Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Ajaloolised romaanid
Vaata veelsoodukaga
Vaata veelAutorile omane järsk huumorimeel ning sõjajärgse Saksamaa kriitiline kujutamine on ehedalt tunda 1965. aastal ilmunud satiirilises romaanis «Klouni silmaga», kus minategelane mängib meelsamini narri, kui võtab ühiskonnas sisse ootuspärase koha. Heinrich Bölli üheks populaarsemaks osutunud teos (müüdi kohe üle saja tuhande eksemplari) häiris tõsiselt katoliku kirikut. 1917. aastal Kölnis sündinud Heinrich Böll oli olulisemaid ja enimloetud Teise maailmasõja järgseid saksa kirjanikke. Böll oli väheseid oma kooli poisse, kel õnnestus vältida liitumist Hitlerjugendiga. Mobiliseerituna sai ta sõjas neli korda haavata, enne kui sattus ameeriklaste kätte vangi. Kirjutama hakkas ta peagi pärast sõja lõppu, esimesed lood avaldati 1947. Järgmise sakslasena pärast Herman Hesset pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna (1972). Kirjanikuna pidas Böll oma kohuseks olla ühiskonna südametunnistusele koputaja ning ta jagas seda rolli pikalt Günter Grassiga. Hoolimata oma katoliiklusest kritiseeris ta usinalt kirikut ning kaitses isikuvabadusi ja enesemääramisõigust. Nii ta raamatute hoiakud kui ka avalikud ütlemised põhjustasid Böllile hulganisti ebamugavusi, paremkonservatiivsed ajalehed kahtlustasid teda isegi vasakterroristide soosimises.
George F. Babbitt, ameeriklane, ametilt kinnisvaramaakler, elab Kesk-Lääne suurlinnas Zenithis. Babittil on perekond, õitsev äri, palju sõpru, kuid kõige selle juures on ta ometi rahuldamatu: naise ja lastega pole tal mingisugust seesmist kokkukõla, ärielus on ta sunnitud päevast päeva toimetama väiksemaid või suuremaid pettusi, sõpradega seovad teda vaid kutsehuvid ja omavahelised olengud. Ometi pesitseb Babbitti sisemuses ebamäärane igatsus millegi parema järele. Tormav elutempo ei anna talle aga mahti endasse süvenemiseks. Lahendamatu hingelise surutise tõttu kaotab Babbitt lõpuks vaimse tasakaalu, võõrdub veel enam perekonnast ja sõpradest, püüdes ühiskondliku korra vastu mässutsemise ning armuseikluste kaudu saavutada seesmist rahu. Ent ühiskonna vastusurve on liiga tugev ja Babbitt peab tagasi pöörduma endisse ellu. Talle jääb vaid lootus, et ta poja elu kujuneb õnnelikumaks ja sisukamaks. Babbitt, hoolimata oma koomilisusest, on sügav-traagiline kuju ja Sinclair Lewisi romaan kujutab fotoaparaadi täpsusega meile sageli eeskujuks seatud ameerika olusid - tehnika võidukäiku, mis paratamatult surmab elava inimhinge.
Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.