Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Romaanitsükli "Andruksonide suguvõsa" teise köite peategelaseks on "Miika Valtsbergi roima" kesksete tegelaste Eeva Andruksoni ja Miika Valtsbergi poeg Toomas Andrukson, kes peab talu rajamisel rasket võitlust loodusega. Romaani läbib tööpaatos, usk rahva loovasse jõusse. Triloogia kolmas raamat on "Vallutajad".

“Peotäis tuhka, teine mulda” on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa – Iia – kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused, mis kõigil, kes seda aega näinud, on selgelt meeles. Need, kes Eesti ajast vaid mälestuste ja jutustuste põhjal kuulnud on, satuvad seda romaani lugedes otse sellesse olustikku.

Puhastumine kahjulike ainete kehast väljaviimine on midagi, mille järele me kõik aegajalt vajadust tunneme. Käesolev raamat tutvustab meetodit, mis aitab jagu saada ebatervislikest toitumistavadest ja eluviisidest, õpetab kuidas vabaneda jääkainetest ning tasakaalustada oma toidusedelit. Puhastumise juurde kuuluvad looduslikud tooted, dieedid ja toiduretseptid, samuti harjutused kehale ja vaimule. Kuigi käesolevas raamatus toodud põhimõtteid raamistab tänapäeva teadus, põhinevad need iidsetel tavadel, mis olid kasutusel paljudes kultuurides üle terve maailma. Dr. Sarah Brewer alustab raamatut selgitustega, kuidas seedetrakt, maks, neerud, jämesool ja teised elutähtsad organid tulevad toime meie söögis-joogis ja keskkonnas leiduvate mürkidega ning miks meie organismil läheb mõnikord selle juures abi vaja. Dr. Brewer annab kogu vajaliku informatsiooni ja jagab nõuandeid selle kohta, kuidas ohutult oma keha puhastada. Seejärel selgitab ta tosina lihtsa sammu abil, kuidas muuta puhtaks iga külg elust. Erinevalt teistest puhastusrežiimidest hõlmab "Täielik puhastumine" kõiki teraapia- ja ravivorme. Puhastumise juurde kuuluvad seega ka looduslikud tooted, dieedid ja toiduretseptid, harjutused kehale ja vaimule ning positiivne mõtlemine.

Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.

Eestis kasvab ligikaudu 1700 liiki palja silmaga hästi nähtavaid seeni. Nendest on söödavaid liike umbes 300, millest 100 liiki väärivad eriti kasutamist laialdase leviku ja heade maitseomaduste tõttu. Meie seenesõprade poolt korjatakse aga umbes paarkümmend liiki seeni. Käesolev raamat tutvustab Eestis esinevaid tähtsamaid söödavaid ja mürgiseid seeni. Kõikide tähtsamate seeneliikide kohta on antud kirjeldused, levik Eestis, üldlevik, kasutamine ja toodud sarnased liigid, mis aitab vältida võimalikke vigu seente määramisel. 56 värvitahvlil on kujutatud 218 seeneliiki, peale selle veel terve rida must-valgeid jooniseid. Käesolev käsiraamat on suunatud seenekorjajate suurtele hordidele, et neid abistada liikide tundmisel ja neid ergutada koguma rohkem liike.

Romaan käsitleb randlaste elu möödunud sajandi lõpul, keskendudes ühe noore perekonna kodutalu rajamise loole väikesel inimtühjal Sarviku laiul ning uusasukate suhetele naabersaare Aruka rahvaga. 1985. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel III auhinna saanud teos.

Romaan Johann Kölerist

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. "Kus pingviinid ei laula" on Tiigisoone esikromaan.

Tõenäoliselt on inimene kasutanud ravimtaimi ajaloo algusest peale. Kindlaid tõendeid ravimtaimede kasutamise kohta leidub Vana-Egiptuse papüürustes, mis on koostatud II aastatuhandel eKr. Keskajal sündis Euroopas palju tekste, milles on peale taimede botaanilise kirjelduse mainitud ka nende raviomadusi. Ravimtaimi aitab ära tunda taimede välimääraja, kust saame ka teada, mis puhul ja kuidas ravimtaime korjata ja kasutada. Raamatus „Ravimtaimede väike välimääraja" on • 170 tuntud ravimtaime tüüpiliste tunnuste kirjeldus ja nende taimede kasutamise õpetus • värvifotod iga taime kohta, mis hõlbustavad ravimtaimede leidmist loodusest • palju uusi ja huvitavaid fakte ravimtaimede kohta. Käsitletavad ravimtaimed on rühmitatud taimede õite värvuse järgi.

1994. aaastal, kui puhkes esimene "tšetšeeni sõda", elas Tšetšeenia pealinnas Groznõis peaaegu pool miljonit inimest. 1999. septembris algas teine "tšetšeeni sõda". Pommid ei teinud vahet, mis rahvusest inimesi tappa. Varemetes linnas püüavad paigale jäänud elanikud endal ja perel hinge sees hoida. Selles raamatus jutustavadki kuus naist, kuidas nad sellega toime tulevad.

Lion Feuchtwanger on eesti lugejale rohkete tõlgete kaudu hästi tuttav. "lnetu hertsoginna Margarete Töllmokk" näitab kirjanikku veidi teisest küljest. Esiplaanil pole niivõrd ühiskonna kui just inimese probleemid. Tegevustiku keskmes on kaks naist. Nii nagu ajaloos tihti: üks on valitseja, teine niiditõmbaja. Kui neis äratavad kirge ühed ja needsamad mehed, tekib paratamatult konflikt. Naised rivaalitsevad, mehed surevad — nii kange on kirg. Lõpuks jääb inetule naisele ainult kättemaks. Kaunitar, kes on talt võtnud kõik mehed, peab surema. Ja ometi ei saa inetu naine sellestki rahuldust: tema osaks jääb üksindus. Kirev sündmustik, palju olustikupilte, kuid eeskätt ikkagi naise hinge süvaanalüüs teevad romaani huviga loetavaks.

Entomofenoloogiliste vaatluste juhend on mõeldud vabatahtlikele vaatlejatele, eeskätt Looduseuurijate Seltsi liikmetele, aga ka kõigile teistele loodusesõpradele, kes tunnevad huvi putukate vastu. Vaadeldavateks objektideks on valitud põldudel ja aedades sagedamini esinevad kahjulikud putukad. Seega on vaatlustel oluline osa taimekaitse seisukohalt, nad aitavad selgitada sesoonseid nähtusi putukate elus ja kasutada prognoose tõrjetööde õige aja planeerimisel.

Sisu:
Tapmise eeluurimine
Riigi või ühiskonna vara riisumise eeluurimine
Liiklusõnnetuse eeluurimine
Ametialaste kuritegude eeluurimine

Jaan Krossi teoseid on tõlgitud veerandsajasse keelde ja teda on mitu korda esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. 1980. aastate algusest on Kross oma eluloo ainest kajastanud mitmes novellikogus ja romaanis. Mälestusteraamat "Kallid kaasteelised" ilmus 2003. a, II köide järgnes postuumselt 2008. Nüüd uuesti välja antav I köide hõlmab aega 1960. aastate alguseni. President Lennart Meri on öelnud: "Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga."

Üks tuntumaid eesti kirjanikke Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Tema isa arreteeriti 1944. a lõpul ning hukkus 1946. a Nõukogude vangilaagris. Kross kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Pärast Eesti okupeerimist osales ta 1940. a nn juulivalimiste rahvuslike vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonis. Vabastamise asemel uueks okupatsiooniks kujunenud Saksa ajal oli Kross esmalt ajalehe "Postimees" tõlk ja välisuudiste toimetaja, seejärel Tallinna Linnapanga sekretär ning Eesti Leegioni kindralinspektuuri tõlk.

Samal ajal oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kaastööline, mistõttu oli 1944. aastal vangistatud. Pärast Nõukogude uue okupatsiooni algust oli Kross ETKVLi juriskonsult ning Tartu ülikooli riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri assistent. 1946. a arreteeriti Jaan Kross taas ning järgmisel aastal mõisteti talle viieaastane laagrikaristus, mida ta kandis põhiliselt Komimaal Intas. Pärast vabanemist 1951. a tuli tal minna asumisele Krasnojarski kraisse.

Stalini surma järel vabanes ta sealt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Kross on olnud Riigikogu liige Mõõdukate nimekirjas 1992–1993 ja Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Eesti NSVs anti talle rahvakirjaniku tiitel, Eesti Vabariik väärtustas teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga. Mitu korda esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Jaan Kross suri 27. detsembril 2007. a Tallinnas.

Raamat "Väike päike" on päikesemeditatsioon, mille idee sai alguse Helin Mari Arderi samanimelisest imelisest laulust.

Norra klassiku (1849-1906) kaks ühiskonnakriitilist romaani, mis käsitlevad norra väikelinna elu möödunud sajandi keskpaigas. "Garman & Worses" (1880) kujutatakse põlvkondadevahelist konflikti kodanlik-patrarhaalse perekonna allakäigu taustal, "Kipper Worses" (1882) usulise fanatismi hukutavat mõju üksikisiku saatuse kujunemisel.