Tooted

"Väegade noobel kooljas..." (nentis vanem laibakandur) Romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Tükike maaelu ajalugu, lähedalt nähtu ja humoorikalt kujutatud -- nii võiks seda raamatut kõige kokkuvõtlikumalt iseloomustada. Äratundmisrõõm on üks peamisi mõjureid, mis lugejale raamatu harilikult huvipakkuvaks teeb. Kuna "Ärapööramiste aasta" käsitleb aega, mida keskealised ja vanemad ise läbi elanud või näinud on, siis pakub ta maaelanikele sellist rõõmu küllaga. Raskustes ja hirmudes on eelkõige naljakat nähtud ja need ajad on õnneks möödas. Nendele aga, kes maaeluga kokku ei puutunud või kes pärast meid tulevad, pakub kindlasti huvi, milliste rumalate seaduste ja poliitilise surve all maal elada ning töötada tuli. Raimo Männis

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.

Meri on hallidest aegadest olnud nii otseses kui ülekantud tähenduses eestlaste toitja. Mõtleme siinkohal kalandust, laevaehitust, laevandust, sadamaid ja selle taustal olevaid sadu mitmesuguseid toetustegevusi. Ei saa unustada, et merendus on samasugune Eesti majandusharu nagu põllumajandus, tööstus ja teised. Ühiskonna heaolu kasvades hakkab see viimasel ajal ununema ja paljud seostavad merd vaid puhkusega: liivane rand, sinised lained ja ergav päike. Puhkajal ei peagi meelde tulema, et auto, millega ta randa sõitis ja mitmed kaasasolevad asjad on toodud merd mööda, sest teisiti poleks see võimalik. Nii on see olnud ja nii ka jääb. Isegi tänapäevases kiirelt arenevas tehnikamaailmas on võimatu uskuda, et tulevikus suudaks miski asendada merevedusid. Aastaraamatu lõpus on kirjas ka värsked Mereakadeemia lõpetajad, kaptenid ning laevamehaanikud ja Eesti laevaregistrid 2017.

Mis asi on õpetaja Niebaumiga viltu? Paljastava momentvõtte nimel jälitavad Bastian ja tema sõber Heiko kahtlast õpetajat igal sammul. Kuid paljastavate üksikasjade jahiga nurjab üheteistkümneaastane Bastian, ise seda teadmata ja tahtmata, kellegi kolmanda kavala ning pealtnäha täiusliku kättemaksuplaani. Koolis välja kuulutatud fotovõistluse jaoks põnevamaid võtteid otsides satub Bastian õige kriminaalse loo keskmesse, millest ei puudu lapserööv, anonüümkirjad ja surmaoht. Lahendus on ootamatu nagu põnevusjutus ikka

Grete Sackmeier on neliteist aastat vana, meeter kuuskümmend pikk ning kaalub kuuskümmend neli kilo ja kakssada grammi. Kas ta on paks, seda on raske öelda, sest nagu palju muudki siin ilmas, on tüsedus üsna suhteline asi. Otsustav tähtsus on Grete sisetundel ja enda arvates on Grete kohutavalt masajas, justkui sumomaadleja. Teised Sackmeierid on veelgi paksemad, kuid sellegipoolest on nad ütlemata õnnelik perekond -- igatahes oli see nõnda kuni mamma viimase klassikokkutulekuni. Ja selles lugu õigupoolest alles peale hakkabki...

On 1933. aasta juuni ning Edevane'i perekonna maamajas Loeannethis on pööriööpeoks kõik läikima löödud. Iseäranis innukalt ootab seda sündmust 16-aastane algaja kirjanik Alice Edevane. Aga kui kätte jõuab kesköö, saab perekonnale osaks nii suur kaotus, et nad lahkuvad sellest majast alatiseks. Seitsekümmend aastat hiljem saadetakse Londoni politseiuurija Sadie Sparrow pärast üht keerukat juhtumit sundpuhkusele. Sadie sõidab Cornwalli oma armsa vanaisa poole, kuid ei leia sealgi rahu. Ühel päeval satub ta rohtukasvanud aedade keskel mahajäetud maja juurde ning saab teada väikesest jäljetult kadunud poisist. Isepäine Alice Edevane, nüüd juba vana naine, veedab samal ajal päevi Hampsteadis ja kuulsa kirjaniku elus kehtivad niisama ranged reeglid kui tema krimiromaanideski. Sellele tuleb lõpp, kui noor uurija hakkab esitama tema perekonna mineviku kohta küsimusi, et harutada lahti saladuste sasipundart, millest Alice midagi kuulda ei taha. Kate Mortoni romaane on müüdud üle 10 miljoni eksemplari 38 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud "Maja Rivertonis" (2009), "Unustatud aed" (1. osa, 2013), "Unustatud aed" (2. osa, 2013) ja "Saladuse hoidja" (2014).

Romaanis kujutatakse kuidas meie tormine ja murranguline aeg inimsaatusi vormib.

Raamatuke päris tavalistest asjadest. Kodust, millel on uks, aken, lagi, põrand ja seinad. Selle kodu sees on aga põrandavaip ja tolmuimeja, külmkapp ja veel palju muud. Milline funktsioon ühel või teisel asjal on, sellest kõigest juttu tulebki. Kirjutatud humoorikalt ja last köitvalt. Ei puudu ka lugejat arendav ja õpetav moment.

Sisukord: Sissejuhatus Harilik sibul Talisibul Rindeline sibul Šalott Pärlsibul Küüslauk Porrulauk Murulauk Longus lauk Karulauk Looduslike lauke Sibulahaigused ja -kahjurid Valik laugutoitude retsepte

Mõtteline järg autori eelmisele, kümme aastat tagasi ilmunud bibliomorfile "Roboti tee on nihe", mida nimetati kõige postmodernistlikumaks eestikeelseks tekstiks. Sarnaselt on ka uus raamat valminud maagilise 14 aasta jooksul. "Lennuki kõrval toas" on reisiromaan seiklustest olematutesse paikadesse. See on ühe plahvatava tühjuse raamat: kaasahaaravalt tõsieluliline, eksperimentaal-kirjanduslik dokumentalistika, paralleelmaailmade filosoofia. Lugeja peaks hoidmakinni nähtamatust ja lahti päästma turvarihmad, et tekst ta kaasa viiks, sest kirjeldatud tegelased ja maailmad on päriselt olemas. Poole raamatust moodustavad ansambli Luarvik Luarvik kunstilise juhi ja kultuskunstniku Mihkel Kleisi psühhedeelsed illustratsioonid. "Lennuki kõrval toas" on julge katse kirjeldada ohtralt paljusid abstraktse mõtte kurve ja miksida omavahel eri diskursusi võimalikult väheste piirangutega. Ja ootamatult võtab see tegevus mingisuguse alkeemilise nõidumise vormi. Tinglik reisiromaani-määratlus on kõigeks selleks andnud parima formaadi. (Sirp)

Richard D. Blackmore'i (1825-1900) kolmas romaan Lorna Doone (1869) on omaaegne bestseller. Mitme sugupõlve jooksul on paljudele tüdruklastele nimeks pandud Lorna – arvatakse, et kirjanik on ise selle nime välja mõelnud. Romaani menukus on seletatav intrigeeriva süžeega, milles segunevad armastus ja ausus, vaprus ja reetlikkus. Tegevus toimub Exmoori ilusate orgude keskel, mida kirjanik mäletab oma koolipäevilt ning mis paljus tuletavad meelde ka maastikupilte Walter Scotti teostest. Nagu Walter Scott kasutas teatud ajaloolisi sündmusi oma teoste taustaks, nii talitab ka Richard D. Blackmore, paigutades John Riddi ja Lorna Doone'i loo Monmouthi mässu aega 1685. aastal.

Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i. Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.

Taani kirjaniku Lars-Henrik Olseni ajaloolise triloogia teine raamat toob noore peategelase Svend'i Eestimaale pärast taanlaste võitu Lindanise all 1219. aastal. Ajaloohuvilistele noortele pakub romaan põnevaid seiklusi ning tolle aja eesti metsaküla igapäevaste tööde-tegemiste kirjeldusi. Svend võidab siin elatud aastaga külarahva austuse, samuti kena tütarlapse armastuse.

Romaani "Naer ja pisarad" sündmused leiavad aset Pariisis, kuhu on põgenenud revolutsiooni eest vene aadlikud. Nicholas oli alles laps, kui tema isal õnnestus osa oma perest kindlast surmast päästa. Ta naine hukkus, kaksikud Nicholas ja Rudi lahutati teineteisest. Mitmekümne aasta jooksul jälgitakse Nicki kujunemist, tema lootusetuna tunduvat armastust, kauni Tasha vastu ning taaskohtumist ammu surnuks peetud lähedastega. Noel Barberi mahukad romaanid viivad lugeja sageli Inglismaalt kaugemale – küll II maailmasõja aegsesse Singapuri või eksootilisematesse paikadesse Euroopas. Neis on ühendatud värvikas olustik, romantilised kangelased ja seiklused – kõik jooned, mida tavaliselt meelelahutuselt oodatakse.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

"Päeva maja, öö maja" kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ja selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest: täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima, jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikuks, kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga "mütoloogiline realism". Olga Tokarczuk on üks tuntumaid Poola proosakirjanikke, "Päeva maja, öö maja" on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" (LR 2005) ja romaan "Algus ja teised ajad" (2012).

Seikluslik, põneva süžeega jutustus eesti mehest, keda elukäik on viinud Kesk-Aasiasse. Kohalikud mägikarjused hakkavad teda pidama rahvausu müütiliseks tegelaseks Rohepeaks, keda aeg-ajalt saadetetavat siia ilma abistama hätta sattunud inimesi. Tegevus toimub 1966.-1967. aastal, tagasivaadetega varasemal ajal Eestis asetleidnud juhtumustele. Jutustuse sündmustik on võetud tegelikkusest. Peategelane ja teised tegelaskujud on maha kirjutatud elavatelt inimestelt. Kohanimed ja mõne tegelase nimi on muudetud. "Rohepea" on esimene osa kolmeköitelisest teosest "Linnutsirkus". Kahes järgmises osas kandub tegevus Gruusia, Tšehhoslovakkia ja Eesti pinnale, Karpaatide ja Pamiiri mägedesse.

Raamat "Suurte varjus" on jätkuks Heidi Sarapuu varem ilmunud kirjandusloolistele lavatekstidele "Ülemere" (2001), "Variuse lood" (2007), "Klassikule külla" (2010). Need raamatud keskendusid Eesti ja Põhjamaade kirjanikele, seekordsetes tekstides ärkavad ellu Estonia teatrimajas tegutsenud näitlejad, lauljad, lavastajad. Taas avanevad lugeja ees 1944. Aasta märtsipommitamiseni hoones tegutsenud raadiostuudio uksed ja stuudiorahva saatus kodumaalt põgenemise järel. "Lõbusad estoonlased", "His Masters Voice" ja "Helisev viis" annavad edasi tükikest meie kultuuriloost, mis seotud rahvusliku sümboli – Estonia teatrimajaga, jäädvustamaks Variuse teatri ja selle juhi tänuväärset tööd Estonia ajaloo nähtavaks muutmisel. Raamat ilmub teater Variuse 25. Ja Estonia teatrimaja 100.aastapäevaks.

Raamat tutvustab inimesi, keda Tartu linn on erinevatel aegadel valinud oma aukodanikeks.

Tallinna-Tartu maantee 33. kilomeetrilt Oru-Tammiku-Tuhala suunas sõites jõuate viie kilomeetri pärast teeviidani, mis juhatab Nõiakaevu juurde. Rahvapärimus väidab, et Nõiakaev keeb, kui nõiad kaevus vihtlevad. Tegelikult paneb vee kaevust välja purskama seitsme meetri sügavuses voolav maa-alune Tuhala jõgi. Haruldast vaatepilti võib näha enamasti kevadeti, sõltuvalt suurvee rohkusest. 2001. a suvel avastati Nõiakaevu kõrval Eesti võimsaim energiasammas. Raamat tõestab, et lisaks erakordsele loodusele on Tuhalal ka põnev ajalugu. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete ja värviliste fotodega ning matkajat abistavate kaartidega. Teine, täiendatud trükk.

1934. aastal esmailmunud ja autori poolt novelliks nimetatud "Vaikset nurgakest" on vaadeldud "Tagahoovi" vähema venna või järjena. Tegevus on kandunud eesõue ja vaatluse alla võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor asendub siin sageli terava satiiriga. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega arnolikuks taanduja-tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Ometi tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab.

Selles köites tutvustame Tallinna 17. sajandi mündimeistreid ning siin 16. sajandi lõpus ja 17. sajandil tegutsenud pastoreid Forsiusi-Forseliusi, jälgime linna hotellinduse arengut 18. sajandist 1940. aastani, vaatame, kui kaugele kodust on jõudnud Tallinna kullasseppade looming, süveneme 1920.-30. aastail arhitektuuripärandi ümber puhkenud vaidlustesse ning saame teada, millisena nägid 19. sajandi teisel poole Tallinna soomlased ja Soomet Tallinna ajalehed. Lisaks, nagu ikka, mälestusi, vanu ürikuid ja fotosid ning raamatuarvustusi ja -tutvustusi.

Siim Pauklin (s 1982) on tippteadlane ja tippluuletaja, kes on viinud Eesti maailma ja toonud maailma Eestisse. Jõgevalt võrsunud ja Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga tegelev Pauklin võtab oma haikudes ja haikulikes luuletustes molekulideks lahti meie argielu, abivahendeiks ürgelemendid vesi, maa, õhk, tuli ja tühjus. ninad vastakuti kaks halli kassi üks toas teine vihmas Mihkel Kunnus soovitab: "Aastal 2011 kogumikuga "Aheldatud Jõgeva" debüteerinud Siim Pauklin on keeletundlik tipploodusteadlane, kelle vaimukad sõnamängud pole pelgalt sõnamängud."