Tooted

Sisu: Saateks Põlvnemis- ja kujunemisolud Haridustee Õpetajatöö. Loomingulised impulsid. Esikteos Pidalitõveromaanid Kaldumine psühhologismi. Romaan "Kuldne värav" Maailmavaatelise selgumise poole. Romaan "Tulemees" Teel sotsialistliku realismi kirjandusse. Lühiproosa. Näidendid. Publitsistika Tetraloogia "Tuuline rand" Lõppvaatlus Viited A. Hindi teosed A. Hindi teoste kronoloogiline loetelu Isikunimede register

Katkendid on valitud väljaandest: Victor Hugo "Hüljatud" I köide, Tallinn 1954

Pilvikud kuuluvad levinumate ja tuntumate Eesti seente hulka ning on kõrgelt hinnatud ka söögiseentena. Paraku tuntakse pilvikuid seni rohkem kui perekonda, liikide äratundmine on nende suure varieeruvuse ja raske määratavuse tõttu jäänud tagaplaanile. Raamat täidabki selle lünga.

See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril. Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla. Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis. Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi. Mis seal oli juhtunud?

"Lugu on nii, et me leidsime tolle naise käekoti üles," ütles ta. "Käekoti?" See sõna jäi nagu õngekonks Pelle mällu kinni, aga talle ei antud aega selle üle juurelda. "Jah, tal oli käekott ühes, aga seda ei leitud. Sugulased, keda ta linnas vaatamas käis, kinnitasid seda ja me muidugi teadsime, et see peab kuskil olema." "Nojah," ütles Pelle, "see on ju õigus. Olgugi et sellest ajalehes ei kirjutatud." Jonsson vaatas talle kavalalt naeratades otsa, nagu oleks ta kõigest hoolimata tema terasust hinnanud.

Kuuvalgus langeb peeglile ja äkitselt astub Peegel oma raamidest välja. Kuigi Angela on harjunud nende väljatulekutega, on ta seekord siiski hämmastunud. Peegel on endale võtnud naise kuju ja tuppa tulnud nagu karnevalile

Heimito v. Dodereri romaan on ilmunud aastal 1938. Teost on tavatsetud psühholoogiliste kriminaalromaanide žanrisse liigitada, liiatigi peetakse Dodereri seetõttu mainitud žanri üheks rajajaks maailmakirjanduses. Dodereri talent on selles teoses andnud midagi hoopis enamat kui žanrimääratlus seda lubaks – nimelt hiilgavalt läbimõeldud illustratsiooni postulaadi kaitseks, mille sisu on parimini kokku võetud pealkirjas endas ja mis käsitleb Dodereri kui kirjaniku kontseptsiooni “inimesest iseenda otsingul”.

Raamatus tutvustatakse meie kevadisi seeni. Kevadseente arv on küll suhteliselt väike - tüüpilisi kevadseeni on vahest napp üks protsent meie seeneliikide üldarvust - kuid mitmed neist on head söögiseened. Selle raamatukese abil peakski seenesõpradel olema võimalik teada saada, missuguseid kevadseeni ja kuidas toiduks korjata ja valmistada. Kuidagi ei saa aga õigeks pidada, kui seeni vaadeldakse ainult kitsastest kulinaarsetest huvidest lähtudes. Loodusesõbrale peaks seeneriik pakkuma vähemalt sama palju huvitavaid objekte tundmaõppimiseks ja vaatlemiseks kui taime- ja loomariik. Seepärast ongi käesolevas raamatus tutvustatud mitte ainult kevadisi söögiseeni, vaid kirjeldatud ka kevadise seeneriigi mitmekesisust. Kevad on kõige sobivam aeg seente tundmaõppimise alustamiseks. Veidi üle paarikümne sagedamini esineva kevadise seeneliigi on enamasti ilma eriliste raskusteta määratavad. Samuti on kevadseened headeks objektideks seente elutegevuse mõningate iseärasuste tundmaõppimiseks. Seepärast ongi allpool puudutatud ka kevadseente süstemaatikaga seotud probleeme ja üksikute liikide kirjelduste juures ara märgitud, kui nad on tänuväärseks objektiks mõnede huvitavate vaatluste tegemisel. Raamatus on toodud meie tavalisemate kevadseente määramis-tabel. Võimalust mööda on selles käsutatud palja silmaga nähtavaid tunnuseid, kuid mõnikord tuleb siiski käsutada ka mikroskoobi abi. Et rida liike on küllalt haruldased või ilma erilise praktilise tähtsuseta, pole nende kohta täielikke kirjeldusi antud. Samuti on ainult määramistabelis ara toodud mõned tavalisemad lehikseened, mis pole tüüpiliselt kevadised, vaid esinevad kogu vegetatsiooniperioodi vältel varakevadest hilissügiseni. Kõik sellised liigid on määramistabelis tähistatud tärnikesega. Et hõlbustada seente äratundmist, on lisaks kirjeldustefe esitatud suurema osa liikide fotod.

Ameerika detektiivkirjanduse klassik kujutab oma kriminaalromaanides "Klaasist võti" ja "Kõhn mees" kaasahaaravalt elu ja kuritegevust Ameerika linnades 1930-ndail aastail. "Klaasist võtit" võib pidada poliitiliseks kriminaalromaaniks, "Kõhn mees" kuulub aga traditsioonilisse detektiivkirjanduse žanrisse. Hammetti romaane on palju filmitud. Ka Tallinnfilm on "Klaasist võtme" järgi teinud filmi "Bande".

Sisukord: Sõjakas pudrunui Kaks maja Huviline filmikaamera Hirmuäratav tolmuimeja Isemeelne äratuskell Vankumatu televiisoriantenn Leierkast ja magnetofon Konn ja ekskavaator

Sisu: Puhkus Gea Veriheina päev Unenäod Jaaniussid kustuvad peos Kümme käsku kaaskodanikele Ema Viimased inimesed maal

Raamatu autor, tuntud poola filatelist, kirjanik ja tõlkija Andrzej Piwowarczyk sündis 14. oktoobril 1919 ning debüteeris 1937. aastal poeemiga "Õhtune hetk", tuntuks aga sai eelkõige kriminaalromaanidega, millest populaarsemad on "Vana kell" (1956), "Kapten Gleb jutustab" (1958) ja paljudesse euroopa keeltesse tõlgitud "Lahtine aken" (1961). Avaldanud ka filateeliaalase teose "Poola markide laat" ja tõlkinud Tšehhi kirjandust.

Pidanud kümmekond aastat ajalehe "Helsingin Sanomat" kuritegude osakonna juhataja ametit, hakkas Sariola 1966. aastal vabakutseliseks. Viljakaks kujunenud loomingus on ta oma kriminaalromaanide alapealkirjana kasutanud enamasti nimetust "politseiromaan", mis on põhjendatud eriti sellega, et ta püüab neis püsida võimalikult olustikupäraselt politseringkonna argipäevas. M. Sariola keskseks tegelaseks ja ideaaliks on komissar, hiljem kriminaaljälitaja Leo Olavi Susikoski: hea välimusega, korrektne keskklassi ellusuhtumise esindaja. Antud raamatus on kritegusid selgitavaks kangelaseks Matti Viima. Suurima leviku osaliseks, arvukate tõlgete kaudu isegi rahvusvahelises ulatuses, on M. Sariola kriminaalromaanidest saanud "Laia tee seadus", millele 1969. aastal määrati prantsuse Seiklusromaani auhind.

Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu.

Romaani ainestik on tinglik-fantastiline, mis pidi pärinema olematu ameerika proletaarse kirjaniku Jim Dollari sulest. Autor on kasutanud lääne-euroopa detektiivjuttude tavalisi stampe, suunates nende teraviku imperialismi ja fašismi hävitavate jõudude vastu. Teose positiivse romantika ja muinasjutusära on pühendatud kõigi maailma maade ja rahvaste töölisklassi loomisjõu ülistamisele. Eesrindlikust ameerika töölisest Michael Thingsmasterist - asjade loojast - sai muinasjutulise töölisühingu "Mess-mend" rajaja ...

"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud. Justin Petrone

Raamatus antakse ülevaade Eesti kõige suurema ja rahvamajanduslikult kõige tähtsama uluki -- põdra -- bioloogiast ja ökoloogiast, tuuakse andmeid põdra asurkonna struktuurist ja dünaamikast. Mõeldud loodusehuvilistele, jahimeestele, bioloogiaõpetajatele ja õpilastele.

Romaan igavestel teemadel - armastusest, abielust ja nende sisemistest vastuoludest.

Autori käesolev jutukogu ühendab endas nii tavapärase realistliku käsitluslaadi kui ka fantaasiarikka elunägemise, peegeldades kujukalt autori püüdlusi ja otsinguid.

Iga tööd tuleb vaadata omaette, veenis ta end. Jumala eest, mis ma ikka muretsen? Bonn ei ole Varssavi. Varssavist on sada aastat möödas. Täna on Bonn. Me teeme, mis meil teha on, ja läheme edasi. Talle tuli see jälle silme ette, Varssavi saatkonna rokokootuba, tolmust mustunud kroonlühter ja Myra Meadowes üksinda kretiinsel sohval. Järgmine kord, kui nad teid jälle kuhugi raudse eesriide taha määravad, karjus Turner, olge oma armukeste valimisega kuradi ettevaatlik. Öelge talle, et ma sõidan välismaale, mõtles ta. Ma lähen üht reeturit otsima. Täisverelist, ilmselget, kuldhammastega, müüdavat reeturit. Ma tean, mida ma otsin, mõtles ta; ma näen juba praegu, millega see kõik lõpeb. Tule lagedale, Leo, me oleme ühte verd, sina ja mina: põrandaalused, need me oleme. Ma ajan sind taga mööda roiskveekanalit, sellepärast ma haisen nii magusalt. Maailma roojus on meie peal, sinu ja minu peal. Mina ajan sind taga ja sina ajad mind taga ja me mõlemad ajame iseennast taga.

Autor tutvustab võilille rahvapäraseid nimesid ja kasutamist. Sellele järgnev ülevaade võilille bioloogiast sisaldab uudseid, nii kirjandusest võetud kui ka autori selgitatud andmeid. Peatükk võilillest kui koolibotaanika objektist on kirjutatud esmajoones bioloogiaõpetajaile ja koolinoortele. Peale nende on see raamat mõeldud kõigile loodusesõpradele, keda huvitab taimeriik.