Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Kirjanik oli kõigest 25-aastane, kui avaldati tema teos "Alasti ja surnud" (1948), mis tegi Maileri peagi maailmakuulsaks. Selles raamatus kajastuvad autori kogemused Filipiinide sõjatandrilt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikses ookeanis asuvat saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid võõral maal. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga erinevate ja huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas. Ameerika kirjanik Norman Mailer (1923) on tuntust kogunud ka ajakirjanikuna. Tema vastuolulised vaated Ameerika elukorraldusele on tekitanud tuliseid diskussioone. Mailer on lõpetanud maineka Harvardi ülikooli ning lõi Teises maailmasõjas kaasa nii seersandi kui ka ajakirjanikuna. Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Raamatu "Tõde Eestist " 2. osa käsitleb põhjalikult Eesti poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset elu, rääkides ausalt ja varjamatult Eesti pangandusest ja majanduslikust seisust, poliitilistest skandaalidest ning hämaratest tehingutest.

Väliseesti seltsi- ja teatritegevuse põhijooni

Soome-eesti ühiskirjaniku Aino Kallase (1878-1956) 1915.a esmatrükis ilmunud Lydia Koidula eluloos kujutab autor oma kangelannat tulihingelise isiksusena, kes oli loodud, et kogu elu ohvritulena leegitseda, aga aja ja olude sunnil pidi piirduma vaid lühikese, mõneaastase tähelennuga, et selle järel traagilises mõistmatuses hääbuda. Teose uus tõlge on tehtud 1935.a parandatud ja täiendatud väljaande järgi.

Üle «Vanemuise», «Endla» ja «Estonia» kulges Liina Reimani näitlejatee - ta sai eesti sõnalavastuse suurimaks täheks. Sellesse teekonda mahub tükk eesti teatri elavat ajalugu. Selle argi- kui ka pühapäevseist pooltest jutustab Liina Reiman oma mälestustes. Niisama suur nagu Liina Reiman on dramaatilise lavakujuna, niisama võluv ja kaasakiskuv on ta jutustajana. Inimesed, sündmused ja olukorrad saavad tema sule all elavaiks. Me kas nutame või naerame koos autoriga, kuid külmaks ei saa me jääda kunagi.

Maailmakuulsa poplauljatari ja kahe lapse ema kirjutatud lasteraamat.

Oled sa märganud, et inimesed kasutavad endast rääkides erinevaid väljendeid? Ma olen, mul on, ma mõtlen jne. Sellega seoses on neil mitmeid probleeme ja kulgemine soovitud sihtide suunas on seiskunud, sest nad on jäänud kinni nendesse väljenditesse ja ei teagi, et on palju rohkem võimalusi. Iga märkamine toob edasimineku ja iga emotsioon, mis on nende väljendite taga, on vaja vabastada. Millegi loomiseks ja muutmiseks on vaja edasi liikuda, paigal seistes ei juhtu midagi. Mis ja kuidas maailm muutub, saad teada vaid teel olles. Eelkõige võta kasutusele oma uudishimu, keskendu ning tee asju lapseliku rõõmu ja ehedusega, teretades kõiki ja kõike, kes või mis teekonnal vastu tuleb, ka tundeid. Kõik see on elav ja olemasolevas hetkes koos sinuga. Lugedes õpid sa ennast ja teisi tundma, märgates õpid ennast muutma. Pole vaja pidevalt enda emotsioonidega tegeleda, on vaja märgata ja vabastada. Las su elus saab oluliseks tunnete tundmine ja tunnete teekond. Olen pikka aega töötanud terapeudi ja nõustajana. Minuni on jõudnud sajad inimesed oma lugudega. 2017. aastal ilmus selle kogemuse põhjal raamat “Tunneme tundeid” ja käesolevat raamatut saab pidada selle järjeks. Kaks raamatut koos annavad juba terviklikuma ülevaate ja selgemaid juhiseid tunnete mõistmiseks ja vabastamiseks. – Pille Teearu www.dhele.eu

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Esimene võru murdes näidend. Tegevuse fooniks on Esimese maailmasõja eel- ja alguspäevade paine ning meeleolud.

Zenkovichi raamat toob avalikkuse ette Venemaa ja seejärel N. Liidu kõige pikantsemad saladused, jutustab kallaletungikatsetest ja atentaatidest kõigile Nõukogude riigijuhtidele, alates Leninist kuni Jeltsinini. Paljudest terroriaktidest saab lugeja teada esmakordselt, kuna seda laadi informatsioon vaikiti tavaliselt maha.

"Olemise talumatu kergus" on raamat armastusest, kodumaatusest, Vene okupatsioonist, lääne naivismist, õhtumaa kultuuri allakäigust ja paljust muustki. Kundera on suutnud teha kõige raskemat: tabada aega. Näiliselt juhuslikest kildudest kujuneb kunstiliselt ületamatu tervik.

"Hawksmoor" on müstilise varjundiga lugu Londonist ja selle linna kirikutest, kinnisideedest, mis võivad viia kuritegudeni, ja loovusest. Teoses põimuvad minevik ja tänapäev.

"Mati Unt lõpetas Tartu VIII Keskkooli 1962. aasta kevadel ja õpib praegu TRÜ Ajaloo-keeleteaduskonnas. Naiivse romaani "Hüvasti, kollane kass!" andis ta Tipa-tapa toimetusele kohe peale kooli lõpetamist. Romaan oli valminud viimastel koolikuudel neist saadud vahetutest muljetest ja mõtetest."

Sobiv abivahend kindla treeninguplaani loomisel. Raamat säästab harjutamisest ja õpetamisest katse-eksituse meetodil ning sisaldab juhiseid põhitehnika kohta kõigil kergejõustikualadel, sh sageli õpikutest välja jäänud 400 meetri tõkkejooksus, takistusjooksus, kolmikhüppes, vasaraheites ja käimises.

13. sajandi sufi müstiku Rumi luule on mõjutanud kogu maailma. Tema luulevalimiku ilmumine eesti keeles on suursündmus, Doris Kareva vahendusel saab 800 aasta tagune sõnum uue värskuse.

Kätte on jõudnud antropotseen – inimese ajastu ning kliimamuutusega pole enam vaja ähvardada, sest see on kohal. Gaia Vince uurib oma reisikirjas, kuidas tavalised inimesed kõikjal maailmas muutuva kliima tingimustes toime tulevad ja tõdeb, et inimeste leidlikkusel pole tõepoolest piire. Raamat on jaotatud teemade kaupa peatükkideks: atmosfäär, mäed, jõed, põllumaa, maailmameri, kõrbed, savannid, metsad, kivimid ja linnad ning igas peatükis astuvad ette uued kangelased, kellest mitmed on jäädvustatud ka raamatu pildipoognas. Nepalis kohtub autor mehega, kes tõi mägikülasse interneti ja varustab küla elektriga vesioina abil. 74-aastane külamees Norphel rajab Ladakhi viljatutesse orgudesse tehisliustikke, mis kevadel sulades kastavad maailma vaeseimate põllumeeste maalappe täpselt õigel ajal. Peruus võõpavad Parco ja Geronimo mäekülge valgeks, et seda jahutada ja liustikud tagasi tuua. Maldiivlased loodavad merepõhja uputatud hiiglaslikust teraspuurist päästerõngast hapestuvas vees hävivatele korallidele. Saudi Araabias rajavad insenerid kõrbesse kunstlikku märgala, mis hakkab toimima kaevanduse tööstus- ja sanitaarheitvee biofiltrina. Kariibidel ehitab mees endale prügist kodusaare ja istutab sinna palmid. Medellíni linn teeb läbimõeldud ühistranspordi abil oma slummidest elamisväärsed linnaosad. Need ja paljud teised juhtumid avavad kliimamuutuse olemust jahmatavast küljest, kuid pakuvad ka lahendusi. Valik, nagu tõdeb autor, tuleb teha meil endil. Vabakutselise teadus- ja keskkonnaajakirjaniku Gaia Vince'i "Seiklused antropotseenis" võitis 2015. aastal Londoni Kuningliku Ühingu väljaantava maineka Wintoni auhinna. Vince on olnud ajakirja Nature Climate Change toimetaja, ajakirja Nature uudistetoimetaja ja New Scientisti veebitoimetaja. Ta on teinud kaastööd väljaannetele Guardian, The Times, Science, Scientific American, Australian Geographic ja Australian; ta kirjutab BBC Online'ile veergu Smart Planet ja teeb BBC-le raadiosaateid.

Deborah Levy on Briti kirjanik, kes alustas luuletaja ja näitekirjanikuna, mitu tema näidendit lavastati Royal Shakespeare Companys. Viimastel aastatel on ta üha enam esile tõusnud proosakirjanikuna ning kõik tema romaanid on äratanud suurt tähelepanu. Ta on avaldanud ka triloogia, mida ise nimetab elavaks autobiograafiaks, sest ta ei ole neid raamatuid kirjutanud mitte tagantjärele tark olles, vaid keset elutormi. Romaani "Mees, kes nägi kõike" alguses on noor ajaloolane Saul Adler kutsutud kommunistlikku Ida-Berliini uurimistööd tegema ning ta on nõustunud vastutasuks näitama sealset elu soodsas valguses. Ta tahab viia oma tõlgi biitlite fanaatikust õele kingituse – foto endast Abbey Roadi ülekäigurajal. Foto tegemise käigus saab Adler kerge löögi mööduvalt autolt ja see osutub tema elukäiku muutvaks vahejuhtumiks. See romaan on siiski palju rohkem kui ühe edevavõitu ajaloolase isiklik lugu, see näitab, kui raske on inimestel näha selgelt iseennast ja teisi. Levy käsitluses peegeldavad isiklik ja perekonnalugu ajalugu, raamatus põimub realism unenäolisuse ja kujutlustega, inimesi saadavad kujuteldavad ja tegelikud reetmised, tegevus kulgeb 1988. aastast 2016. aastasse. Deborah Levy on ise öelnud, et tema meelest on kirjanduse mõte kujutada inimese kõhklust nii suhetes kui ka suurte ühiskondlike muutuste keskele sattununa.