Järgnev lugu on täiskasvanutele ja lastele. Sissejuhatus on täiskasvanutele, sealt edasi lastele.

Noore prosaisti esikromaan arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile omases iroonilis-satiirilises laadis.

Lühiromaani ja novellilaadsete miniatuuride kogus avatakse kirjanduslike paroodiate näol reaalelu läbi kõverpeegli, milles ilmnevad inimnõrkuste mitmed erinevad tahud.

Valik noorema põlvkonna kriitiku teatri- ja kirjandusalaseid kirjutisi ajavahemikust 1975-1985. Valdavalt esseistlikus laadis käsitletakse lavastusi ja teoseid, vastavate ainevaldade aktuaalseid küsimusi ja mõtiskletakse kunstiprobleemide üle laiemalt.

Romaani tegevus toimub poole sajandi jooksul 1960–2010. Mitmete kõrvuti kulgevate ja siinseal põimuvate elusaatuste kujutamise kaudu otsib autor küsimust vastusele, miks läks kõik nii, nagu läks, miks on Eesti Vabariik säärane, nagu ta on? Ja kuidas peaks mõtlev inimene sellesse kõigesse suhtuma? Autori lõikav iroonia vaheldub skepsise ja resignatsiooniga, kui maalib pildi ajastute vahetumisest, arutleb ideaalide ja tegelikkuse üle. Elu on, nagu ta on, ja viimases instantsis ei ole selle üle mingit kohtumõistmist.

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

Romaan. Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.

Katsugu lugeja end mõelda tagasi 1991. aastasse, kui Lennart Meri oli Savisaare valitsuse välisminister. Katsugu mõelda end Toompeale, kus paiknes toonane välisministeerium. See oli raske aeg. Nagu ütles Lennart Meri, me pidime üheaegselt majas elama ja samas seda alles ehitama. Taas pidi endalt küsima: kust me tulime ja kuhu läheme? Eestisse tekkisid uued poliitikud, paraku väga erineva tagamaaga. Täna on Eesti ammu ÜROs, on NATOs ja Euroopa Liiduski. See raamat on aegadest, kus Eesti tegi selles suunas alles esimesi samme. Ja nende sammude astujatest. See aeg tundub väga kaugel olevat, nagu lapsepõlv, ühes oma koomiliste ja tundeliste külgedega. Ometi - sinna pole veel paarikümmet aastatki. Mitmed selle aja kangelased on praegugi veel täies jõus. Siiski, kui lugeja arvab ära tundvat mõne praeguse tegelase prototüübi, suhtugu ta sellesse ettevaatlikult, sest ajalugu ja ilukirjandus pole kunagi üks ja seesama. Siiski, ärgake, vanad varjud!

Lennart Meri käe all kujunes ministeeriumist pigem loominguline kui bürokraatlik asutus. Tolle vaieldamatult rahvusvahelise mehe ümber koondub ka Muti romaan. Siin on Merist saanud kantselei šefi ehk Rudolfo prototüüp. Mutile omaselt on toimunud veel teisigi nihkeid: romaanis väljendab šeff ennast enamasti tantsu abil. Seda võib tõlgendada vihjena diplomaatiale kui omamoodi etendusele. Kuid kahtlemata iseloomustab tantsimise kujund tõepoolest hästi ka Meri nõtket suhtlemismaneeri. Lennart Meri tegevus välisministrina (1990–1992) on legen­daar­ne – ja mitte ainult riigiametnike seas. Kuid kindlasti on Meri-aegsest välisministeeriumist, nagu ka taasiseseisvunud Eesti diplomaatiast mitmed olulised raamatud veel kirjutamata. Siiani aga näikse teema inspireerivat eeskätt ro­maane.