Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Charlotte, Alexandra ja Cara – kolme põlvkonna naised, kellel on küll erinevad huvid ja kalduvused, kuid keda ühendab emalt tütrele kanduv kindel iseloom ja suutlikkus oma põhimõtetele kindlaks jääda, aga ka võime armastada, toimugu tegevus siis sõjamöllus Afganistanis, Šotimaal või Cornwalli talus.

Kiiret inspiratsiooni elu parimaks ajaks. Humoorikas ja energiaküllane käsiraamat on ideaalne teejuht neile, kes elavad toimekat elu ning kellel on vajalikuks tanklapeatuseks vähe aega. Tulvil praktilisi ja elulisi nõuandeid, mis sütitavad vaimu ja suunavad sind kiirteele oma eesmärkide saavutamise poole, julgustades neid, kes on sinu ümber.

1977. aastal ilmus Priit Pärna joonistatud album-raamat „Kilplased“, mis loeti ühe põlvkonna poolt ribadeks. Kuigi kilplasi ja kilplust on meil alati leidunud, siis viimastel aegadel on selle juures märgata ka täiesti uusi jooni – nii on Priit Pärn joonistanud 2019. aastal kilplaste juhtumistest täiesti uue raamatu.

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see... väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine. Geneviene Cogmani „Nähtamatus raamatukogus” on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

Autobiograafiline teos 12-aastase poisi lapsepõlvemälestustest 1947–1948. aastal Ameerikas. Peategelane meenutab kahte ekstsentrilist inimest, kes tõid tiigile kalale minnes kaasa terve komplekti elutoamööblit. Lugu käsitleb lapsepõlve lõppu, mälestusi ja elu sõjajärgsel ajal hoolekande abirahast, mis kujutab endast nii humoorikat kui ka nukrat pilguheitu minevikku.

Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusvajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi.

Richard Brautigan (1935–1984) on vaba kujutluse õis 60-70ndate Ameerikast, kus ta biitnike, diggerite, lillelaste, närukaelte, professorite, staaride ja kaunitaride vahel liikus. Nihkes proosaga tuntud mehe luule on jaapanlikult põgus mõtteimpro ja hoolib inimesest väga. Brautigan süütab peas lambikese ning annab hea tuju või muheda pikutamise ka siis, kui te harilikult luulet ei loe.

Kai Kase teine novellikogu sisaldab loomingut alates 2018. aastast. Siin on perioodikas ilmunud novelle, aga ka kolm uut. Autor vaeb läbi teravmeelsete tähelepanekute ja tervelt iroonilise vaatenurga inimeseks olemise ilu ja valu.