Tooted

Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.

Norra kirjanikul Björnstjerne Björnsonil (1832-1910) on Henrik Ibseni kõrval tähtis koht nii Norras kui ka väljaspool, kuuludes tähtsamate maailmakirjanduse meistrite hulka realistlik-naturalistliku ajajärgu ühe juhtivama kujuna. Autor pühendab palju tähelepanu positiivse, loodusteadustega leppinud usuelu küsimustele, positivistlikule kasvatusele, abielureformidele, naisliikumisele ja üldse ühiskonnaelu tervendamisele. Neid sihte taotleb kujukalt ka romaan "Jumala teedel" (1889), kus autor praktilisi päevaprobleeme käsitleb sellise hooga, et probleemid kujunevad elavaiks inimesiks.

Nooruses. Tormis "Juviklased", see talupojasuguvõsa ajalugu, on täis rikkalikku ja voogavat elu: inimpõlved tõusevad ja hävivad, võitlevad võimu, mõju ja õiguse pärast, võitlevad maa, mere ja loodusjõudude vastu. Ühed võitlevad oma saatuse vastu, teised aga alistuvad sellele alandlikult.Tervikuna on "Juviklaste" romaanitsükkel suurimaid töid norra kirjanduses, üks neid, mis jääb kauaks püsima oma eepilise jõu, inimesekirjelduse sügavuse ja rikka hingelise sisu poolest.

Romaani tegelased on lihtsad, igapäevased inimesed mere äärest, kalurid, popsid, seisuseuhked ligipääsmatud suurtalunikud. Romaani keskseks kujuks on ema Lisbeth, tubli ja töökas inimene, kes on väga jumalakartlik. Ta lasi end rikkal perepojal ära võrgutada ja sai vallasemaks. Nagu enamasti alati, jättis poiss ta maha ja ta võis veel õnnelik olla, kui vaene, tegelikus elus saamatu pops temaga abiellus. Suure oskusega kujutab autor nende inimeste kannatusi ja rõõmusid – ei puudu ju ka rõõmud. Kuigi elu on raske, ei anna need inimesed alla, vaid rabelevad ja rühmavad visalt, et oma elujärge parandada. Kõike seda elu ümbritseb Norra looduse ilu, laulab meri oma igapäevast võimsat ja kütkestavat, vahel meelitavat, vahel hirmutavat laulu, ja pea kohal on põhjamaine taevas, mis ainult lühikest aega aastas on sinine ja selge.

"Selambid" on egoismi-eepos, ühe manduva, vääras suunas elama tõugatud perekonnagrupi arengulugu. Teost läbib sümpaatselt irooniline põhitoon; kujusid vaadeldakse parajalt kauguselt, sümpaatiaavaldused on kahetähenduslikud ja mänglevad. Kõiges märkab hea stilisti oskuslikku kätt. Ei peaks olema põhjendamatu just selle teose tutvustamine eesti publikule rootsi uuema kunstiküpse romaanitoodangu musternäitena.

Taani kirjaniku J. Anker Larseni romaan "Tarkade kivi" ilmus 1923. a. ning autor sai selle eest suure kirjandusauhinna. Romaan tõi kirjanikule üleöö kuulsuse ja see tõlgiti kohe pärast ilmumist 15 keelde. Knut Hamsun nimetab seda romaani "grandioosseks saavutuseks", Georg Brandes "valguse imeks" ja Heinrich Federer "suureks luuletuseks". Pöörduda ümber, saada nagu lapseks, alata otsast peale, see mõte on "Tarkade kivi" aluseks. Ja igaüks selle tegelasist peab alustama otsast peale, et leida oma õiget teed. Larseni teosed on rikkad kujude ja sündmuste poolest, mis ei anna edasi ainult aja usundlikke ja maailmavaatelisi voole, vaid ka üldinimlikke sündmusi ja elamusi. Õilsalt, südamlikult kõlavas kõnes, kaunites piltides elavad ainult elamusi taotleva ja kõige välise, poliitilise ja sotsiaalse vastu ükskõikseks jääva kirjaniku "avatud", lapselikult usklikud inimesed.

Johan Bojer on uusrealist, üks tuntumaid norra kirjanikke oma psühholoogiliselt väljatöötatud, probleemiderohke loominguga. Nagu Ibsenit ei huvita Bojeritki sedavõrd kirjeldatud inimene, vaid mõte, mida see inimene kehastab. Juba oma esimestes, väga edukates draamades ja romaanides näitab Bojer, kuidas inimesed välise hiilguse saavutamiseks kannavad üle oma elu raskuspunkti välisilma. Meeleldi kõrvutab ta neid siis mõne eeskujuga, selgitades, kuis täiuslikku elu võib elada vaid enda isiksusele tuginedes. See veendumus muutubki aja jooksul ta toodangu põhiteemaks, mis poolenisti vähemalt on puhas ideedeluule: oma teeside tõestamiseks ei pṍrka ta tagasi isegi teatud kunstlikkusest.

Romaanis kujutab autor haruldase fantaasia inimest, kes aetuna oma suurtest meelekujutlusest püüab elus saavutada sama, mis iga teine loov kunstiinimene oma alal, skulptor, skulptuuris, maalija maalis jne., kirjaniku romaanikuju aga näitlejana, kes siiski ei suuda piirduda kitsa teatrilavaga, vaid kelle rahuldamatu seesmine tung sunnib teda väsimatult näitlema elus endas. Ainult selles ta leiab oma õnne. Omapärase ülesehituse kõrval, täis elujõudu ja poeesiat, on see teos Bojeri loomingus huvitavamaid.