Tooted

Ludwig Renn oma romaaniga "Sõda" on saavutanud peaaegu samasuguse kuulsuse kui E. Remarque oma esikteosega "Läänerindel muutuseta". Ludwig Renni kui kirjandusliku pseudonüümi taga peitub Arnold Vieht von Golssenau, kes on sündinud Dresdenis 1889. a. ja võttis ohvitserina osa maailmasõjast, teenis seejärel lühikest aega Saksa politseiväes, kust lahkus majorina. On kirjandusteadlasi, kes Renni asetavad kõrgemale Remarque'ist. Renn üllatas oma "uusasjalikkusega". Ta ei taotle mingit erilist efekti ega taha läbi suruda mingit kindlat ideed, veenet. Ta ainult kirjeldab kainelt tõsiasju, nii nagu ta neid sõjas näinud.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

"Teekonna lõpp" on romaaniks ümber töötatud R. C. Sherriffi samanimelise näidendi järgi. See on lihtne ja selgejooneline kaevikuelu-kujutus läänerindel Esimese maailmasõja ajal. Lihtne ja võltsimatu, kuid seda haaravam. Näidendi autor R. C. Sherriff võttis maailmasõjast osa jalaväe ohvitserina ning nägi oma silmaga selle koledust ja julmust, elas isiklikult läbi kohutavaid lahinguid ning sõja raskemaid, tumedamaid ja lootusetumaid hetki. Saanud 1917. a. Ypres'i all haavata, võis ta kogemuste varal kujutada ka neid kannatusi, mis kaasnevad haavadega, kujutada surijaid sidumispunktides pidamas viimast võitlust elu eest. Näidendi on kaemusliku oskusega romaaniks ümber töötanud V. Bartlett, jällegi inglane, kes maailmasõjast samuti isiklikult osa võttis, alguses nooremleitnandina ja lõpuks kompaniiülemana, sai samuti haavata ning pidi selle tagajärjel raskelt haigena veetma aasta kodus. See seik pole jätnud mõju avaldamata V. Bartletti loomingule, kes nii täiuslikult ja leidliku oskuse ja vaistuga suutis näidendist luua romaani, mis köidab meid samavõrd kui näidendi ettekanne teatriski. J. Variste

Romaan "Le Feu" (Tuli) on üks haaravamaid dokumente maailmasõjast vapustatud inimkonna kohta oma eepiliselt suurejoonelise ehituse ja vahetu ning terava tõsielukujutusega. Kirjanik on nimetanud seda romaani ühe pooljao päevikuks, vihjates sellega oma kavatsusele edasi anda absoluutse siiruse ja võimalikult tühjendava täielikkusega kogu olustikku, mille keskel ta elas sõja algusest peale. Nii on see üksikasjalik aruanne ühe rindel asuva pooljao elust kõigis muutlikes ja ometi nii ühetaolistes olukordades alalise kaevikuelu-viletsuse ja surmaähvarduse keskel.