Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles lasteraamatuid. Tema esimene raamat "Varastatud oranž jalgratas" (2008) on tänaseks samanimelise lastetükina Eesti Draamateatris lavalaudadele jõudnud. Kuldne Lurich on kuues seiklusraamat, kus Supilinna noordetektiivid lahendavad kõige raskemat juhtumit, mis neile ette tulnud. Tartu Spordimuuseumist kaob salapärastel asjaoludel kuldne Georg Lurichi kuju. Politsei on nõutu, nagu ka muuseumi personal ning appi kutsutakse salaselts Ramps - vennad Olav ja Anton, sõbrannad Sadu, Reilika ja Mari ning loomulikult ka Mati, detektiivininaga Prantsuse buldog.

"Küttepuuvargad" on salaselts Rampsu seitsmes juhtum ja selle tegevus leiab aset talvises Supilinnas, kus keegi varastab kuuridest küttepuid.

"Pruudirööv" on salaselts Rampsu 12. juhtum. Tartu koertenäitusel läheb kaotsi Prantsuse buldog Anne. Paistab nii, et kutsa ei pannud ise puurist plehku, vaid keegi on hinnalise koera ära varastanud. Supilinna noordetektiivid Mari, Reilika, Sadu, Olav, Anton ja Prantsuse buldog Mati alustavad otsinguid, mis viivad neid nii maaülikooli kampuse padrikutesse kui ka Tartu lemmikloomade turvakodusse.

Supilinna kooli söökla akna alla on keegi teinud ilma loata tänavakunstiteose, mis kujutab Soome lipuga pitsat. Põnevuslugu läheb lahti siis, kui Olav katsub näpuga pilti, et kas värv on kuiv. Kui kohale saabub koolidirektor, on värviste näppudega Olav sama hästi kui süüdi ning temast saab sodija kogu koolipere silmis. Ega Rampsul jäägi muud üle, kui lahendada järjekordne juhtum ja uurida välja, kes oli see salapärane pitsameister. "Soome pitsa" on salaselts Rampsu kümnes juhtum. Soome juurtega Tartu kirjanik Mika Keränen alustas esimese raamatuga aastal 2008 ning möödunud kümne aasta jooksul on Supilinna salaseltsi seiklused leidnud tee paljude eesti laste südamesse. Nii nagu eelmise üheksa, on ka kümnenda raamatu südamliku ja helge pildimaailma loonud lõunaeestlasest kunstnik Marja-Liisa Plats.

"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum. Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi "Seitsme venna" etenduse ajal, kui "Uurali kaja" näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi? Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.

Väravajoonel on spordiraamat sõna otseses mõttes. Kogu raamatu tegevus toimub ühe Soome kõrgliiga jalgpallimängu ajal. Raamatu minategelane, 18-aastane väravavaht Kalle Salonen saab esimest korda mängus platsile, kuid rõõm on üürike, sest tema treener Hese Peltomaa teeb talle ettepaneku osaleda kahtlases kokkuleppes.

Thirty-Three Monsters by Lydia Zinovieva-Annibal, is a novella in the form of a diary, first published in St. Petersburg in 1907. In the "Silver Age" of Russian literature, Lydia Zinovieva Annibal ran a literary salon there, "The Tower" together with her husband, the symbolist Viacheslav Ivanov. As the first lesbian novella, under the name 33 Abominations and the Devil was quickly banned in Russia and is now published for the first time as a bilingual edition in English and Russian. The French-Lithuanian artist Eléonore de Montesquiou illustrated the book and Jenni Zinovieff has produced a new translation into English.

Mika Keräneni raamat "Armando" on lugu Kivimäe kooli esimese klassi poisist, kes on õnnetu, kuna teised ei taha mängida temaga vahetunnis jalkat. Kuni ta lõpuks saab platsile... Raamat räägib Argentinast Eestisse elama asunud poisist, kelle jaoks uue paigaga kohanemine ei laabu esialgu just kõige ladusamalt. Raamatus väärtustatakse sallivust teiste rahvuste vastu ja näidatakse, kuidas jalgpall võib inimesi ühendada. Armas ja lihtne lasteraamat sõprusest ja spordist. Eriti sobilik 1.-2. klassi lapsele. Raamat on uue sarja 1.osa, tulemas on ka järjed.

Selles raamatus sõidab Armando klassiga Inglismaale. Kultuurireisi kavas pole kahjuks jalgpalli, aga ega sellest Inglismaal pääsu ei ole. Armando kohtub palliplatsil mitte ainult inglise noorte, aga ka enda õpetajatega. Raamat on jalkapoiss Armando seikluste neljas osa.

"Armando ja Ahjulinnud" on järg raamatule pealkirjaga "Armando". Esimene osa kirjeldas Argentinast Nõmmele kolinud poisi kohanemisraskusi. Sarja teine osa räägib sellest, kui tähtis on viisakas ja lugupidav käitumine spordis. Lugu algab jalkamänguga, kus vastasmeeskonna treener ütleb oma mängijale halvasti. Armando võistkonna poisid kuulevad seda ja arvavad, et see on naljakas. Nad hakkavad ka ise kasutama sõnu, mis vales kohas öelduna ei ole mitte mingil juhul viisakad ega hea käitumise kohased. See ei meeldi poiste treenerile. Armando isa ja treener Timo nuputavad koos, kuidas poistele kombeid õpetada. Ühel hommikul sõidabki Armando jalkatiim linnast välja treeningmängule, kus neid ootab suur üllatus.

«Armando kohtunikuna» räägib sellest, kui raske on õigusemõistja töö jalgpalliväljakul. Tuleb välja, et Armando ja tema tiimikaaslased ei austa kohtunikke ja poiste jalkatreener otsustab, et midagi tuleb ette võtta. Loosi tahtel peab Armando ise proovima kohtuniku tööd. Kas ta saab hakkama keeruliste olukordade lahendamise ja sõnakuulmatu jalgpallisõbra korrale kutsumisega?

Selles raamatus sõidab Armando jalgpalliklubi Lõuna-Eestisse spordilaagrisse. Armando sõbruneb kohaliku poisi Tobiasega, kes unistab jalgpalliklubis mängimisest. Kahjuks ei luba Tobiase mamma lapselapsel jalka mängimisele aega raisata, sest maal tuleb teha palju igasuguseid talutöid. Nii nagu mamma ütleb, on tal vaja Tobiast ja tema vendi «kitskma ja tomatiid valama». Aga jalgpall võidab alati. «Armando suvelaagris» on järg raamatutele «Armando» ning «Armando ja Ahjulinnud».

Nii üksteist korda öeldi: «Palun Taadu!» Siis Taadu hakkas naerma: Olgu, saagu te tahtmine, ma lähen väravasse ja teie proovige, kas saate sisse. Loomad leiavad kummalise kera, aga paljud neist juba teavad, mida sellega teha. Mängu tuleb ka väike tüdruk Herta, kes on suvel maal Taadu juures, ja ega Taadugi ei tohi kõrvale jääda. See on lõbus raamat jalgpalli mängimise võlust, mis sai valmis nelja oma ala professionaali söödumängu tulemusena – Mika Keränen mõtles välja loo, Contra sättis selle luulevormi, Elina ja Joonas Sildre lisasid pildikeele. Aga kes lööb lõpuks värava, kas hoopis mõni loom? Seda mängu saab jälgida just raamatust «Herta, löö siseküljega!»

Khaba ja Nebra pole tavalised lapsed. Nad on kaks muumiapoissi, kelle koduks on muuseum Tartu Ülikooli peahoones. Raamatu tegevus algab sellest, kui Khaba eksib Zeusi reeglite vastu ja ta ei tohi osaleda aulamängudel enne, kui teeb ühe heateo oma südamest. Aga see polegi nii kerge...

"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.

Seda peetakse kõigi aegade edukaimaks äri- ja isiksuse arendamise raamatuks. Väga efektiivse inimese 7 harjumust on terviklik inimlike probleemide lahendamise süsteem, mille alustalaks on printsiipidekeskseks saamine. Seitsme harjumise omandamine aitab lõpetada enesehävitusliku käitumise kodus ja tööl ning on teejuhiks sisemise meelerahu ja usalduse saavutamise teel. Covey otsib inimese käitumise juuri iseloomust ja õpetab avastama ja kasutama sisseharjunud käitumismallide asemel universaalseid, igikestvaid printsiipe. Väga efektiivse inimese 7 harjumust ei ole mitte esmaabivahend, uute tehnikate ja kiirete lahenduste käsiraamat, vaid pigem pikk trepp õigluse, sõnapidamise, aususe ja inimväärikuse printsiipide juurde, mis annavad meile nii kindlustunde kohanemiseks muutustega elus, perekonnas ja töös, kui ka tarkuse ja jõu, et haarata kinni neist võimalustest, mida muutused pakuvad. Dr. Stephen R. Covey on kogu maailmas tuntud ja hinnatud juhtimiskonsultant, perenõustamisekspert, teadlane ja koolitaja. Covey õpetus ja raamatud 33 keeles on au sees Valgest Majast Saudi Araabiani. Covey koolitus toimub maailma enam kui 500 paigas ja sellest võtab igal aastal osa üle 750 000 inimese. See raamat on mõeldud inimesele, kes tahab olla edukas, aga jääda seejuures inimeseks. Sooviks ju suurem jagu meist olla üheaegselt nii edukas kui ka inimlik inimene. Raamat on selle dilemma lahendamise võimalus. Näidatakse väga selgelt, et efektiivsuse võib tagada koostöö, kus võidavad kõik osapooled. S. Covey raamat süstib optimismi eestlasele, kes tahab jääda ausaks keerukas ärimaailmas (Voldemar Kolga, TPÜ psühholoogiaprofessor). Eesti on läbinud esimese varakapitalistliku arenguetapi ja paljudel on tekkinud küsimus: kuidas edasi? Covey mõtestab lahti ja korrastab eetilised ning üldinimlikud printsiibid, mis aitavad meil endas selgusele jõuda. Väga õigeaegne ja vajalik raamat kõigile neile, kes tahavad elus edasi jõuda ja on enda vastu nõudlikud (Peep Aaviksoo, Eesti Mobiiltelefoni juhatuse esimees). 3. täiendatud ja ümbertöötatud trükk.

Kas avatud ühiskond jääb ellu? Kas Euroopa laguneb? Kuidas majanduskriisist jagu saada? Kas eurooplastel on lootust end jälle turvaliselt tunda? "Vasturevolutsioon" mõtestab Euroopa viimaste kümnendite arengut, uurides liberalismi rolli praeguses populismi pealetungis. Populismist on saanud liberaalide lemmikteema, kuid paraku on liberaalid olnud osavamad näpuga näitama kui peeglisse vaatama, kinnitab endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka. Autori sõnul tuleb Euroopa liberaalne projekt uuesti leiutada ja luua. Euroopa ei ole kohanenud viimase kolme kümnendi geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega. Euroopa demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimismudel ei käi üht jalga uute keerukate linna-, pangandus-, terrori- ja rändevõrgustikega. Liberaalsed väärtused, mis tõid Euroopale pika õitsengu, on reedetud. Emotsioonid, müüdid ja valed on jätnud napilt ruumi arukusele ja lepitusele. Autor uuribki neid Euroopa arengu tahke ja näitab ka väljapääsu labürindist.

"Väike kalaraamat" on väga hea abiline algajale kalamehele või lihtsalt kalahuvilisele. Raamatust leiab 40 Eesti vetes elava kala kirjelduse, tutvustatud on ka kalade elupaiku, sigimist ja toitumist. Raamatu autor Tiit Hunt on zooloog ja loodusfotograaf. Ta on aastaid pildistanud elusaid kalu vees, nii et tema fotodel näeme iga kala oma õigete värvide ja liigitunnustega. Kui kala ei ole võimalik õigesti fotole saada tema loomulikus elupaigas, siis võtab Tiit Hunt pildistades appi akvaariumi.

Michael ja Nancy. Noor lootustandev arhitekt ja ilus andekas kunstnik. Nad olid armunud, ellu ja teineteisesse. Tulevik näis olevat nende päralt. Ja siis muutus kõik, nende pulmapäeval. Nii laastav õnnetus, mis viis nad teineteisest kaugemale, kui isegi surm seda teinud oleks. Nüüd pandi tõotus proovile. Armastajad pidid ületama takistuse, sellise, mis harva armunute teele satub.

Tunnustatud läänesaksa kirjaniku (1914-1979) peateos, romaan Teise maailmasõja kriisipäevadest läänerindel. Montaažitehnikas ülesehitatud süžeeliinid seavad tulipunkti mitmeid inimsaatusi ja psühholoogilis-eetilisi probleeme, lastes kunstiteadlasel Bruno Schefoldil astuda oma kaasmaalaste tegude lunastaja rolli.

Saaremaaga seostuvad meil esmalt kadakad ja tuulikud, suurepärased rannad ning spaad. Lisaks loodusobjektidele on Saaremaal arvukalt ajaloolisi vaatamisväärsusi: kirikud, mõisaansamblid, muinaseestlaste linnused, vanad talukompleksid ning Kuressaare linnus. Albumis on kujutatud Saaremaad, tema loodust, elanikke ja ehitisi nii, nagu need nägid välja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil enne Teist maailmasõda. Albumi koostamisel on silmas peetud temaatilist mitmekesisust ja saartele iseloomulike objektide ja tegevuste kajastamist. Piltidel on mõisad, kirikud, koolid, tööstused, sadamad, tuletornid, tuulikud, külad, kõrtsid, samuti rahvakultuur ja saarte unikaalne loodus jms. Piltide esitus algab Muhumaalt, kulgeb üle Saaremaa ja Vilsandi ning lõpeb Ruhnu saarega. Piltide autorite seas on niisugused Eesti fotoajaloo tuntud nimed nagu Johannes Pääsuke, Carl Sarap, vennad Parikased, Nikolai Königsfest, Carl Bulla ja Carl Kirschhoff. Pildiallkirjad on eesti, soome ja inglise keeles. Album on valminud kirjastuse Argo ja Saaremaa Muuseumi ühistööna. Kasutatud on nii Sven Karjahärmi vanade fotode kollektsiooni kui ka Saaremaa Muuseumi rikkalikku fotokogu. Album ilmub kirjastuse Argo sarjas "Vana Eesti: ehitised ja innimesed". 2006. aastast alate on ilmunud 13 albumit.

Ajalooline Tartumaa oli küll kõvasti suurem kui nüüdne maakond, kuid ka praegustes piirides jäävad selle piiresse paljud endised rüütlimõisad. Nii mitmedki mõisahooned on suisa lossid – nagu Alatskivi, aga ka Karlova ja Mäksa. Kaunitele hoonetele pakub lisa sama kaunis loodus ja sellest sünnib harmoonia, mis iseloomustab pea igat siinset mõisaansamblit. Kõrgeid jõekaldaid on ära kasutatud Tähtvere ja Karlova mõisates, samavõrd hunnituid vaateid pakuvad Mäksa, Kastre, Luunja, Kaagvere, Kukulinna ja Kavastu. Kus loodusest jäi väheks, seal tuli istutades, kaevates, ehitisi ja skulptuure püstitades appi inimkäsi, nagu näeme Luke mõisaparki sisenedes, kus kauguses heiastuvat Veenuse kuju valvab morn lõvipaar. See on ilu maailm! Siiski võib mitmel pool jälgi mõisaajastust märgata vaid tõeliselt treenitud silm. See, kes tahab ja oskab näha. Käesolev raamat on rikkalikult illustreeritud ülevaade kõikide praeguse Tartumaa alal asunud rüütlimõisate ajaloost alates nende esmamainimisest tänapäevani. Raamatus jutustatakse ka nende mõisatega seotud tuntumatest aadlimeestest ja -daamidest.

Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.

Raamat annab ülevaate eelmise sajandi ajalugu mõjutanud olulisematest sündmustest. Max Jakobson analüüsib XX sajandi alguses kõige jõukama, harituma ja arenenuma maailmajao Euroopa saatust pärast seda, kui tema kõige vägevamad rahvad meeletutesse sõdadesse tormasid. Lähemalt käsitletakse ka hõimuvelledest soomlaste võitlust rahvusliku säilimise nimel.

Marko Mihkelson Kujundaja Mari Kaljuste Raamat annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal. Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994–97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega. Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv "Vene õppetunnid".

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

Raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ja korrigeerib mitmeid meie vanema ajalooga seotud küsimusi. Vene riik tekkis sisuliselt slaavlaste osaluseta, laienedes alles hiljem slaavi aladele, alistades ja maksustades sealsed rahvad. Nimetus ‘venelased' tähistas eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust: algselt olid selles valdavaks friisid, seejärel skandinaavlased, siis mitmed läänemeresoome rahvad ja merjalased ning alles nende järel slaavlased. Slaavistumine hoogustus pärast seda, kui 988-989 võeti vastu slaavi vormis ristiusk, misjärel seni riigiloomes kaasa löönud muinaseestlased Venest lahku lõid. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi algusaegadest kohalikele rahvastele jäänud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. "Tappidest lahti maailm" kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

"Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes." – Philipp Blom

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. Suursaadik Jari Vilén ja professor Markku Jokisipilä asetavad päevikumärkmeis kirjeldatud üleelamised Soome sõjaaegse välis- ja kaitsepoliitika taustale. Laitineni päevaraamatud on esitatud täielikul kujul, kärbeteta. Märkmed on tehtud hetkeolukorras ja -meeleolus, neid ei ole tagantjärele tsenseeritud ega muudetud ning need pakuvad autentse pildi rivisõduri argipäevast kodust kaugel, võõras mundris. Päevikulehekülgedelt jõuavad meieni nii kirjutaja noorus ja siirus kui ka kasvav kibestumus, tülpimus ja sõjaväsimus. Laitineni kirjeldused sellest, kuidas sakslased kohtlesid nii juute kui ka teisi kohalikke elanikke ja sõjavange, on oma sünguses jahmatavad ning kõnelevad vapustusest, mille nähtu ja kogetu soomlastest vabatahtlikes tekitas. Saatesõna raamatule kirjutas Mart Laar. Jari Vilén on Soome diplomaat ja poliitik. Ta on olnud Soome suursaadik Poolas ja Ungaris ning Euroopa Liidu suursaadik Euroopa Nõukogus. Enne diplomaadikarjääri oli ta parlamendisaadik ning Euroopa asjade ja väliskaubandusminister. Hetkel on ta Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni nõunik Arktika küsimustes. Markku Jokisipilä on Soome ajaloolane ja riigiteaduste doktor, Turu ülikooli professor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid sõja- ja poliitilisest ajaloost.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.

Strobe Talbott oli USA asevälisminister Bill Clintoni valitsemise ajal ning tema vastutas endise Nõukogude Liidu riikidega seotud küsimuste eest. Need on Strobe Talbotti memuaarid, mis räägivad välispoliitika telgitagustest. Mahukas raamatus puudutatakse korduvalt ka Eestiga seotud küsimusi ning autor kirjutas eestikeelsele väljaandele eraldi eessõna. Tegu on viimase pooleteise aasta kõige tsiteeritumate poliitiliste memuaaridega ning selles valdkonnas kõige otsesemalt Eestit puudutava teosega.

Palgamõrvar laskis käesoleva raamatu autori, ajakirjanik Anna Politkovskaja 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus Vladimir Putini sünnipäeval. Politkovskaja on tuntust kogunud Tšetšeenia sõdadest rääkivate raamatutega. Autori viimaseks jäänud raamat "Vene päevik" juhib tähelepanu uuele ja murettekitavale ajajärgule Venemaal. Raamat annab kronoloogilise ülevaate riigis toimunud sündmustest alates 2003.aasta parlamendivalimistest kuni Beslani kooli piiramise tagajärgedeni. Päevik lõpeb 2005. aasta augustis. Anna Politkovskajal on elada jäänud natuke rohkem kui aasta...

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest. Uustrükile on saatesõna kirjutanud Evy Laamann-Kalbus.

"Tulevik on ajalugu" räägib Venemaast viimase kolmekümne aasta jooksul, ühendades isikliku ja akadeemilise vaatenurga. Isiklikku vaadet pakuvad seitsme inimese elulood, nii et autor on raamatut nimetanud ka romaaniks tõsielust. Ühiskonnauurijate abiga otsib Gessen vastuseid küsimustele, miks demokraatiapüüdlused nurjusid, kuidas siis õigupoolest nimetada praegu valitsevat režiimi ja miks homo soveticus kõigest hoolimata surematuks osutus. "Populaarsed raamatud Venemaast või ka teistest riikidest jagunevad kahte põhilisse kategooriasse: lood võimuinimestest (tsaarid, Stalin, Putin ja nende ringkonnad), mis püüavad selgitada, kuidas riiki on juhitud ja juhitakse, ja lood tavalistest inimestest, mis püüavad näidata, kuidas nendes riikides elada tundub. Olen kirjutanud mõlemat sorti raamatuid ja lugenud kõvasti rohkem. Aga isegi parimad neist – õigupoolest just eriti parimad neist – pakuvad vaid ühe aspekti riigi loost. Kui mõista ajakirjanikutööd, nagu mina tavaliselt mõistan, India mõistujutuna kuuest pimedast mehest ja elevandist, pakub enamik raamatuid Venemaast vaid elevandi pea või jalgade kirjeldust. Ja isegi kui mõned raamatud kirjeldavad ka looma saba, lonti või keret, üritavad vaid vähesed selgitada, kuidas see loom kokkuvõttes välja näeb, või seda, mis loom see üldse on. Minu plaan oli sel korral looma nii kirjeldada kui ka määratleda." – Masha Gessen Masha Gessen (snd 1967)on Moskvas sündinud ja praegu USA-s tegutsev ajakirjanik ja inimõiguslane. Ta on avaldanud üheksa raamatut, sealhulgas Vladimir Putini biograafia "Näota mees" (Tänapäev, 2012). "Tulevik on ajalugu" kuulutati 2017. aastal USA riikliku raamatuauhinna võitjaks, samuti valisid The New York Times, Los Angeles Times ja Boston Globe selle aasta parimate raamatute hulka.

"Seda raamatut lugemata pole mõtet Euroopa Liidu asutustesse tööd otsida. Ka Euroopa Parlamenti kandideerijal peaks need mõttekäigud loetud olema". Indrek Tarand Luuk van Middelaar (s. 1973) on Hollandi poliitikafilosoof. Praegu töötab ta Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman von Rompuy nõuniku ja kõnekirjutajana. Tema esimene raamat, "Politicide", ilmus 2009. "Teekond Euroopasse" on tõlgitud mitmesse keelde ning on 2012.a. saanud Sokratese auhinna kui parim hollandi filosoofiaraamat ja samuti Euroopa raamatuauhinna. Autor on õppinud Grönigenis ja Pariisis ning tal on filosoofiadoktori kraad Amsterdami Ülikoolist (2009).

1999. aasta kevadel algas Euroopas sõda. Kui Jugoslaavia Kosovos oma kodanikke ründas, astusid nende kaitseks välja USA ja teised NATO liikmesriigid. See oli tänapäeva sõda: oma ulatuse poolest piiratud ja iga samm hoolikalt kaalutletud, nii sõjalise kui ka poliitilise tagajärje seisukohalt. Sõja lõppedes, pärast kümme nädalat väldanud õhurünnakuid, viis Jugoslaavia sõjaväe Kosovost välja ja Kosovo albaanlased said oma koju tagasi pöörduda. Nende jaoks oli see sõda üks samm pikal teel, mis lõppes 17. veebruaril 2008 riigi iseseisvuse väljakuulutamisega. Tähelepanuväärne on see, et mitte ükski NATO sõdur lahingus ei hukkunud. Kindral Wesley K. Clark oli selle võimsa sõjalise jõupingutuse üks juhte. Oma raamatus kirjeldab ta diplomaatia ja sõjalise strateegia ühitamisel ette tulnud raskusi, aga ka sõjategevuses osalenud NATO liikmesriikide endi sisemisi võitlusi. Clark aitab meil paremini mõista otsuste telgitaguseid, näidates elavalt vastuolusid NATO liikmesriikide seas ning Ühendriikide valitsusasutuste vägikaikavedu.

JerLee Randall soovis saavutada edu -- sellist edu ja sõltumatust, mida ta suutis kätte võita oma abikaasast ja perekonnast loobudes ning kirjanikuna karjääri tehes. Kuid seks, alkohol, narkootikumid ja rock'n'roll üksiku naise Hollywoodi ja New Yorki pöörases elus ainult süvendasid üksindust ja sisendasid temasse kohutava tõe -- kuulsus tuhmub ja sõbrad kaovad just siis, kui neid kõige rohkem vajatakse. Selles südantlõhestavas ja valusas romaanis kajastab Harold Robins -- maailma enimmüüdud kaasaegne kirjanik -- maailma, kus ainukesed väärtushinnangud on raha, kuulsus ja heaolu, valelikkus ja teesklus.

Bill Bryson kirjutas raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias" 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.

Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi. 2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat "The Road to Little Dribbling", mida võib lugeda raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt" järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Julmad võimuhullud, usinad töörügajad või ekstravagantsed teismelised? Millised olid Rooma keisrid tegelikult?

"Rooma keiser" uurib antiikaja Rooma maailma valitsejate kohta käivaid fakte ja väljamõeldisi, küsides, mida nad tegid, miks nad seda tegid ja miks on lugusid nendest räägitud sellistes ekstravagantsetes, mõnikord jubedates värvides. Vaatame suuri võimu, korruptsiooni ja vandenõude küsimusi. Aga samuti vaatame nende elu igapäevaseid praktilisi seiku. Mida ja kus nad sõid? Kellega nad magasid? Kuidas nad reisisid?

Raamatu käigus kohtume paljude inimestega, kes polnud ise keisrid ega püüdnud selleks ka saada, aga kes muutsid keiserliku süsteemi võimalikuks: ettevaatlikud aristokraadid, orjaseisuses kokad, usinad sekretärid, õukonnanarrid, isegi arst, kes ravis noore printsi kurgumandlipõletikku. Rooma impeeriumi kui süsteemi säilimine poleks mõistetav, kui seda oleksid valitsenud üksteise järel vaid hullunud autokraadid. Mind huvitab, kuidas need hullumeelsuse lood tekkisid, kuidas impeeriumis tegelikult asju aeti, ja roomlaste hirmud, et keisrite võim polnud mitte niivõrd verine (see oli ootuspärane), vaid pettusele ja teesklemisele rajatud kummaline ja rahutuks muutev düstoopia.

Mary Beard on Cambridge’i ülikooli antiigiteaduse emeriitprofessor ja iganädalase kirjandusülevaate The Times Literary Supplement antiigiteaduse toimetaja. Akadeemiliselt on ta tuntud kogu maailmas. Tema varasemate teoste hulgas on Wolfsoni auhinna võitnud "Pompeii", "Confronting the Classics", "Women & Power" ja viimati ka "Twelve Caesars". Ta on teinud arvukalt telesarju ning tema raamatuid on avaldatud rohkem kui 30 keeles. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "SPQR".