Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Ameerika klassikuid
Vaata veelEsimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan «Arrowsmith» (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.
Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».
"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.
Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest.
soodukaga
Vaata veelEesti Vabariigi diplomaadi mälestusteraamat Teise maailmasõja eelõhtu ja sõjaaja sündmustest Baltimaades ja Soomes. Autor annab range asjalikkusega ja originaaldokumentidele tuginedes ülevaate oma tegevusest ja enne kõike ajast. Mälestused on keskendatud eriti kolme perioodi ümber meie ajaloo murdekohtades: diplomaatlik tegevus Kaunase saadikuna, Nõukogude baasidelepingu pealesurumine ja baaside rajamine ning lõpuks dramaatilised aastad Soomes. Eriti viimases osas - aga ka mujal - tulevad ilmsiks paljud avalikkusele seni tundmata asjaolud. A. Varma kroonikamärkmed on tõhusamaid memuaarteoseid, mis meil on poliitilise olukorra ja võitluse kohta ilmunud.
"Liblikapüüdja" räägib seltsimatust mehest-liblikapüüdjast, kes röövib kunstitudengist neiu ja hakkab teda oma üksildases maamajas kinni hoidma kui oma kollektsiooni kõige kaunimat, haruldasemat eksemplari. Romaanis käsitletud sündmusi jutustatakse kahest erinevast vaatevinklist – minajutustaja Frederick Cleggi pilgu läbi nähtuna ja Miranda Grey päeviku kaudu. Teose põhiideeks on vabadus, mille tõeline väärtus selgub alles selle kadumisel.
Õpiku eesmärk on täita lünka eestikeelses õppekirjanduses ja mahutada ühtede kaante vahele kirjeldus kõige olulisemast Eesti ning eestlaste kultuuri ajaloos. Enamik materjalist on varem publitseeritud mitmesugustes monograafiates, aga ka ülevaate- ja teatmeteostes. Seega mahub õpiku autori töö kirjutamise ja koostamise vahele.- Lauri Vahtre
Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.