Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Ajalooline romaan Ateena kauni hetääri Daphne seiklusrikkast elust. Romaani tegevus toimub Kreeka-Pärsia sõdade ajal ja algab Ateenas, kus võluva Daphne armastust püüdlevad Kreeka rikkaimad ja mõjuvõimsamad mehed. Ometi armub ta mehesse, kes on tema vastu ükskõikne - see mees on Themistokles. Kuna romaani tegevus on põimunud sõjaga, siis on tegu rohkem põneviku kui traditsioonilise armastusromaaniga. Originaali pealkiri Die Tochter der Aphrodite.

Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Jüri Remmelgas oli Eesti Leegioni sõjakirjasaatja Teises maailmasõjas. Eelnenud 14 aastat ajakirjanikuna ja aasta vabatahtlikuna Idarindel olid parimad eeldused selleks tööks. Ta kirjeldab elu Berliinis sõjakirjasaatjate keskuses, sealset preisi korda ja tsensuuri, kuid ka oma ameti eeliseid, nt ligipääs salastatud teabele. Kujutlus Eesti Leegionist kui tulevaste Eesti rahvusväeosade tuumikust annab mõtte eestlaste vastupidamisele tolles SS-i pesas. Ka leegioni õppekeskust Debicas ja leegionäride esimesi ränki lahinguid kirjeldab autor põhjalikult. Tema sõltumatu ja omas ajas väga objektiivne mõtteviis on eriti sümpaatne.

Tenori enese saatesõna raamatu kaanelt: Tahan rääkida inimestele, kes minu vastu huvi tunnevad, kui vahva ja põnev mul on nende aastate jooksul olnud. Püüdsin rääkida kõigest, mille vastu nad minu arvates huvi võiksid tunda ning ühtlasi selgitada, mida ma tunnen enesele tähtsate asjade suhtes. Püüdsin edasi anda elutarkust, mida ma kunstniku ja inimolendina arvatavasti omandanud olen. Oma lugu rääkides ei kavatse ma ka viieteistkümne aasta jooksul juhtunud halbadest asjadest üle libiseda. See pole mu loomuses, ning kui ma raskused ja ebameeldivused siiski maha vaikiksin, ei usuks inimesed, et nad loevad tõelisest elust. Ometi kaldub vaekauss -- hoolimata valust ja kurbusest, mida olen tunda saanud nagu kõik teisedki -- märgatavalt õnne, mitte kurbuse poole. Mitte miski, mida olen tundnud, pole mind süngeks muutnud ega masendanud. Ma armastan oma elu. Loodan, et te saate seda raamatut lugedes aru, miks.

Hedvig Hansoni raamat räägib meile seni jutustamata loo teenimatult unustusse langenud andekast ja emotsionaalsest näitlejannast ning tundlikust, haprast ja armsast naisest – Ellen Kaarmast, oma vanaemast. Ja kuigi nad selles maailmas mitte iialgi kohtunud ei ole, on seda südamlikku raamatut lugedes tajutav kahe loojahinge lähedus ja mõistmine. See on lootusrikka alguse ja kurva lõpuga lugu ühest ülekohtuselt vara pooleli jäänud näitlejateest, kus ometigi selle lühidusele vaatamata palju sära on.

Raamat "Kulu ja tulemus" on juhtimisarvestuse valdkonnas võib-olla et viimase kümnendi kõige olulisem teos, selle keskmes on tegevuspõhine kulujuhtimine, kuid erinevalt paljudest varasematest selle ala raamatutest pole see siiski nii väga ainult seda teoreetilist kontseptsiooni tutvustav. See on raamat mitte ainult raamatupidajatele, vaid sisuliselt kõikide alade ja isegi kõikide tasemete juhtidele, kes soovivad mõista, kuidas tegelikult tekib kasum ja tulemus. See pole lugemiseks just lihtne raamat, kuid moodsa kulujuhtimise käsiraamatuna on see hindamatu. Robert Kaplan on kuulsamaid kaasaegseid kulujuhtimise teoreetikuid. Tema nime seostatakse ka ühe tänase kuumema juhtimiskontseptsiooni, Balance Scorecard´i tekke ja arenguga.

Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse võtmeprobleeme. Siin ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi.

Eesti Ajalehtede Liidu 2007. aasta parima arvamusloo autor.

Sageli küsitakse Vargamäed külastades, kas kõik oli elus nii nagu romaanis. Siis selgubki, et koguni mitte. Kirjanik ei kopeerinud elu, vaid võttis sealt materjali ja vormis seda oma kunstiliste kavatsuste järgi. Paljud sündmused ja olukorrad kujunevad romaani-Vargamäel sootuks teisiti, kui nad toimusid omal ajal tegelikkuses. Kirjaniku isa pole kunagi sõbrutsenud oma saunamehe naisega ega temaga naitunud. Ei teata Jussi, kes oleks end üles poonud. Ei mäletata, et mõni sulane oleks lasknud Pearut läbi peksta. Ja Pearu kohta kinnitatakse, et ta pole kunagi kaevuraketele istunud...Selles raamatus viib Ilmar Sikemäe lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.

Kõpp oli üks suurtest eestlastest, kes alates 19. sajandi viimasest kümnendist mõjutasid ligi viiekümne aasta jooksul Eesti elu, panid aluse meie omariiklusele ja pidid nägema ka selle hävingut. Eesti aja- ja kultuuriloo ühe parima tundja avarapilgulise ja mõistva suhtumisega kirjutatud ning paguluses Rootsis ilmunud kultuuriloolise kallakuga mälestustes "Mälestuste radadel" (I–IV, 1953–1987) jõuab autor meenutustega lapsepõlvest 20. sajandi teise kümnendi lõppu, Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja aega. Eesti luteri kiriku juht ja Tartu ülikooli rektor, usuteadlane ja ajaloolane Johan Kõpp sündis 9. novembril 1874 Viljandimaal Holdre vallas kutsari pojana. Kõpp õppis Valga koolides ja Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1906 Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja kauaaegne vilistlaskogu esimees. Ta kuulus ajalehe Postimees toimetusse, oli Pärnu gümnaasiumide usu- ja eesti keele õpetaja ning pikemat aega Laiuse kiriku õpetaja. Kõpp võis tegeliku usuteaduse professorina aastast 1916 esimesena Tartu ülikoolis õpetada eesti keeles, oli 1919–1939 sama aine professor, usuteaduskonna organiseerija ja dekaan, 1923–1928 ülikooli prorektor ja 1928–1937 rektor, ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1939–1944 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop. Kõpp põgenes 1944. a septembris Rootsi, kus tegutses edasi piiskopi ja 1957. aastani peapiiskopina. Ta kuulus Kristliku Rahvaerakonna nimekirjas Asutavasse Kogusse ja andis mh lõpliku kuju Eesti iseseisvuse manifestile ning oli 1939–1940 Riiginõukogu liige. Kõpul on olnud suur osa luteri kiriku töö korraldamisel vaba rahvakiriku aate järgi ja Tartu ülikooli rahvusülikooliks kujundamisel. Ta oli kodumaal juhtivalt tegev väga paljudes organisatsioonides. Tartu ülikool valis ta 1934 oma audoktoriks. Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.

Selles raamatus sõidab Armando jalgpalliklubi Lõuna-Eestisse spordilaagrisse. Armando sõbruneb kohaliku poisi Tobiasega, kes unistab jalgpalliklubis mängimisest. Kahjuks ei luba Tobiase mamma lapselapsel jalka mängimisele aega raisata, sest maal tuleb teha palju igasuguseid talutöid. Nii nagu mamma ütleb, on tal vaja Tobiast ja tema vendi «kitskma ja tomatiid valama». Aga jalgpall võidab alati. «Armando suvelaagris» on järg raamatutele «Armando» ning «Armando ja Ahjulinnud».

"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum. Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi "Seitsme venna" etenduse ajal, kui "Uurali kaja" näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi? Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.

Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles lasteraamatuid. Tema esimene raamat "Varastatud oranž jalgratas" (2008) on tänaseks samanimelise lastetükina Eesti Draamateatris lavalaudadele jõudnud. Kuldne Lurich on kuues seiklusraamat, kus Supilinna noordetektiivid lahendavad kõige raskemat juhtumit, mis neile ette tulnud. Tartu Spordimuuseumist kaob salapärastel asjaoludel kuldne Georg Lurichi kuju. Politsei on nõutu, nagu ka muuseumi personal ning appi kutsutakse salaselts Ramps - vennad Olav ja Anton, sõbrannad Sadu, Reilika ja Mari ning loomulikult ka Mati, detektiivininaga Prantsuse buldog.

Selles raamatus sõidab Armando klassiga Inglismaale. Kultuurireisi kavas pole kahjuks jalgpalli, aga ega sellest Inglismaal pääsu ei ole. Armando kohtub palliplatsil mitte ainult inglise noorte, aga ka enda õpetajatega. Raamat on jalkapoiss Armando seikluste neljas osa.

Nii üksteist korda öeldi: «Palun Taadu!» Siis Taadu hakkas naerma: Olgu, saagu te tahtmine, ma lähen väravasse ja teie proovige, kas saate sisse. Loomad leiavad kummalise kera, aga paljud neist juba teavad, mida sellega teha. Mängu tuleb ka väike tüdruk Herta, kes on suvel maal Taadu juures, ja ega Taadugi ei tohi kõrvale jääda. See on lõbus raamat jalgpalli mängimise võlust, mis sai valmis nelja oma ala professionaali söödumängu tulemusena – Mika Keränen mõtles välja loo, Contra sättis selle luulevormi, Elina ja Joonas Sildre lisasid pildikeele. Aga kes lööb lõpuks värava, kas hoopis mõni loom? Seda mängu saab jälgida just raamatust «Herta, löö siseküljega!»

Khaba ja Nebra pole tavalised lapsed. Nad on kaks muumiapoissi, kelle koduks on muuseum Tartu Ülikooli peahoones. Raamatu tegevus algab sellest, kui Khaba eksib Zeusi reeglite vastu ja ta ei tohi osaleda aulamängudel enne, kui teeb ühe heateo oma südamest. Aga see polegi nii kerge...

Kas avatud ühiskond jääb ellu? Kas Euroopa laguneb? Kuidas majanduskriisist jagu saada? Kas eurooplastel on lootust end jälle turvaliselt tunda? "Vasturevolutsioon" mõtestab Euroopa viimaste kümnendite arengut, uurides liberalismi rolli praeguses populismi pealetungis. Populismist on saanud liberaalide lemmikteema, kuid paraku on liberaalid olnud osavamad näpuga näitama kui peeglisse vaatama, kinnitab endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka. Autori sõnul tuleb Euroopa liberaalne projekt uuesti leiutada ja luua. Euroopa ei ole kohanenud viimase kolme kümnendi geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega. Euroopa demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimismudel ei käi üht jalga uute keerukate linna-, pangandus-, terrori- ja rändevõrgustikega. Liberaalsed väärtused, mis tõid Euroopale pika õitsengu, on reedetud. Emotsioonid, müüdid ja valed on jätnud napilt ruumi arukusele ja lepitusele. Autor uuribki neid Euroopa arengu tahke ja näitab ka väljapääsu labürindist.