Tooted

VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.

Käesolev töö on esimeseks katseks jälgida üksikasjalikumalt eesti folkloristika arengut ühe kindla ajavahemiku ulatuses, nimelt Eesti Kirjameeste Seltsis (EKmS) aastatel 1872-1893. EKmS-i rahvaluule-alane tegevus moodustab meie kultuuriloos kahe aastakümne pikkuse ajajärgu. Seltsi asutamiskäik algas juba 19. sajandi 60-ndatel aastatel, millal Eesti asus kapitalistliku arengu teele. Viimasega kaasnes pärisorjuse igandite vastu suunatud rahvusliku liikumise tekkimine, mis järgneva aastakümne jooksul arenes laiuti, süvendades rahvuslikku teadvust ja kandudes rahvahulkadesse mitme suure ühisürituse kaudu. Elades üle kulminatsiooni 70-ndate aastate lõpul ja 80-ndate aastate algul, hakkas rahvuslik liikumine viimati mainitud aastate keskpaiku, seoses rahvusesisese diferentseerumise ja klassiantagonismi süvenemisega, allamäge minema. Seega ulatus EKmS-i tegevus rahvusliku liikumise algusaastatest selle taandumise ajajärku välja.

Romaanis leidub küllaga seda, mille üle XXI sajandi alguses mõtiskleda. See romaan ongi mõtlemiseks, alates juba teadlikust võõritusvõttest, mida autor kasutab, saates oma kaasaegse Connecticuti jänki VI sajandisse, muistsete brittide legendaarse kuninga Arthuri õukonda. Twaini jänki püüab kuningas Arthuri riigi lihtrahvast viletsuseilmast, kiriku ja rüütelkonna türannia alt siiralt välja aidata. Võõritus osutab paroodiale keskaegse ilmavaate ja pimeduse üle, aga ka nende ajalooromaanide üle, mis alates Walter Scottist on püüdnud lugejat püüda muistsete aegade nostalgilisse ulma.

"Jevgeni Onegin" on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud "vene elu entsüklopeediaks", kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb. Eesti keelde on "Jevgeni Onegini" tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks

UP AND DOWN Oli ilus pesupäev, Juuli pesu pesi. Kustas aga särgiväel päikse paistel lesis. Pesu rippus nööri peal, maa peal tukkus Kustas. Pesu pleekis valgemaks, aga mees läks mustaks.

Valikkogumiku luuletused on koondatud tsüklitesse "Poeedi sünd", "Rakata!", "Anti-Siuru" ja "Puhtevird".

Rumeenia klassiku värsivalik.

PAPÜÜRUS Maailmast ei saa puhtandit: kivitahvlid murenevad, ja tõed on kruus ränduri talla all: püsiv on kiri liival mõõna ajal, mõistetamatu, jalajäljed lõpevad randa. Mina valvan määnduva papüüruse valgel, kuulan liiva sirinat katkises kellas, äravalguvat aega, ja trepid viivad vee alla: meie läheme sama teed, sambad, maailma kandjad, varisevad risti-rästi, sulgevad tagasitee.

Tavaformaadis ja kõvas köites artiklite kogumik

Luuleraamatus käsitleb autor eetilisi küsimusi, ennekõike inimese vastutust isamaa ees. Põhiosa luuletustest käsitleb külaelu selle tõsiduse ja sirgjoonelisusega, mis on tuttav juba Traadi esikkogust.

August Jakobson on kokku kogunud ja muhedalt ümber jutustanud eesti rahva muinasjutte ja muistendeid, mis annavad ilmeka pildi esivanemate elust-olust ja vaimuilmast. Käesolevasse sarja on valitud jutud "Suur vale", lugu kuningast, kes aina valetas; "Hea eit ja õel eit", pajatus seenemaja elanikest ning inimese ahnusest; "Kuidas tekkisid hiired ja kassid", lugu kurja vanduvast peremehest; "Lolle otsimas", jutt jõuka peremehe ainsa poja rumalast naisest; "Varastaja tont ja aus tont", näide sulase nutikusest ning "Suur onu ja väike vennapoeg lähevad rändama", lugu sellest, kuidas kiisk Võrtsjärve elama sattus.

Ulatusliku allikainese alusel koostatud populaarse esituslaadiga koguteos käsitleb Nõukogude Liidu vanima keskkooli ajalugu, peegeldades ühtlasi keskhariduse üldist arengut Eestis kooli asutamisest tänapäevani. Kajastamist leiavad haridusolud, võimude hariduspoliitika, õppetöö sisu ja korraldus, õpilaskonna koosseis, pedagoogide kaader, kooli osa eesti kirjakeele kujunemisprotsessis, eestikeelsete trükiste väljaandmisel, kirjaoskuse levikule aluse panemisel ja teaduse viljelemisel. Antakse ülevaade kooli hoonete arhitektuurist. Mõeldud kõigile kultuurilooliste huvidega lugejatele.

Silmapaistva folkloristi filoloogiadoktor August Annisti (1899-1972) eestirahvalaulu ainetel loodud eepose kolmas osa. Esimesed osad "Lauluema Mari" ja "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood" on saanud lugejatelt hea hinnangu.