Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Kirjanik oli kõigest 25-aastane, kui avaldati tema teos "Alasti ja surnud" (1948), mis tegi Maileri peagi maailmakuulsaks. Selles raamatus kajastuvad autori kogemused Filipiinide sõjatandrilt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikses ookeanis asuvat saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid võõral maal. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga erinevate ja huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas. Ameerika kirjanik Norman Mailer (1923) on tuntust kogunud ka ajakirjanikuna. Tema vastuolulised vaated Ameerika elukorraldusele on tekitanud tuliseid diskussioone. Mailer on lõpetanud maineka Harvardi ülikooli ning lõi Teises maailmasõjas kaasa nii seersandi kui ka ajakirjanikuna. Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Kiirest ajagraafikust ja pikkadest tööpäevadest tingituna võib armastuse väljendamine teisejärguliseks muutuda. Me unustame öelda komplimente, teha kingitusi või lihtsalt emmata. Tundub, et asju, mis väljendavad armastust, ei tehta või ei jõua need pärale. See on raamat armastuserääkimisest ja selle kuulmisest. Ei mingit trikitamist. Ei mingit psühhoanalüüsi. Ainult sellest, kuidas väljendada armastust oma kaasa armastuskeeles. Raamatut „Armastuse viis keelt“ on müüdud rohkem kui 10 miljonit eksemplari ja see on kujundanud ümber lugematul arvul suhteid. Ideed on lihtsad ja selged ning huumoriga vürtsitatud, tehes selle raamatu ühtaegu nii praktiliseks kui ka isiklikuks. Lugejat inspireerivad elust võetud lood ja julgustab arukas lähenemine. Seda raamatut lugedes tunneme, justkui oleksime jalutuskäigul oma elutarga sõbraga. See muudab alatiseks meie suhteid juba hetkest, mil raamatut lugema hakkame.

Norra menukirjaniku Lars Saabye Christenseni «Oscar Wilde’i lift» on Põhjamaade novelli sarja avaraamat. Novellikogu koosneb kaheteistkümnest kaasahaaravast loost, milles põimuvad nii traagiline kui ka koomiline, juttudes on tubli annus eneseirooniat ning värskendavalt lõbusaid sekventse. On kuldseid kuuekümnendaid koos mässumeelsuse ja vaoshoitud melanhooliaga, on menukirjaniku portreteerimist ajakohaste sündmuste kõverpeeglis, on dramaatilist ja kummastavat lennukogemust, on poliitiliselt julget kommentaari usu teemadel, on klaver, mis keldritrepist alla kukub, on kurjategija, kes poja sünnipäevale saabub, on edukaid ja äpardunud muusikuid, on lift, mis kahe korruse vahel seisma jääb...

Autori viimase romaani (1947) tegevus toimub keskaegses Hispaanias, taustaks lõõmavad tuleriidad ketseritega ja Püha Tribunal. 16-aastase Catalinaga juhtub ime, mis muudab kogu ta elu. Romaani läbivaks teemaks on armastus -- armastus Jumala, inimese ja kunsti vastu. Raamatus on suure sõnameistri Maughami irooniline ja väljapeetud kirjutamisstiil eriti nauditav.

Raamatu "Tõde Eestist " 2. osa käsitleb põhjalikult Eesti poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset elu, rääkides ausalt ja varjamatult Eesti pangandusest ja majanduslikust seisust, poliitilistest skandaalidest ning hämaratest tehingutest.

Romaani peategelane töötab New Yorgis ühe keskpärase ajalehe toimetuses. Tema noorpõlve unistuseks oli saada kuulsaks luuletajaks. Paraku pole tal õnnestunud kuulsust saavutada ning ta peab leppima keskpärase tööga, et tasuda kõikvõimalikke arveid. Lisaks valmistab talle muret emalt tulnud kiri, kus ta palub oma elatisraha suurendamist.

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

Mis on hingehaavad ja kuidas nad meid elu jooksul mõjutavad? Lise Bourbeau on kanada päritolu psühholoog, kes on aastaid uurinud süvitsi inimeste hingehaavade põhjuseid ja käitumuslikke seoseid täiskasvanueas. Nende uuringute põhjal on ta loonud teooria hingehaavade äratundmiseks ja tervenduseks. Tema käsitlust kasutavad ühe tõhusa teraapiameetodina oma töös väga paljud psühholoogid üle maailma. Tervenemine algab teadlikkusest, kust on hingehaav pärit ja kes või mis on selle lapsepõlves põhjustanud. Autor kirjeldab lihtsalt ja arusaavalt, kuidas nii füüsilised, emotsionaalsed kui ka mentaalsed probleemid pärinevad viiest lapsepõlvest kaasa tulnud hingehaavast. Need on hüljatus, mahajäetus, alandus, reetmine ja ebaõiglus. Kartes uuesti haiget saada, loob inimene endale teatud käitumismudelid ehk maskid: põgenik, sõltuv, masohhist, kontrollija ja rigiidne. Ta ei saa olla tema ise, vaid kannab maske, mille põhjuseks on lapsepõlves saadud hingehaavad. Autor kirjeldab detailselt nii hingehaavu kui nende peitmiseks loodud maske ja annab nõu, kuidas hingelisi haavu ravida ja maskidest vabaneda. Kõik selleks, et saaksid olla taas sina ise – ilma hirmuta, et sind hüljatakse, jäetakse maha, alandatakse, reedetakse ja ollakse su vastu ebaõiglane. Tõeline armastus on iseendaks olemise kogemus.

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal, kuid ta ei ole ajastu (1825–1855) lühikroonika. Gontšarov kirjutas "Oblomovit" aastail 1846–1858, aga romaan ei valminud kui reaktsiooni anatoomia. Usku Venemaa suurusesse vajati tagasi. Gontšarov ei kirjuta mitte selle usu poolt, vaid kirjeldab, kui keeruline niisugune usk võib olla.

Õpik kutsekoolide remondilukksepa eriala õpilastele. Raamat sisaldab põhilisi andmeid tööstusseadmetest ja nende kulumisest, kulumise ennetamise ja kõrvaldamise abinõudest ning viisidest, remonditööde teostamise meetoditest ja võtetest. Raamatus tuuakse normatiivseid andmeid, esitatakse remonditeenistuse ja remondimajanduse organiseerimise aluseid ettevõtetes, käsitletakse seadmete moderniseerimise küsimusi.

Meeliköitev armastuslugu. Pruutpaar: Fawn, kaunis ja näiliselt täiuslikku elu elav pruut, kes varjab saatuslikku saladust. Kas selle ilmsiks tulek võib rikkuda tema õnnelikuma päeva? Austin on rikas ja nägus peigmees. Kuid kas Fawn on tõepoolest see, keda mees tahab? Pruutneitsid: Lexi, kes on üles kasvanud õe Fawni varjus, arvab, et ta on armunud... valesse poissi. Juliet on sissevõetud seksikast Tyst. Kuid kui suvekuumus kaob, kas jääb nende suhe veel püsima? Ja Paris, kes on sattunud umbteele... ega aima ise midagi.

1917. aasta oli murranguline ka eesti rahva elus. Filosoofiakandidaat A. Vahemetsa on seda perioodi põhjalikult uurinud. Arhiivimaterjalidele ja memuaaridele toetudes on ta andnud omanäolise käsitluse Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajajärgust Tallinnas. Publitsistlik käsitluslaad teeb raamatu huvitavaks paljudele lugejatele.

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslased räägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast ja suurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja, väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika viha pidajaga. Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autorid peategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõele lähemal. Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõna Ansipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tartu rajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipi valitsuste ministrid. Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiivide materjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid. Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oli ligipääs raskendatud. Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ning kirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljude lähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

Armin Kõomäe «Taevas» on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.

Esimesed kirjalikud ülestähendused viinast Eestis pärinevad 1485. aastast, mil pruulijate Revali Suurgildi poolt anti välja seadus, mis keelas linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa. Seda aastat loetakse piirituse valmistamise algusaastaks Eestis. Müügiks võisid viina valmistada üksnes Suurgildi liikmed, kaupmehed ja nende lesed. Raamat annab ülevaate piiritusetootmise ajaloost Eestis minevikus ja kaasajal.

Paljud isad on oma lapsi õhku hüpitanud või siis käest ja jalast riputades lennuki asendis keerutanud. Tavaliselt on harjutusvara sellega piirdunud. Käesolevas raamatus on välja toodud 152 erineva raskusastmega harjutust rohkem kui 400 värvipildiga. Siin on kirjeldatud nende sooritamist, õigeid haaramise asendeid ja turvalisi abinõusid. Raamatu autor on teinud neid harjutusi oma viie lapsega ning õpetanud treeningrühmades teistele peredele, kellest andekamad on ka kõige raskematega hakkama saanud. Esimestel eluaastatel on vähe harjutusi, millega laps iseseisvalt toime tuleks. Lapsevanema abiga saab aga isegi vastsündinud imik võimelda. Üldfüüsilisele treeningule lisandub hea kehaline kontakt ja suhtlemine, mis aitab lähendada kogu perekonda.

"Sellest mustast mungast. Üks kroonika elust, surmast ja ajast ning inimestest selle sees" ilmus paguluses aastatel 1957–1958. Üsna eriline on juba teose vorm: Helbemäe romaan kujutab en­dast mälestusteraamatut või ka pihtimust, mille "autoriks" on Tallinna rännanud noor dominiiklane Hinricus. Nii pakub teos siinsele ajaloole teist vaatenurka mitmes mõttes: Eestit vaatab ta võõramaalase, Martin Lutheri algatatud usupuhastust aga vana katoliku usu esindaja pilgu läbi.