Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
.jpg)
.jpg)
Ilukirjandus
Vaata veel
Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.
Jaanus Tamme luulekogu „1+1“ on autori teine raamat, mis jätkab tema varasemat loomingulist suunda, kuid lisab uusi kihistusi ja tähelepanekuid. Teos on üles ehitatud poeetilisteks mõtisklusteks, kus omavahel põimuvad isiklik kogemus, ühiskondlikud motiivid ja inimese sisemiste pingete kirjeldus. Autor toob lugeja ette küsimusi, mis puudutavad nii igapäevast eksistentsi kui ka laiemalt inimsuhteid, pakkudes seeläbi lugejale äratundmishetki ja mõtteainet. Kogumiku pealkiri „1+1“ viitab sümboolselt liitmisele ja ühendamisele, olgu see siis kahe inimese, kahe mõtte või kahe maailma kokkupuude.
Raamat käsitleb inimeste tunde- ja mõttemaailma sõlmpunkte, tuues esile sisemisi vastasseise ja otsinguid. Tamm vaatleb armastuse, läheduse ja üksinduse teemasid, samuti arutleb ta inimese koha üle ühiskonnas ja ajas. Luulekogus vahelduvad intiimsemad, isiklikud tekstid üldisemate, filosoofiliste mõtisklustega, mis puudutavad elu mööduvust ja väärtuste püsivust. Autori kujundikeel on lakooniline, kuid tihe, suunates lugejat süvenema pigem sisusse kui vormilisse kaunisse kõlama.
Jaanus Tamm (1957–2010) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Tema loomingusse kuuluvad nii luulekogud kui ka jutustused, mille keskmes on inimese sisemaailm ja eksistentsiaalsed teemad. Tamm alustas avaldamist 1980. aastatel ning on tuntud oma lakoonilise ja samas sügava väljenduslaadi poolest. „1+1“ on tema teekonna varasemat etappi iseloomustav raamat, mis kinnitas tema positsiooni eesti luule maastikul.
Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.
Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev.
Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.
Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna „vene“, märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust.
Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.
Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa.
Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus.
Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!
Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni?
Romantiline lühijutustus „24 päeva uue ja parema eluni“ on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja „Mõni õhtu romantikat“ 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coach’i tegevusel saab silma peal hoida blogis aadressil www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.
Kui surivoodil lebav Mallory palub oma pojal helistada numbril, mis on kirjas lauasahtlisse peidetud paberitükil, ei oska Link midagi arvata, kõige vähem seda, et telefonile vastab Jake McCloud isiklikult. On 2020. aasta hiliskevad. Jake’i abikaasa Ursula on eelseisvate presidendivalimiste favoriit. 28 suvist nädalavahetust alates aastast 1993 toovad lugeja ette loo ühest armastusest, mis piinab ja ülendab, rikastab ja hävitab, kuid ometi ei kustu.
soodukaga
Vaata veel
"Pariisi saladused" on eepiline romaan, mis inspireeris "Les Miserables".
Alates 1842. aasta juulist kuni oktoobrini 1843 tormasid pariislased igal nädalal ajalehte ostma, et saada uusimat osa Eugene Sue'i "Pariisi saladustest", mis on üks Prantsusmaa esimesi sariromaane.
See on põnev lugu Rodolphe’ist, õilsa südamega ja salapärase päritoluga kangelasest. Sue romaan lõi linnamüsteeriumi žanri ja inspireeris paljusid, sealhulgas "Hüljatud" ja "Monte Cristo".
Sensatsiooniline, kirglik, haarav "Pariisi saladused" on kahtlemata üks meelelahutuslikumaid ja mõjukamaid 19. sajandi teoseid.
Iga raamat on nagu inimene: ta räägib sinuga. Raamat võib jutustada põnevat lugu, võib teha nalja, panna mõtlema, anda midagi uut teada. Selle raamatu kaudu siin kohtub lugeja korraga paljude raamatutega. Mõnega neist sobib jutt juba päris väikesel lapsel, mõnega rääkimiseks peab natuke kasvama.
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
Uued tooted
Vaata veel
Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõida. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: „Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?“ Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks – minu sõnadega – käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõetaoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui „minad“ või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.
Hollandi psühhiaatri Bernard Lievegoedi raamat vaatleb inimkujutluse terviklikkust antroposoofiliselt seisukohalt. Esimene üldosa kirjeldab inimese arengu erinevaid külgi antroposoofilise inimkujutluse ja maailmakäsitluse taustal. Teine osa annab ülevaate biograafilise teraapia põhijoontest ning on mõeldud professionaalsemalt suunitletud lugejale. Raamat on 50 aasta pikkuse isikliku kogemuse tulemus, mistõttu tal on isiklik kallak.
Andres Herkeli teos „Ajalugu on rikas“ käsitleb Eesti poliitilist ja ühiskondlikku ajalugu, peamiselt 20. sajandi alguse ja keskpaiku.
Ameerika jutlustaja Dick Eastmani praktiline plaan isiklikuks palveks. Hea töövahend igale kristlasele oma palveelu rikastamisel. Raamat annab piibelliku mudeli, kuidas iga päev tund aega palvetada. Vaadatakse palve olemust, selle erinevaid osi (näiteks ülistus, piht, mõtisklus, kuulamine, isiklikud palved) ning nende piibellikke aluseid.
Eestlaste raske põli on nüüd ametlikult lõppenud, sest „Tõeraamat“ juhatab meid tahes-tahtmata erilise vägevuse poole! Kui Johannes Gensfleisch zur Laden zum Gutenberg oma maailma esimese trükimasina käima tõmbas, tundis ta, et midagi on puudu. Piibli paljundamine oli küll püha ja tore, aga masin oli kuidagi ... avanematu ja igav. Viga oli loomulikult selles, et vanale heale Johannesele ei laskunud õnne trükkida Avanejate „Tõeraamatut“. Nii tema üldiselt geniaalne bisnutt tasapisi ära kärbuski. Eks ta olegi ju loomulik, et tõeraamatulaadne avanemine peab esmalt teoks saama ikka eestlaste ehk Kungla rahva seas.
Spetsialistid kinnitavad, et „Tõeraamatu“ lugejatest 95% tunneb stressi kadumist, jõu taastumist, allergiate hääbumist ning loomulikult intellektuaalset ja meelelist naudingut! Eriliselt õnnelikel lugejatel avanevat käbinääre lausa kahekordselt! Vanarahvas räägib, et kui „Tõeraamat“ kevadisel pööriööl voodi alla peita, sünnib perre lapsi nagu jänestel! Lisaks paljastab hüva trükis selliseid saladusi, et tõenäoliselt peavad siinpool sood tegutsevad salateenistused oma mikrofonid ja räim-tomatis konservid kokku pakkima ja kurvalt kodumaale tagasi vantsima. Näiteks lugu „Eesti Vabariigi eelmised elud“ teeb kõigile selgeks, et siinkandis tüli norida ei maksa ning Malle Läsna Mangi horoskoop teeb tuleviku eriliselt selgeks. Et eestlased ennast kogemata hiinlasteks ei peaks, avaldas Püha Markkus oma revolutsioonilise maausu horoskoobi. ... ja see kõik on vaid jäämäe veepealne osa!
Üks eesti loetumaid huumorisaite Avanejad asutati omal ajal vastukaaluks Telegram.ee „reptiili-uudistele“. Avanejate horoskoop oli 2013 üks loetumaid uudiseid Postimehes (üle 200 000 lugeja).
Näitust „Kaugete meelte kuma“ on vorminud viimase pooleteise aasta vältel toimunud muutused EKKMi sees ja ümber, samuti mõtisklused ühiskondlikust väärtustajust ning teemadest nagu kasinus, unarus ja hoolitsus. Mida mäletatakse, mis unustatakse ning mis saab kunstiajalukku kirjutatud? Näitusemaja, mis on oma elu jooksul läbinud järjepidevalt parandustöid ja ruumilisi uuendusi, on sellele vaatamata väsinud ja pragunev. EKKMi füüsilised ja sümboolsed mõrad on omakorda aineseks ja elupaigaks kunstnike ideedele, külastajate mälestustele, töötajate ettepanekutele, rohkele tolmule ning majja unustatud esemelisele pärandile. See näitus on kasvamisest. Suureks kasvamisest, suuremaks kasvamisest, ümber kasvamisest. Muutus – miski kauge ja köitev – kumab õrnalt eemal, ent piisava keskendumise ja kannatlikkuse korral hakkab äratuntavamaks vormuma, kergelt selginema. Näitusega kaasneb samanimeline eesti- ja ingliskeelne trükis, mille on kirjastanud EKKM ja Lugemik.
The book was published on the occasion of an exhibition by the same title curated by Laura Toots at the Contemporary Art Museum of Estonia (EKKM), 05.06–18.07.2021. The exhibition „Letters from a foreign mind“ has been shaped by both the internal and external changes EKKM has undergone in the past year and a half, as well as contemplating on what is valued in our society and themes like scarcity, neglect and care. What is remembered, what is forgotten and what gets written into art history? The building of EKKM has seen countless repairs and spatial renovations during its lifetime but is nevertheless tired and slowly crumbling. The physical and symbolic cracks are the subject matter and the habitat for artistic ideas, for visitors’ memories, its employees’ proposals, an abundance of dust and material legacy that has been left behind. This is an exhibition on growth. Growing up, growing larger, growing anew. Change – distant and inviting – gently glows from afar but with enough focus and patience, it will begin shaping itself into something more familiar and become slightly clearer.