Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Novellikogu

Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.

On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas romaani "Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda", otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.

Eesti kultuurilugu on rikas inimlikest kirgedest ja kannatustest, intriigidest ja armastusest. Ahelromaan "Kellakuuljad" süveneb rohkem kui pooldesajasse loojasaatusse kahe sajandi jooksul -- alates Võnnu Körberitest aastal 1800 kuni kõige värskemate luuletajateni aastal 2000. Dokumentaalne aines ja autori isiklik vaatepunkt segunevad omanäoliseks tervikuks. Eesti riigi mõtte arenemine on romaanis üheks allhoovuseks, samuti leiab jälgimist rahvustunde kasvamine, kirjakeele kujunemine, isamaaluule teisenemine, kirjameeste pereelu, armulood ja vastastikune sõprus, sallimatus ning tänamatus. Tegemist on oma ideelt nii huvitava romaaniga, et sellele ei leiagi eesti kirjanduses sarnast. 2000. aasta romaanivõistluse III auhind.

Põhjamaiselt megatähelt Liza Marklundilt ilmub nüüd uus romaan, kus peategelaseks raamatuklubi liikmetele juba "Pommuudisest" tuttav reporter Annika Bengtzon. Liza Marklund on Rootsi kirjanduse tõeline "Pommuudis", ehk oma sõnade järgi "nagu tank tikkkontsadel". See 180 sentimeetrit pikk blondiin on võitnud oma romaanidega kõikvõimalikke kirjandusauhindu, tema raamatute järgi on vändatud filme ning ta on pidev külaline televisiooni jutusaadetes, kus ta julgelt oma seisukohti avaldab. "Pommuudisest" tuttav Annika Bengtzon on tulnud suveks asendama uudistereporterit Õhtulehes. Keset kuuma juunikuud saab ta ülesande kirjutada 19 aastase Josefin Liljebergi mõrvast. Ülesanne osutub arvatust palju keerulisemaks, sest pealtnäha korralik kirikuõpetaja tütar ja üliõpilane osutub seotuks striptiisiklubiga Studio Sex ja asjasse on segatud ka raadiojaam Studio sex (Stuudio kuus), kes süüdistab Õhtulehte andmete varjamises.

Äkki nägi ta saledat ja tõmmut tibi külmkapi sisemusest enda poole vaatamas. Veiko sirutas käed välja. Kõhnad piigad mõjusid ahvatlevalt. Ta saigi tõmmu iluduse kätte, surus ta hellalt oma rinnale, aga too muutus Rannarootsi suitsuvorstiks. Veiks viskas vorsti vastikusega eemale, samas kui külmar sikutas teda jalgadest jääkambri poole. Ta peksis kappi nagu jaksas ja leidis end lõpuks köögilaua alt, tükike vorsti pihus. Lisaks külmkapiga võitlevale Veikole leiab jutukogust "Öised hääled" ka Punase Jänesega koos elava Kerdi, saleda soomlase, kuuris liha praadiva Evaldi, rattasõitu vihkava Emmi, maagilise külgetõmbe omandanud Pauli ning palju teisigi tegelasi. Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga "Väikesed vanamehed", mis võitis 2006. a romaanivõistluse ja võeti lugejate poolt soojalt vastu. Ta on avaldanud novellikogu "Õnnelik jää" ning kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. Tema romaan "Pildilt kukkujad" pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Käesolev jutukogu on tema seitsmes raamat.

Raamatu peatoimetaja on Enno Tammer, koostajateks tuntud ajakirjanikud, teadlased, fotograafid. Tegemist on kaasaegse ja kiire teatmelise aastaraamatuga, kus faktid, sündmused, arvamused, persoonid, fotod ja edetabelid Eestist ja maailmast aastal 2000.a. september-2001.a. september. Raamat kannab aastanumbrit 2002, see tähendab, et teos on aktiivselt kasutatav kogu järgmise aasta, kuni ilmub aastaraamat 2003 (2002. aasta novembris). Aastaraamatu aasta vältab septembrist septembrini, nii saavad kajastatud ka vahetult raamatu ilmumise eeslsed sündmused.

2002. aasta romaanivõistlusel III koha saavutanud romaan

Paavst Johannes Paulus II oli oma pika ametiaja jooksul tunnistajaks paljudele 20. sajandi pöördepunktidele. Mitu aastakümmet oli tal juhtiv roll paljudes Euroopa ja kogu maailma ajaloo olulistes protsessides. Käesolev raamat esitab väikese ülevaate tema kogemustest ning mõtisklused, mis on sündinud keset kurjust, ent tuginevad tema kindlale veendumusele, et headuse vägi saavutab lõpuks võidu. Hinnangutes praegusaja sündmuste erinevatele aspektidele, mis leidsid väljenduse sarjas "vestlused kolmanda aastatuhande koidikul", on Püha Isa mõtisklenud käesoleva tegelikkuse üle mineviku valguses, otsides praegu toimuva juuri, et anda oma kaasaegsetele – nii üksikisikutele kui rahvastele – võimalus "mälu" kaudu selgemalt teadvustada oma tõelist "identiteeti".

Raamat "Väike päike" on päikesemeditatsioon, mille idee sai alguse Helin Mari Arderi samanimelisest imelisest laulust.

Tõenäoliselt on inimene kasutanud ravimtaimi ajaloo algusest peale. Kindlaid tõendeid ravimtaimede kasutamise kohta leidub Vana-Egiptuse papüürustes, mis on koostatud II aastatuhandel eKr. Keskajal sündis Euroopas palju tekste, milles on peale taimede botaanilise kirjelduse mainitud ka nende raviomadusi. Ravimtaimi aitab ära tunda taimede välimääraja, kust saame ka teada, mis puhul ja kuidas ravimtaime korjata ja kasutada. Raamatus „Ravimtaimede väike välimääraja" on • 170 tuntud ravimtaime tüüpiliste tunnuste kirjeldus ja nende taimede kasutamise õpetus • värvifotod iga taime kohta, mis hõlbustavad ravimtaimede leidmist loodusest • palju uusi ja huvitavaid fakte ravimtaimede kohta. Käsitletavad ravimtaimed on rühmitatud taimede õite värvuse järgi.

Raamat sisaldab viis tulevikust kõnelevat lühijuttu. Lugudes käsitletakse erinevaid teemasid: pandeemiajärgne USA, kus eliit ootab evakueerimist; teadlase avastus igavese elu võtmest; kahe sõbra seiklused Pamplona pullijooksul; isa-poja suhted maofarmi taustal; ning psühholoogi töö palgamõrvarina kartellide maailmas.

„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.

See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.

Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.

Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas, kus ta tunneb end võrdlemisi turvaliselt ja teeb kõik selleks, et vältida konflikte teiste kinnipeetavatega. Flodberga on aga vangla, mis on langenud täielikult vangide kontrolli alla. Kui Lisbeth kaitseb üht noort Bangladeshist pärit naist, satub ta kohe vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga. Vanglasse tuleb Lisbethile külla Holger Palmgren, kelle käsutusse jõudnud dokumendid heidavad uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Seejärel palub Lisbeth Mikael Blomkvisti abi väikese taustauuringu läbiviimiseks.

On varased 1990-ndad. Nooruke Kiona elab oma perega Vaikse ookeani lõunaosas Manihiki saarel, ühel maailma kõige isoleeritumal atollil. Ta töötab perekonna pärlifarmis: sukeldub, kontrollib austreid ja korjab musti pärleid. Ühel päeval sõidab korallrahul karile luksusjaht. Pardal on raskelt vigastatud mees. Tema nimi on Erik ja ta on rootslane. Nii algab peadpööritav teekond, mis hõlmab viie aasta jooksul neli maailmajagu. Küsimus on, kes me oleme ja kuhu me kuulume, kui kalliks läheb maksma globaalne majandus ja mida me oleme valmis tegema nende nimel, keda armastame.

"Käsi mõõgaga" on järg alternatiivajaloo "Sügissõda" esimesele osale "Punane torm tõuseb". Eesti ja Nõukogude Venemaa sõda käib täie hooga maal, merel ja õhus. Kas Eesti suudab vastu panna? Kui madalale langeb temperatuur 1940. aasta jaanuaris? Ja kõige olulisemana – kas Paul Keres võidab male maailmameistri tiitli? Nendele ja teistele küsimustele annab "Käsi mõõgaga" vastuse. Lahendused ei sõltu nõidadest ega maagidest, ennustajatest ega üleloomulikest jõududest, vaid sellest, kummal poolel on tugevam tahe ja kindlam käsivars. Raamat on varustatud fotode ja skeemidega.