Tooted

Selles raamatus on 365 originaalset, vaimukat, vastuolulist ja tõhusat ideed maailma muutmiseks õiglasemaks, vabamaks, rohelisemaks paigaks – aidates abivajajaid ning muutes elu raskemaks ärakasutajatele, saastajatele, tagakiusajatele ja liigkasuvõtjatele. Tekstid baseeruvad Interneti aadressidel – seega saab raamatut lugedes iga esitatud idee kohta täiendavat infot huvitavama hakanud teemadel

Gontšarov (1812-1891) on hääbuva maa-aadli, tõusva suurkodanluse ja linna teenistusliku intelligentsi (bürokraatia) kirjanik. Tema loomingulisteks komponentideks on kaks võimsat klassi: maa-aadel, tõusev linna suurkodanlus ning pendlina nende kahe klassi vahel kõikuv intelligents. Kõigesse, mis segab nende peamiste jõudude võitlust ja suurkodanluse võimuletulekut, suhtub ta eitavalt. Maailmavaateliselt alalhoidlik idealist, ei näe ta kapitalismi varjukülgi, või kui näebki, siis püüab neid kinni mätsida aadli vanade moraalireeglitega. Surematu kirjandusliku kuulsuse tõid talle kolm romaani: "Tavaline lugu", "Oblomov" ja "Järsak" (1869). Gontšarov kirjutas "Järsaku" ilmudes, et see jääb ta viimaseks teoseks ja ütles, et üheski eelmises pole ta käsitlenud autobiograafilist materjali nii ohtrasti kui selles: "See teos on mu enda elule kõige lähemal: ma asetasin sellesse osakese enesest, lähematest inimestest, kodumaast ja Volgast - kõigest, mis oli kallis mu südamele." Kriitika süüdistas autorit Venemaa eesrindliku mõtte halvustamises, vana moraali propageerimises, uue inimese tüübi moonutamises. Etteheide oli õigustatud: autor ei esitanud oma teoses ühtki tõelist, progressiivset, kaasaegset inimest ja aktuaalsetelt probleemidelt oli ta siirdunud vanasse feodaalsesse "mõisaidülli". Üldiselt aga võitleb autor siiski kindlate tõdede eest, s.o. inimeste ühiskondlike suhete puhtuse eest.

Eesti rahva eepos „Kalevipoeg” on eesti kirjanduse suurteos. Selle on koostanud andekas poeet, folklorist, arst ja ühiskonnategelane Fr. R. Kreutzwald eesti rahva lauludest ja muistendeist, mis kajastavad sajandeiks allasurutud rahva igatsusi parema elu järele ja kõnelevad lakkamatuist püüdlustest vabaneda feodaalide majanduslikust ja rahvuslikust ikkest.

Romaani tegevus viib lugeja 1936. - 1939. aastal toimunud Hispaania kodusõja aega. Peategelase, noore ameeriklase Robert Jordani kujutamisel sai Hemingway inspiratsiooni enda kogemustest sellessamas sõjas. Robert Jordan saabub faistide tagalasse kohalike partisanide salka ülesandega õhkida tähtis sild; see on eelduseks olulise rünnaku edule. Ülesanne on lootusetu ja seda aimavad ette nii Robert Jordan kui ka partisanisalkade juhid. Mägedes, partisanide juures kohtab ta aga noort tütarlast Mar?at, ja see kohtumine muudab noormehe viimased neli elupäeva ühtlasi ka tema elu kõige erilisemateks päevadeks. Oma napi, kuid kujundliku sulega maalib Hemingway pildi lihtsatest inimestest, nende lootustest ja unistustest; surmahirmust ja reetmisest; seltsimehelikkusest, sõprusest ja armastusest; suurtest ideedest, mille teostamisel ei kohkuta tagasi kõige õõvastavamatest tegudest. "Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule." John Donne. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Satiiri maailmaklassika tähtteos. "Ühe linna ajalugu" on väliselt satiir Venemaa ajaloo kohta XVIII sajandi keskpaigast kuni Nikolai I valitsemisaja alguseni. Terve rida vihjeid ja autori otseseid viiteid teatavaile, kõigile tuntud ajaloolistele sündmustele ja isikutele näib kinnitavat seda oletust, naib andvat tunnistust autori kavatsusest anda just ajalooline satiir. Kõik Štšedrini "linnaülemad" kajastavad konkreetsete valitsemisaegade iseloomu ja on mõnikord koguni tsaaride, tsaarinnade ja nende armukeste otsesed karikatuurid. Satiir lõpeb Nikolai valitsemisaja sümboli ilmumisega, mis on juba niivõrd lähedal "Ühe linna ajaloo" kirjutamise ajale, et Štšedrin on sunnitud sellest "vaikima" ja piirduma vaid iroonilise märkusega "Ajalugu katkestas oma käigu".