Tooted

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.

Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan. 

„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu. Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV "Buddenbrookideks". Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan "Kahaneva valguse aegu" ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan "Cabo de gata" (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat "Tõotatud maa" (Tänapäev, 2013).

Tuntud inglise autori hoiatav kujutlus ühiskonnast, kus räägitakse vene-inglise segakeelt ning võimutsevad noorukite jõugud. Peategelane Alex on omamoodi üksikisiku vägivalla kehastus, ning talle vastandatakse riiklik, seadustatud vägivald.Inglise kirjanik ja helilooja Anthony Burgess (kodanikunimega John Anthony Burgess Wilson, 1917–1994) on kõige tuntumaks saanud just oma romaaniga "Kellavärgiga apelsin", kuigi tema avaldatud raamatuid on mitukümmend, lisaks veel kirjandusteaduslikud käsitlused, loengud, sümfooniad, balletid ja ooper.Võib-olla oli selline erakordne viljakus tingitud ka sellest, et 1959. aastal avastasid arstid tal ajukasvaja ning pidasid tõenäoliseks, et tal on elada jäänud vaid aasta. Seda allesjäänud aega, mis kujunes hoopis 35 aasta pikkuseks, kasutas kirjanik ära täiel määral.Käesoleva, originaalis 1962. aastal ilmunud ja peagi kultusromaaniks kujunenud romaani populaarsusele on kindlasti kaasa aidanud Stanley Kubricku film (1971), millega kaasnesid kirglikud vaidlused vägivalla olemuse üle. Aastal 2000, kui see film Londonis täies ulatuses ekraanile jõudis, olid kõik need küsimused ja Burgessi romaan endiselt aktuaalsed. Raamatu populaarsuse püsivust tänapäeval võib hinnata kas või kümnete teosele pühendatud kodulehekülgede ja tuhandete linkide järgi internetis.

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb. See on lugu paljudest vormidest, mille võivad võtta surm ja armastus, sõda ja rahu sel ajal, kui mees saab täiskasvanuks, et viimaks avastada, mille ta oma elus kaotanud on. Richard Flanagan (snd 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija. Kõik tema kuus romaani on pälvinud ohtralt tunnustustust, romaani "Kitsas tee sisemaale" eest ta Man Bookeri auhinna. "Mõnel aastal võidavad Man Bookeri auhinna väga head raamatud, sel aastal võitis selle meistriteos," ütles 2014. a auhinnažürii esimees A. C. Crayling.

Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike "maskide" taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga: kui Harriet oma maskid langetab, ei jää sugugi kõik teda kui autorit uskuma. "Lõõmav maailm" on üles ehitatud kui salapärase kunstniku Harriet Burdeniga seotud tekstide kogumik. Burdeni lugu rullub lahti mitme allika kaudu, mille hulgas on tema enda (mitte täienisti usaldusväärsed) päevaraamatud ning ta laste, armukese ja hea sõbra tunnistused. Iga seletus on ometigi erinev ja saladusi tuleb järjest juurde. Burdeni loo kaudu arutleb USA kirjanik Siri Hustvedt kunsti ja loominguga seotud küsimuste üle, sh selle üle, kui võrdsed ikkagi on nais- ja meesloojate võimalused ennast teostada.

Deborah Levy on Briti kirjanik, kes alustas luuletaja ja näitekirjanikuna, mitu tema näidendit lavastati Royal Shakespeare Companys. Viimastel aastatel on ta üha enam esile tõusnud proosakirjanikuna ning kõik tema romaanid on äratanud suurt tähelepanu. Ta on avaldanud ka triloogia, mida ise nimetab elavaks autobiograafiaks, sest ta ei ole neid raamatuid kirjutanud mitte tagantjärele tark olles, vaid keset elutormi. Romaani "Mees, kes nägi kõike" alguses on noor ajaloolane Saul Adler kutsutud kommunistlikku Ida-Berliini uurimistööd tegema ning ta on nõustunud vastutasuks näitama sealset elu soodsas valguses. Ta tahab viia oma tõlgi biitlite fanaatikust õele kingituse – foto endast Abbey Roadi ülekäigurajal. Foto tegemise käigus saab Adler kerge löögi mööduvalt autolt ja see osutub tema elukäiku muutvaks vahejuhtumiks. See romaan on siiski palju rohkem kui ühe edevavõitu ajaloolase isiklik lugu, see näitab, kui raske on inimestel näha selgelt iseennast ja teisi. Levy käsitluses peegeldavad isiklik ja perekonnalugu ajalugu, raamatus põimub realism unenäolisuse ja kujutlustega, inimesi saadavad kujuteldavad ja tegelikud reetmised, tegevus kulgeb 1988. aastast 2016. aastasse. Deborah Levy on ise öelnud, et tema meelest on kirjanduse mõte kujutada inimese kõhklust nii suhetes kui ka suurte ühiskondlike muutuste keskele sattununa.

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

"Uste maja" on tõsielusündmustel põhinev ajalooline romaan. See vaatleb rahvust, sugu, seksuaalsust ja võimu Briti koloniaalimpeeriumi Kagu-Aasia asumaadel 20. sajandi algupoolel. Üks oma ajastu tuntumaid kirjanikke William Somerset Maugham saabub 1921. aastal Penangi saarele, räsituna pikast reisist ja õnnetust abielust. Ta peatub oma vana sõbra Roberti majas, otsides meeleheitlikult teemasid uue raamatu jaoks. Roberti abikaasa Lesley jutustab talle lugusid, mis räägivad elust väinaasundustes, silmakirjalikkusest, sõjast, skandaalidest, armastusest, revolutsioonist ja mõrvast.