti esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis saab 2014. aastal läbi ja ees ootab järgmine sihtpunkt – Poola pealinn Varssavi. Peaksin juba harjunud olema, ent midagi on seekord teisiti – olen lähetuses oleva suursaadiku kaasas olev abikaasa. Milline on elu koduse prouana teiste omasuguste seas? Kui palju kohustusi ja vabadust mind tegelikult ees ootab? Kas Poolat näengi järgmisel neljal aastal vaid lipuauto tagaistmel järgmisele vastuvõtule kiirustades? Nende mõtetega asun toetama abikaasa Harrit võõrsil ja sisustama oma päevi. Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte kui geograafiline lähedus arvata lubaks. Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.

Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast. Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.Katrin Pauts, "Minu Muhumaa" ja "Minu Praha" autor: "Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema – täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!"

Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet. Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu. Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.

Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega. Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud. Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!

Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi. Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda. Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma. TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi. See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist… Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on. Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast. Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.

Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta

"Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit."