Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Anya Setoni ajalooline romaan Inglismaa ajaloost 11. sajandil, normannide vallutusretkest Inglismaale ning Norra viikingite avastusretkest Gröönimaale ja Ameerikasse.

Camille Claudel (1864-1943) - kuulsa prantsuse skulptori Auguste Rodin'i õpilane, abiline, kaastööline, modell, muusa ja kauaaegne armuke. Rodini kaudu teda tuntigi, sest kes oleks 19. sajandi Prantsusmaal uskunud, et naisterahvas võiks saada tõeliseks skulptoriks. Camille' saatus kujunes traagiliseks. Rodin kasutas ära ta annet ja ideid, kolmkümmend aastat tuli tal veeta vaimuhaiglasse suletuna. Sinna saatis oma tavatu õe vahepeal endale kirjanikuna nime teinud Paul Claudel - hilisem Prantsuse Akadeemia liige. Ometi mäletatakse Camille'd praegugi - eriti viimasel ajal on huvi ta vastu taas tärganud.

Umbes aasta tagasi puhkes sõda Lõuna-Osseetias, mis kasvas üles Gruusia ja Venemaa täiemõõtmeliseks sõjaks. Käesolevas raamatus kommenteerib Gruusia president nii tollaseid sündmusi, sõja eelmängu ja järgnenud diplomaatilisi mänge ning lahenduste otsimist tulevikuks. Ta kirjeldab ka praegust poliitilist olukorda, Venemaa ja Gruusia suhteid, sõja tähendust Venemaa naaberriikidele ja kogu Euroopale.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

Teos on esimene raamat sarjast, mis käsitleb inimest Euroopa ajaloo erinevatel epohhidel. Üksikute seisuste ja elukutsete esindajate portreede varal annavad Euroopa tunnustatumad ajaloolased lugejale võimaluse tutvuda vastava epohhi inimeste maailmaga. XVII sajand oli Euroopa ajaloos suurte kriiside aeg, kus ühiskond tunnetas selgelt pidevat ohustatust ja ebastabiilsust. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris domineerisid näivus ja illusioon, mis ei peegeldanud aga sotsiaalset reaalsust. Barokiajastut kujundasid kõige enam ususõjana alanud ja suure riikidevahelise konfliktina lõppenud 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja absolutism. Just sel ajastul esile tõusnud kuninga austamine ja absolutistlik kuningavõim tekitasid rahva sügava viha monarhistliku riigi ja selle võimuavalduste vastu. Seda vastuolulist suhet rahva ja suverääni vahel, aga ka religioosseid ja sotsiaalseid konflikte püütaksegi raamatus valgustada, viies kokku ajaloolise tegelikkuse ja XVII sajandi inimeste stereotüübid. Teose autoriteks on Euroopa tunnustatumad ajaloolased.

Antiikaja seitse maailmaimet olid oma ajastu tehnilised ja kunstilised suursaavutused. Kuidas ehitati Cheopsi püramiidi? Kuidas nägid välja Semiramise rippaiad? Kuidas hävis kuulus Artemise tempel? Kuidas ehitati Halikarnassose mausoleumi? Kui suur oli Rhodose koloss? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab vastuse see raamat sarjast Mis on mis. Kujundlikku jutustamisviisi kasutades pakub raamat ühtlasi põneva ülevaate Vahemereäärsest antiikmaailmast.

Autori saatesõna: Järgnev valik Eesti sise- ja välispoliitilist olukorda käsitlevaid kirjutisi pärineb aastatest 1995-1999. Enamik neist on varem ilmunud eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes Eesti Päevaleht, Rahva Hääl, Sõnumileht, Äripäev, Sirp, Kultuurileht, Looming. Olen neid pisut kohendanud ning lühendanud, mõned ka kokku liitnud, kuid vältinud tagantjärele targa parandusi. Sestap on tihtipeale mõttekas heita pilk loo lõpus seisvale kirjutamise kuupäevale. Kahjuks ei ole ma suutnud kaotada paljusid kordamisi, mis säärastes enam-vähem regulaarselt avaldatud seisukohavõttudes ning lühikommentaarides on vältimatud. Kolme-nelja-viie aasta taguseid kirjutisi üle lugedes võisin hea meelega tõdeda, et aeg ei seisa paigal ja nii mõnigi mure ning probleem, mis nõudis veel hiljuti suurt tähelepanu, on tänases Eesti riigis kaotanud toonase tähenduse ning tähtsuse. Muu hulgas püüab see valik kaardistada ning meenutada üht lühikest lõiku teel, mida oleme käimas.

Võiks arvata, et nad olid õnnetähe all sündinud: ilusad, jõukad, suursugused, andekad. Kuid saatus on tujukas, tahab, tõstab seitsmendasse taevasse, tahab, heidab hädaorgu. Ent tavaliselt nõrgaks peetavad naised ei soovi olla pimeda fortuuna mängukannid. Sellest kõigest räägibki Ljudmilla Tretjakova raamat "Venemaa jumalannad".

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.

Mälestuste «Võõrsil» autor Jüri Kotšinev sündis 1960. aastal tema väljendi kohaselt «nõukogude porilombis» ning kirjeldab raamatus oma põlvkonna elu ja selle mõtestamist okupatsiooniajal, Eesti Vabariigi taastamise perioodil ja sellele järgnenud kümnenditel. Raamat kätkeb endas autori poolt kogetut üleminekul totalitarismilt vabasse ühiskonda. Oma põlvkonnakaaslaste arusaamad ja tõekspidamised on kirjeldatud eelmise sajandi teisest poolest kuni Vene-Gruusia sõjani 2008. aastal ning annavad lugejale ettekujutuse, kuidas nägid elu inimesed, kelle noorus möödus eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel okupeeritud Eestis. Sellest johtuvalt on tegemist tolle põlvkonna mõttelaadi kirjeldamisega. Autor suhtles kirjeldataval ajal nii loominguliste inimestega kui ka tegevpoliitikutega. Peale eesti keele- ja kultuuriruumi oli autorile avatud ka venekeelne kultuuriruum ning seda, mida mõtlesid tema venelastest tuttavad, on samuti võimalik raamatust lugeda.

Miks meil järjest vähem aega on? Miks on kõik nii keeruliseks muutunud? Kas demokraatia on see kõige õigem poliitiline süsteem? Miks me truudust murrame? Miks on lennureisid nii odavaks läinud? See raamat räägib muutustest – alates kõige väiksematest ja näiliselt tähtsusetutest muutustest meie igapäevaelus kuni suurte peaaegu hoomamatute muutusteni maailma ajaloos. Samuti räägib ta paljudele tuttavast närivast kahtlustundest, et midagi tuleks ette võtta ja mitte aina leppida status quo'ga. Aga kui tahame asju muuta, peame neid kõigepealt mõistma.

Lihtsad kodumaised taimed annavad sulle vajalikku jõudu ja tunned, kuidas eluenergia paneb sind liikuma ja tegutsema. Metsamoor Irje Karjus soovitab selles raamatus, millised taimed aitavad selitada mõtteid ja ergutavad need vilkalt lendama, muudavad tunded erksaks, meele vabaks ja vaimu teravaks. Taimed tulevad appi ka siis, kui külmetus kiusab, pea valutab, vaevavad seedimishäired või muud tervisemured.

Detsember 1944. Liitlased uskusid, et võit on käega katsuda. . . kuni sakslaste ootamatu pealetung tabas nende vägesid ja ülemjuhatust täieliku šokina. Natsid olid tegutsenud liitlaste luure eest varjatuna ning koondanud kaks hiiglaslikku tankiarmeed, et liitlaste väed põrmu paisata. Ameeriklasi ja ka Eisenhowerit ennast tabanud peataolek tulenes hirmust Saksa langevarjurite ning liitlaste tagalasse tungivate Ameerika mundrit kandvate ning inglise keelt kõnelevate džiibimeeskondade ees. Skandaalne pealetung, mida liitlased püüdsid uudiste keelamisega maha vaikida, põhjustas ameeriklastele üheksa korda rohkem kaotusi kui D-päev. . . ja oleks äärepealt muutnud sõja kulgu.

Sõjaajaloolane Charles Whiting esitab raamatus "Salasõda Ardennides" selle pealetungi köitva kirjelduse.

E-ärijuhtidele mõeldud uus ja täiendatud köide pakub juhtnööre toimetulekuks komplekssusega. Tänase e-ärimaailma väljakutsetega toimetulemiseks peavad teie teod olema seostatud. Käesolevast raamatust leiate kümme juhtprintsiipi, mis annavad vajaliku arusaama sidususest, ning viis praktilist nõuannet nende printsiipide ellurakendamiseks.

Rahandusteoorias on terminil "pension" võrdlemisi konkreetne tähendus – eelnevalt peamiselt riiklikult reguleeritud ja ümber jagatud sissemaksete perioodiline väljamaksmine inimese teatud vanuse saabudes teatud eelnevalt kokkulepitud tingimustel. Oh! Seda peab lausa mitu korda üle lugema, et aru saada. Tegelikult mõistame kõik väga üheselt, mis asi pension on. Meid vähe huvitab, kas pension on riiklik või era, sambad või investeeringud, säästmine või maksmine, vanadus või toimetulek, reguleeritud sotsiaalvõi majandusseadustega, regulaarne või ühekordne. Meid huvitab pensioni puhul ainult üks asi: kui palju on meil vanaduspõlves raha, et oma igapäevaste tegemistega ja elustiiliga hakkama saada. See raamat räägib arusaadavalt ja omakasupüüdmatult, kuidas paremini panustada oma tulevikku ja vanaduspõlve. See raamat räägib pensionidest.

Alan Marcuse "Tänavatest ja tähtedest" on poeetiline ja sügava mõttesisuga teos, mis käsitleb Hollywoodi filmimaailmas töötavate inimeste elu. Raamat loob intiimse ülevaate inimeste igapäevastest kogemustest, kes elavad ja töötavad selles kunstlikus, säravas, kuid tihti ka kurnavas maailmas, kus fantaasia ja reaalsus on tihti segunenud.

Marcus uurib, kuidas need inimesed – näitlejad, režissöörid, stsenaristid, tehnikud ja muud filmiinimesed – eksisteerivad oma unistustes ja tõekspidamistes, samas, kui nad püüavad saavutada edu või toime tulla oma isiklike katsumustega. Tõde ja illusioon, lavastatud maailm ja tegelik elu põimuvad, tuues esile igavese küsimuse inimeste otsingutest tähenduse ja tõe järgi.

Raamat on täis poeetilisi ja tihti mõtlemapanevaid kirjeldusi, mis toovad esile Hollywoodi glamuuri taga peituva inimlikkuse ja selle, kuidas iga inimene püüab oma tee leida täiuslikkuse ja unistuste vahel, mis on sama habras kui need filmikaadrid, mida nad loovad.

Käesolev kogumik sisaldab valiku aastatel 1967-1990 eetris kõlanud raadiomängu "Mnemoturniir" Eesti-teemalistest küsimustest-vastustest. Kogumik ei ole mõeldud teatmeteoseks, vaid eelkõige rahvaraamatuna perekondlikeks mängudeks, samuti abimaterjaliks noortele viktoriinide läbiviimisel.

Kui president Gerald Ford kuulis, et tema personaliülem Donald Rumsfeld oli juba aastaid kingakarpi juhtimistõdesid kogunud, soovis ta lipikutele kirjutatud kollektsiooni näha. Varsti jagati kogu Valge Maja meeskonnale laiali vihikud, mis said töö käigus nimeks „Rumsfeldi reeglid”. Käesolev raamat sisaldabki neid sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humoristlikke mõtteteri, mida raamistavad Donald Rumsfeldi enese, maailma ühe lennukaima tippjuhi elukogemused.

Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahekordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat
firmat. 2011. aastal avaldas ta oma memuaarid „Known and Unknown” („Tuntud ja tundmatu”).

Juhtimiskonsultant Andres Liinat: „Donald Rumsfeldi eripalgelistes ametites kogetu on õnnistatud materjal tarkuseterade ja õppetundide sõnastamiseks. Kuigi on teada, et reeglid ei saa olla aruka mõtlemise aseaine ning juhtimises pole universaalseid tõdesid, on tema koondatud tähelepanekud väärt vähemalt seda, et eneseanalüüsi kalduvustega juhti või poliitikut ka oma juhtimispõhimõtete üle mõtlema innustada.”