Tooted

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Mitte keegi ei tea, mis nad on või kust nad tulevad. Maailm, mis neile teele jäi, on muutumas jääkamakaks. Lumme mattunud varemete vahel püüavad vabatahtlike salgad mõista, kes või mis on nende vaenlane – kuid viimane muutub iga kontaktiga. Neid kutsutakse Luikedeks. Kristjan Sanderi esikromaani peateemaks on ulmekirjanduse igikestev leitmotiiv – kohtumine tundmatuga. Osaliselt üheksakümnendate alguse Eestis toimuvas tegevuses paisatakse tegelased etturitena aegruumi piire ning inimlikke ajendeid ületavasse mängu. On raske öelda, mis on selles trumpideks – kuid nad vähemalt loodavad, et sõprus ja kohusetunne... Tegu on 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teosega.

Rocca al mare kooli juubeliraamat.

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi." 13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?

Käesolev raamat kuulub "50 viisi" raamatusarja, mis õpetab elama loodussõbralikumalt ja säästlikumalt. Raamatu autor on Siận Berry, kes kandideeris 2008. aastal Roheliste Partei nimekirjas Londoni linnapea kohale ja on asutanud Inglismaal populaarse kampaaniarühma Linnamaasturite Vastane Liit. Raamatusse on Berry kogunud oma lemmiknipid, mis aitavad säästa aega ja raha ning elu meie planeedil. Raamatust leiab näpunäiteid, kuidas oma kodus säästvamalt ja loodussõbralikumalt toitu valmistada, aeda planeerida, remonti ja muid igapäevaseid toimetusi teha.

MTÜ Loodusajakiri käivitas uue raamatusarja Looduse Raamatukogu. Aastal 2012 ilmub neli järgmist raamatut. Raamatusari toetub ajakirjades Eesti Loodus, Horisont, Loodusesõber ja Eesti Mets aastate jooksul pikemat käsitlust leidnud teemadele. Raamatu "Aasta puud" koostaja Ann Marvet: "Taasiseseisvumise esimese kümnendi isamaaliste meeleolude ajel sugenes muude algatuste kõrval soov valida oma rahvuslinnu, -lille ja -kivi kõrvale ka rahvuspuu. Ajakirja Eesti Loodus lugejate lemmikuiks osutusid kadakas, kuusk, mänd ja pärn, ent lõplikku valikut teha oli raske. Ja siis, 1995. aastal, soovitas professor Viktor Masing rahvuspuu asemel järgida põhjanaabrite eeskuju ning valida igal aastal üks puuliik – puude perekond, et sellega lähemalt tuttavaks saada. Esimene aasta puu (1996) oli kadakas, temale järgnesid kuusk (1997), tamm (1998), kask (1999), pihlakas (2000), mänd (2001), pärn (2002), vaher (2003), lepp (2004), haab (2005), paju (2006), saar (2007), jugapuu (2008), sarapuu (2009), toomingas (2010) ning perekonnakaaslased jalakas ja künnapuu (2011)." Raamatu "Aasta puud" 1. osa ilmus 2011. aasta juunis, mis käsitles aasta puid 1996–2002. Raamatu 2. osas leiate aasta puud aastail 2003–2011. Iga puu – puude perekonna kohta on raamatus üks pikem ja paar-kolm lühemat artiklit, mõned pildilood – huvitav pilt seletava tekstiga – ning lõpuks n.ö viitelood sisukatest artiklitest, mida kuidagi ei õnnestunud kokku suruda. Väljapääsuna sai nopitud neist mõned huvitavad faktid ning lisatud täisviide artiklile Eesti Looduses – lugejaile, kelles kirjapandu uudishimu äratas.

Ülevaade aasta sündmustest, persoonidest, faktidest, suurhetkedest ja skandaalidest Eestis ja maailmas.

Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

Eduard Heinlal on olnud pilku omaaegse kulturi jäädvustamiseks, eriti noorpõlvepäevi meenutades. Tema kirjeldused Tuhala ja Ravila mõisate aianduse kohta ei ole mitte ainult nauditavad lugeda, vaid aitavad paremini mõista 20. saj. alguse Eesti mõisakultuuri. Märkmed ärimees Johannes Jänese lillekasvatuse kohta revolutsioonilises Peterburis lisavad oma pintslitõmbeid Eesti kultuuriloo pildile. Kõike seda on kirjutaja vaadelnud inimliku kaasaelamisega. Heinla on kirjutanud oma mälestused elutarga heatahtlikkusega, milles ei puudu ei tõsimeelsust ega sõbralikku muigamistki.

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. "Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust," tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. "Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…"

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka François Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.

Raamatusse on koondatud ajaloolase David Vseviovi sadakond artiklit, 14 esseed ja 34 arvustust, mis on ilmunud perioodikas aastail 1996—2009. Et vaadata, mida aja vaimud on nende tekstidega teinud, mida valdavalt hävitanud ja mille alles jätnud.

Väga paljude lugejate-kuulajate lemmikul David Vseviovil on mineviku-uurijana harukordne anne luua ajalooseikadega mängeldes üllatavaid seoseid ja öelda välja vägagi lihtsaid tõdesid, mille peale ise millegipärast pole tulnud. Ta jutustab, vaeb ja seletab meile ajalugu ikka oma rahulikul muhedal moel ning tundliku närviga inimesena vahel murelikult ja nauditavalt irooniliseltki. Kogumik ilmus lugupeetava ajaloolase juubeliks.

David Vseviov, D.Phil, on Eesti Kunstiakadeemia professor, raadiosaatesarja "Müstiline Venemaa" ning raamatute "Bütsantsi keisrid" (2004), "Venemaa – lähedane ja kauge" I, II (koostöös Vladimir Sergejeviga, 2002, 2007) ning kooli ajalooõpikute autor. Tunnustatud 2004. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja 2008. aastal Aadu Luukase missioonipreemiaga.

7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.

Eesti silmapaistva ajaloolase ja arhivaari Otto Liivi (1905–1942) kirjatööde teise köitesse on koondatud tekste aastatest 1926–1938. Raamatu esimese osa fookus asub Põhjasõjal ja Rootsi aja Eestil ja eestlastel. Teine osa süveneb eesti ajaloo suhetele baltisaksa ajaloouurimisega ning kolmas meie arhiivinduse ülesehitamisele ja ajalootõlgendamise probleemidele. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus - ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

"Mõte elust on inimesele ikka lähedasem olnud kui mõte surmast. Elada tahaks inimene veel pärast surmagi. Kuidas just, seda päriselt ei tea, aga ilus peaks see elu maiste vintsutuste järel olema kindlasti. Selles raamatus jäädvustatud ajamustrid hakkasid kujunema ammuilma enne seda, kui on tehtud need pildid. Enne pidi ju aeg kujundama pildistaja. Vaadake neid pilte kui märke ühe kunagise metsarahva ilutunde võimalikest lätetest. Neid võib võtta kui austusavaldust väärtustele, mille hääbumise tunnistajaks on minu põlvkond." Fred Jüssi, autor Pildiraamatus jäädvustatud ajamustrid hakkasid kujunema ammuilma enne seda, kui on tehtud need pildid. Enne pidi ju aeg kujundama pildistaja. Ilutund kunagise metsarahva võimalikest lätetest. Austusavaldus väärtustele, mille hääbumise tunnistajaks on autori põlvkond.

Menukate aimeraamatute autori Graham Hancocki esimene ilukirjanduslik teos "Ajarännak", mille sündmustik hargneb rööbiti 21. sajandil ning kiviajal, pajatab inimkonna tasandil toimuva hea ja kurja vahelise kosmilise konflikti loo. Kui 21. sajandi Los Angelesest pärit tasakaalutu teismeline Leoni tajub uimasti üledoosi tõttu surmalähedast kogemust, kandub tema hing nüüdismaailmast 24 000 aasta tagusesse paralleelmaailma. Seal põimub tema saatus noore naise Ria omaga, kes võitleb elu eest raevukate illimanidega, keda juhatab inimkonna hävitamist ihaldav vägev deemon Sulpa. Neidudel peab kurjuse jõudude alistamiseks jätkuma söakust tungida kummalistesse paikadesse, alistada oma kõige sügavamad hirmud ja pidada võitlust, milleks nad polnud kunagi valmistunud...

Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.

Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Isetute päralt on maailm – see on Stefan Kleini uue, meie mõtteid ja tegusid muutva raamatu hämmastav kvintessents. Sest uusimad uurimused ei näita kõige ausamaid inimesi mingil juhul kõige rumalamatena. Vastupidiselt meie argiuskumustele käib egoistide käsi nimelt ainult lühiajaliselt paremini. Pikemas perspektiivis on edukad need inimesed, kes pingutavad teiste heaolu nimel. Sest mitte ainult konkurents, vaid ka koostöö on evolutsiooni liikuma panevaks jõuks. Arusaamine heast ja kurjast on meile kaasa sündinud. Stefan Klein teeb kütkestava läbilõike aju-uurimise ja geneetika, majandusteaduste ning sotsiaalpsühholoogia aktuaalsetest tulemustest. Ta näitab, millised seadused otsustavad meie elIsetute päralt on maailm – see on Stefan Kleini uue, meie mõtteid ja tegusid muutva raamatu hämmastav kvintessents. Sest uusimad uurimused ei näita kõige ausamaid inimesi mingil juhul kõige rumalamatena. Vastupidiselt meie argiuskumustele käib egoistide käsi nimelt ainult lühiajaliselt paremini. Pikemas perspektiivis on edukad need inimesed, kes pingutavad teiste heaolu nimel. Sest mitte ainult konkurents, vaid ka koostöö on evolutsiooni liikuma panevaks jõuks. Arusaamine heast ja kurjast on meile kaasa sündinud. Stefan Klein teeb kütkestava läbilõike aju-uurimise ja geneetika, majandusteaduste ning sotsiaalpsühholoogia aktuaalsetest tulemustest. Ta näitab, millised seadused otsustavad meie elus edu ning ebaedu üle. Ja ta kirjeldab, miks inimlik kooselu ning teiste parem käekäik kuuluvad meie sügavaimate vajaduste hulka. Teiste eest hoolitsemine kaitseb meid mitte üksnes üksinduse ja depressiooni eest. Pigem teeb isetus meid õnnelikumaks ja edukamaks – ning nagu on tõestatud, tagab meile koguni pikema elu.

Kergelt ja peenetundeliselt jutustab Andreas Iten loo: armastusloo, mis ei lõpe ootuspäraselt, ja loo edukast mehest, kellel näiliselt midagi ei puudu. Autor võtab lugeja kaasa reisile Itaaliasse – koos rännatakse läbi Perugia ja Sitsiilia, imetletakse võrratuid maastikke ja linnu. Humoorikalt ja kirglikult, meeleliselt ja melanhoolselt kirjeldab autor, kuidas tema kangelane ilusat ja tublit Annat otsib. Aga kui mees lõpuks Taorminas läbi kaupluse vaateakna Anna Galante avastab, siis on ta naise tegelikult juba kaotanud

Tiit Pruuli raamat avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid. Põnevusraamatust saab teada, kuidas tegutsesid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, välisluure ja teised ametiasutused ning üksiküritajad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Raamatus on seniavaldamata dokumente, andmeid läbirääkimisest, röövitute sugulaste päevikukatkeid. Samuti antakse põhjalik ülevaade Lähis-Ida ajaloost, kultuurist ja poliitikast.

Üks hea hing nimetas kord kirikuõpetaja Jaan Tammsalu trepikäsipuuks, millele toetudes on hea läbida maist murede rägastikku ja liikuda taeva poole. Praeguses liigestest lahti ajas leidub liiga palju ebakindlust ja hirmu, aga ka eksitavat pealiskaudsust ja minnalaskmist, asjatut rapsimist. Vaimulik on kuulanud ja näinud paljude inimeste lugematuid hädasid ja võimalusel aidanud leida väljapääsuteed. Siin raamatu kaante vahel pakub ta essentsi neist kogemustest – mõtteainet ja äratundmist ehk nii mõnelegi. Katkend raamatust: "Me aeg-ajalt kipume unustama, et me oleme siin ainult läbisõidul. Seal, kuhu me oleme teel, ei vaja me mitte midagi neist asjadest, mis meil on, välja arvatud siit lahkumisel mõnda riideeset ja kingapaari. Vaid niipaljukest pannakse meile siit kaasa. Oh, oleks meil tarkust taibata enne kui hilja, et vajame väga vähe!"

Triloogia viimane osa, järg romaanidele "Sügisvalgus" ja "Tuisune talv". Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.

"Äri Bill Gatesi moodi" avaldab lugejale 10 suurepärast saladust, mis on üsna tavalisest arvutinohikust teinud maailma rikkaima inimese. Ole õigel ajal õiges kohas Armu tehnoloogiasse Ära võta vange Palka väga taibukaid inimesi Õpi, et ellu jääda Ära oota mingit tänu Asu visioonilooja positsioonile Tööta läbi kõik oma lähtekohad Raja baidimõõtmeline äri Ära lase iial palli silmist

Autor on koondanud poeetilisse valimikku seni trükis avaldamata luuletusi, laulusõnu ansambli "Mahavok" muusikutele, luuletusi näidenditest "Hiiglane ja printsess" ning "Viie peaga lohe", laulusõnu muusikalist "Tähtede poole" (muusika Urmas Lattikas), rock-ooperi "Hing ja Iha" (muusika Heini Vaikmaa) ning monolooge näidendist "Kloun", lisaks kolm lühijuttu.

Eakate inimeste kortermajas toitlustaja ametit pidav Connie on internetikohtingutega kaasas käivatest jamadest surmani tüdinud. Minevikusuhetes haiget saanud naine, kes peab arvestama ka pojaga, suhtub nüüd kõigesse suhetega kaasnevasse teatud kahtlustega. Siis korraldab üks hooldekodu asukatest talle kohtingu kaunil jõuluturul Saksamaal – tingimusel, et sinna võetakse kaasa ka väikebussitäis vanureid ... Connie suundub vana turuplatsi täitvate vilkuvate jõulutulede all soojas piparkoogilõhnapilves oma võimaliku kaaslasega kokku saama, kaasas nimekiri tingimustest, millele mees vastama peaks. Pagar Heinrich justkui sobiks igas punktis, aga Heinrichi rivaali Williamiga kohtudes hakkab Connie endalt küsima, kas nimekirja ristikeste tegemine ikka annab õige tulemuse. Võtke kröömike üksindust ja näpuotsatäis nukrust. Segage läbi jõuluturumaagiaga ja lisage pihutäis magusalt lõhnavaid piparkooke ja sortsuke hõõgveini. Tulemuseks on soe armastuslugu, mis leiab aset talve võlumaal. Elus ei piisa nimekirja ristikeste tegemisest, elu armastab meid üllatada ootamatute sündmustega, milleks me pole vähimalgi määral ette valmistatud, ja see muudab meie teekonna veegi vahvamaks ja väärtuslikumaks.

Ülipopularse raamatu "Armastuse viis keelt" autor Gary Chapman jutustab nelikümmend julgustavat tõestisündinud lugu tavalistest inimestest. nagu: Doris, kes otsustas armastada oma abikaasat, kui ta tegelikult tahtis tema juurest ära joosta. Loretta, kelle perekond taastus tegusa armastuse läbi. Faith, kes õppis armastama võõraks muutunud ema. Laquita, kes neljakümne aasta pärast lõpuks oma abikaasasse armus. Jaquelin, kes leidis endas julgust armastada kedagi, kes tundus täiesti mittearmastusväärsena. Need lood innustavad taas üles ehitama, süütama ning kogema armastuse ja sõpruse veetlust, mis jääb püsima, kui kuum tundeküllus on haihtunud. Kui soovid parimaid suhteid, hakka tegutsema. Armastus ei ole lihtsalt tunne. Armastus on valik. Me kõik peame tegema armastusetegusid. Armastus on tegu.

Minu arvates on iga maailmas ettetulev probleem seotud rikkis suhetega, kus meil jääb puudu armastusest Jumala, teiste inimeste või iseenda vastu. Kui me ei sea oma suhteid korda, siis jääb järele väga vähe, millele oma elu rajada. Dean Sherman on oma praktikas puutunud kokku paljude noortega. Tema käest on küsitud lihtsaid ja keerulisi küsimusi armastuse, seksi ja inimsuhete kohta. Mis on meeldimise and ja mida see minu jaoks tähendab? Kui kaugele ma võin minna? Kuidas ma saan õigesti ja Jumalale meelepäraselt suhelda oma sõpradega? Kuidas rajada oma elu kõige tähtsam suhe kooskõlas Jumala mõistlike ja armastavate käskudega? Kuidas vabaneda vanadest seksuaalsusega seotud pattudest? Milline on Jumalale meelepärane suhe? Dean Sherman annab julged ja põhjalikud vastused neile ja paljudele teistele küsimustele. Ta ulatab abikäe ka nendele, kellelt filmid, ajakirjad ja internet on röövinud kõik illusioonid armastuse kohta.

Romaan käsitleb inimsuhteid: Ei saa öelda, et Sireli mees oleks tundetu joodik, kuid alkoholi ja õlut ta armastab. Ühel päeval tuleb mees koju koos 5-kuuse kaukaasia lambakoera kutsikaga. Sirelile pole kunagi loomad meeldinud, kuid teist vestluskaaslast tal pole ja ta hakkab koeraga rääkima, kusjuures koer nagu mõistaks oma perenaise tundeid ja mõtteid.

"Armastusega loodusest" koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

Selle raamatu kirjutas Marguerite Duras 1984. aastal. Sellest sai tema esimene bestseller, selle eest anti talle Prantsusmaa Goncourt'i ja Ameerikas Hemingway auhind. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja oli avaldanud umbkaudu nelikümmend raamatut - romaane, jutustusi, näidendeid, lihtsalt kirjutisi - ning vändanud ligi paarkümmend filmi. Teda teati kui stsenaariumi autorit Alain Resnais' filmile "Hiroshima, mu arm". Teati (Eestiski) tema romaani "Moderato contabile", tema filmi "India Song". Lihtlugejad tema "uue romaani" laadis kirjutistest küllap suurt ei arvanud. Asjatundjad pidasid rohkem.

Samuel Becketti sõnul oli ta "Prantsusmaa tähtsaim elav kirjanik". Ta oli elanud pika ja intensiivse elu. Surmgi oli olnud väga tihti tema ümber, lähedal. Nüüd, 1984. aasta kevadel, kirjutas ta selle raamatu. Ta oli saanud haiglast välja, oli läbi teinud ränga alkoholiravi kuuri.

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas Francis Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus "Armunud Hemingway" näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Amor fati – armasta oma saatust. Võta vastu kõik, mida saatus teele paiskab, pidamata seda heaks või halvaks. Aktsepteeri. Õpi sellest. Ole tänulik. Jää iseendaks. Armastuse olemus võib olla vastandlik: ühel veerel on selle puhtaim väljendus usalduse, mõistmise ja tõelise intiimsusega, teisel veerel aga hoopis mürgine ja hävitav sõltuvus. Loo kangelane Alise elab alatasa neis äärmustes. See on justkui ühe sügava hinge striptiis, mida lugejal on aeg-ajalt ehk valuski pealt vaadata. See on tants elu ja surmaga. "Armunud saatusesse" on Inga Grencberga (s. 1981) esimene romaan. Teose ilmumine tõi seni I'mperfect ajakirjas kaastöid teinud autorile suure meediatähelepanu – raamatust sai sensatsioon, mis tagas kahel järjestikusel aastal müügiedetabelite tipus püsimise. Autor on kasutanud oma päevaraamatu sissekandeid, mis on põimitud väljamõeldud lugude ja sündmustega. Reisimist, melu ja linnaelu armastav Inga elab koos lavastajast abikaasaga Riias.

See luulekogu on minu rännak läbi Assisi paikade, kus elu ja surm saavad üheks – olen ju minagi üks rändur teiste seas, kes on olnud vabamate jälgede otsingul kogu oma eluaja.

Sordiaretusest, paljundamisest, kasvatusest, viljadest, kasutamisest köögis ja kosmeetikas.

"Ma lihtsalt elan täiel rinnal ja mõtlen, et iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on," ütles Astrid Lindgren. "Päev nagu elu" on esimene uus põhjamaine Astrid Lindgreni biograafia pärast 40 aastat. See tungib naerusuise lastekirjaniku fassaadi taha ning kirjeldab kirjaniku mõtteid ja tegevust, võitlusi, triumfe ja lüüasaamisi, unistusi ja masendust. Raamat põhineb suurel hulgal seni avaldamata kirjadel, päevikutel ja fotodel ning pooleteise aasta jooksul peetud vestlustel Astrid Lindgreni tütre Karin Nymaniga, kes jälgis lähedalt oma kuulsa ema karjääri ja vastuolulisi suhteid kuulsuse, rikkuse, üksinduse, võimu ja võimumeestega.