Tooted

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.

Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan. 

Raamatu peategelane Patrick Branden on transvestiit, kes sündis 1960. aastatel ühes väljamõeldud Iiri väikelinnas ning põgeneb sealt ja oma purjus kasuema juurest otsima iseennast ja oma pärisema. Teda ootab terve rida õnnetumalt või õnnelikumalt lõppevaid seiklusi, ta hakkab prostituudiks, teda süüdistatakse sidemetes IRA-ga ja pommiplahvatuse korraldamises, kuid ta pääseb ja säilitab oma hämmastava optimismi.

„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu. Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber «Jäätisemüüja» filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.

Kunagine "Inglismaa kõige lootustandvam noor helilooja" Jack Middleton, kes nüüd Hampsteadis oma siniverelise naise Millyga mugavat elu naudib, ei ole enam kuigi noor ega ole ka midagi väga tähelepanuväärset saavutanud. Kui Jack reisib kolmeks nädalaks Eestisse inspiratsiooni ammutama, armub ta noorde ettekandjasse Kajasse, kes oma maa kannatustele ja uue vabadusega kaasnevale edule ja ohtudele kogu hingest kaasa elab. Kuus aastat hiljem on Milly ja Jacki abielus tunda esimesi pingenoote, sest neil ei õnnestu lapsi saada, kuid nad elavad enam-vähem õnnelikult edasi. Siis aga meenutab end minevik ning selgub, et endistviisi edasi minna pole võimalik. Suhetesse saabub kriis Londoni pommitamistele järgnenud ajal, mil Jacki elu paari nädalaga järsult muutub – taustaks kuum, masendav suvi, mis aeglaselt sügisesse kulgeb. "Kahe hingetõmbe vahel" on lugu armastusest ja reetmisest, vanadest ja noortest, rikkusest ja vaesusest, uuest ja vanast Euroopast, kunstist ja kompromissist, nooruslikest ideaalidest ja küünilisest tülpimusest. Eesti lugejale teeb raamatu eriti huvitavaks see, et suur osa tegevusest toimub Eestis. Luuletaja, näitekirjanik ja romaanikirjanik Adam Thorpe sündis 1956. aastal Pariisis ning kasvas üles Indias, Kamerunis ja Inglismaal. Praegu elab ta Prantsusmaal ning võrreldes paljude teiste briti kirjanikega, on tal märksa rahvusvahelisem taust. Seda on tunda ka tema loomingus, milles käsitletakse sageli inglane olemise tähendust ja varjundeid.

Undinė Radzevičiūtė romaani "Kalad ja draakonid" tegevus liugleb ühest sajandist ja maailmajaost teise, kirjeldades jesuiitide misjonitööd 18. sajandi Hiinas ja veidi iseäraliku perekonna elu ühes suvalises Euroopa (võimalik, et Leedu või Poola) suurlinnas 21. sajandil. See on lugu 18. sajandi eurooplase unistusest muuta kogu maailm, sealhulgas Hiina, endanäoliseks ja Vana Maailma vastuseisust sellele. Lugu kultuurikontaktidest, kauge ja võõra ahvatlusest ja allutamispüüust, aga samas ka hirmust ja mõistmatusest võõra ees. Romaan mängib ka keeleliselt võõruse efektiga. Raamatu rohked dialoogid on kui pingestatud pingpongipartiid, milles on möödalööke ja pihtasaamisi, pallipüüdmisi ja tagasipõrgatusi. Leedu üks rahvusvaheliselt tuntuim nüüdiskirjanik Undinė Radzevičiūtė (snd 1967) on õppinud Vilniuse Kunstiülikoolis ja töötanud aastaid reklaamialal. Esimese romaani avaldas ta 2003. aastal. "Kalad ja draakonid" on tema neljas romaan ja see on pälvinud tunnustust nii Leedus (Leedu aasta raamat 2013) kui ka kogu Euroopas (Euroopa Liidu kirjandusauhind 2015). Eesti keeles on varem ilmunud Radzevičiūtė jutukogu "Ei mingit Baden-Badenit" (LR, 2014).

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb. See on lugu paljudest vormidest, mille võivad võtta surm ja armastus, sõda ja rahu sel ajal, kui mees saab täiskasvanuks, et viimaks avastada, mille ta oma elus kaotanud on. Richard Flanagan (snd 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija. Kõik tema kuus romaani on pälvinud ohtralt tunnustustust, romaani "Kitsas tee sisemaale" eest ta Man Bookeri auhinna. "Mõnel aastal võidavad Man Bookeri auhinna väga head raamatud, sel aastal võitis selle meistriteos," ütles 2014. a auhinnažürii esimees A. C. Crayling.

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Romaanis kirjeldatakse paresaladuste mõju inimese elule ja mineviku võimu. Peategelane Juan teab väga vähe oma isa elust ning ta ei olegi püüdnud rohkem teada saada. Siis aga Juan abiellub ning tema naine hakkab esitama küsimusi. Järsku ärkab minevik ellu ja tekib oht, et see võib korduda. "Nii valge süda" on omamoodi psühholoogiline põnevusromaan, intelligentne teos, mis uurib kire olemust ja selle tagajärgi.

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

Maloufi kaheksanda teose, «On meeles Paabel» tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.

Makine'i seni viimase romaani "Tundmatu mehe elu" (2009) raamjutustus paigutub 21. sajandi alguse Venemaale. Endine dissident, kellest nüüdseks on saanud kirjanik ja kes on 20 aastat Pariisis paguluses elanud, pöördub tagasi kodumaale, otsima kadunud aega. Ta leiab aga eest muutuste joovastuses maa ja inimesed, kellega tal enam justkui midagi ühist pole. Kirjaniku loosse põimub üks teine lugu, mis leiab aset Leningradis Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud ränkadel aastakümnetel. See on lugu mehest, kelle elu jättis justkui kõigest ilma, kellel aga kõige kiuste õnnestus jääda iseendaks ja olla seeläbi tegelikult väga õnnelik inimene. Vene päritolu Andreï Makine (s 1957) on üks tänapäeva tuntumaid ja tõlgitumaid prantsuse kirjanikke, kelle loomingu põhiosast võib kokku panna kireva ja üpris ülevaatliku mosaiigi Venemaa ajaloost viimase saja aasta jooksul.

"Uste maja" on tõsielusündmustel põhinev ajalooline romaan. See vaatleb rahvust, sugu, seksuaalsust ja võimu Briti koloniaalimpeeriumi Kagu-Aasia asumaadel 20. sajandi algupoolel. Üks oma ajastu tuntumaid kirjanikke William Somerset Maugham saabub 1921. aastal Penangi saarele, räsituna pikast reisist ja õnnetust abielust. Ta peatub oma vana sõbra Roberti majas, otsides meeleheitlikult teemasid uue raamatu jaoks. Roberti abikaasa Lesley jutustab talle lugusid, mis räägivad elust väinaasundustes, silmakirjalikkusest, sõjast, skandaalidest, armastusest, revolutsioonist ja mõrvast.